[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 19. detsember 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31




Intervjuu

Maret Pank: saared peaksid rohkem koostööd tegema
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 07. aprill 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Maret ja tema abikaasa Endel mehe ehitatud kodu ees. FOTO: Valmar Voolaid

Läbilöögivõimeline ja töökas Maret Pank on Eesti riigi uuel ülesehitusperioodil andnud hindamatu panuse erinevate algatuste ja organisatsioonide juhtimisse, et saarerahva elu oleks parem. Nüüdseks on ta mõne aasta olnud suurtest tegemistest eemal ja pidanud pensionipõlve.

Kuna see aasta on meie riigi suure juubeli aasta, siis tema tegemiste meenutamine peaks paljude mälu värskendama. Teeme vilksatusi lapsepõlve ja sügavasse Vene aega ning meenutame selle lõppu ja uue ajastu algust. Pikemalt peatume aga tema viimasel veerandsajal tööaastal, mis on olnud seotud Saaremaaga.

Alustame mälestustega lapsepõlvest.

Milline oli su lapsepõlv?

Kirev. Olen saksaaegne saarlaste laps. Isa oli pärit Tiirimetsast ja ema Haeskast, kusjuures kohtusid nad Tallinnas. Kummaline oli see, et mõlema perekonnanimi oli Aus, ehkki nad sugulased polnud. Isa oli Eesti sõjaväes. Venelaste sissetungimisel läks see automaatselt üle Vene sõjaväeks ja isal tuli minna rindele. Seal andis ta end sakslaste kätte vangi. Seejärel ta redutas, et pääseda Saksa sõjaväest, aga see päädis uue vangistusega.

Siis tuli 1944. aasta põgenemislaine. Ema kolis minuga Vormsi saarele, et kui isa vangist vabaneb, on sealt lähem põgeneda. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Siis saadeti eestlasi Rootsist põgenike laevu tagasi tooma, enne kuulati nad üle. Isa oli puhtsüdamlikult tunnistanud, et tema on olnud Omakaitse nimekirjas. Kümme aastat vangistust Siberis oli sellega kindlustatud.

Mul on selgelt meeles ka 1949. aasta küüditamine, kus perekonnad viidi meestele järele. Olime nimekirjas, kuid ema peitus, nii pääsesime küüditamisest. Selle järel otsustas ema vahetada elukohta – kolisime Vasalemma, seal algas mu koolitee.

Kui nüüd käisin vaatamas filmi “Seltsimees laps”, siis tundus mulle kõik Leeloga nii sarnane olevat. Minu isa tuli tagasi 1955, nagu Leelo emagi. Seejärel kolisime tagasi Tallinna, kus emale kuulunud maja tagastati. Seal läksin 21. keskkooli Raua tänavas, mille lõpetasin 1961. Siis tuli mõttekoht, et mida edasi. Mõte läks inglise keele õppimisele. Sõitsin sõbrannaga koos Leningradi ülikooli, kuid sisseastumisel oli vajalik minimaalselt kaheaastane tööstaaž. Selleta võeti vastu ainult 20%. Ülikooli uks jäi seekord suletuks.

Mis edasi?

Keegi oli mu pähe mõtte istutanud, et keeleoskus pole mingi eriala, amet tuleb õppida. Läksingi tööle Pöögelmanni elektroonikatehase laborisse. Seal soovitati mul tehase stipendiaadina minna Venemaale füüsikat õppima. Füüsika mulle ei istunud, valisin keemia. Läksime neljakesi, noormees ja kolm tütarlast, kellest üks oli Karl Vaino tütar, vabariiklike kohtadega Moskva riikliku ülikooli keemiafakulteeti.

Millised uksed Moskva kõrgkooli vilistlasele avanesid?


Sain tööle Teaduste Akadeemia keemia instituuti, kus hakkasin kohe tegelema ettevalmistustega tollase esimese teaduskraadi (teaduste kandidaat) taotlemiseks. Tuli sooritada eksamid (võõrkeel, filosoofia ja eriala) ning esitada uurimistöö tulemused. Teadustöö teema ja juhendaja leidsin tolleaegsest Endel Lippmaa instituudist (Teaduste Akadeemia keemilise ja bioloogilise füüsika instituut) ning kraadi kaitsesin 1984. Uurisin selles umbes kaheksa aastat kestnud töös ühe biokatalüsaatori eraldamist ja selle omadusi ning spetsiifilisust.
 
Kas teaduskraadi kaitsmine tõi ka muudatusi su töös?

Jah, töötasin mõnda aega Lippmaa instituudis vanemteadurina ning kuna NL Teaduste Akadeemia oli vastutav järjekordse ülemaailmse fosforikeemia konverentsi organiseerimise eest 1989. a ja nemad veeretasid selle omakorda Eesti Teaduste Akadeemiale, siis juhtus nii, et sain endale koos minu kandidaaditöö juhendajaga kogu 500 osavõtjaga konverentsi teadusosa korraldamise. Sama aasta sügisest kutsuti mind tööle keemia instituudi teadussekretäriks.

Millal oma abikaasaga kohtusid?

Kohtusime 1962. aastal, juba enne ülikooli minekut. Sellega oli huvitav lugu. Meil oli Tallinna äärelinnas maja, kus ühte tuba üüriti välja. Minu tulevase mehe tädi oli tulnud maalt linna ja oli seal üüriline. Mingil hetkel võttis ta õepoja kooliajaks enda juurde. Tulin just koju ühelt Kaukaasia matkalt ja üks noormees istub meil köögis...

1963 läksin mina Moskvasse õppima ja Endel sõjaväkke. Olime pikalt kirjavahetuses. Abiellusime 1968. aasta veebruaris. Hiljuti tähistasime 50. pulma-aastapäeva. 1969 sündis esimene ja 1973 teine laps. Töötasime mõlemad Tallinnas ja lapsed käisid seal koolis. 1980-ndate lõpus algasid aga suured muudatused nii riigis tervikuna kui kohtadel ja ka eraelus – igal pool oli “revolutsiooniline situatsioon”!

Kuidas teie pere need muudatused üle elas?


Võtsime meiegi osa kõikvõimalikest üritustest (öölaulupeod ja Rahvarinne ning fosforiidikoosolekud jne). Elu läks kohutavalt huvitavaks ja siis arvas mu mees minule ootamatult, et tema ei taha enam Tallinnas olla. See koht Vanamõisas oli meil ostetud juba 1978. a. Olime aastaid käinud siin suvitamas ja maja kõpitsemas, nii et tal oli koht, kuhu suurlinnast pageda. Pealegi pakuti talle hobiga kokku käivat töökohta Saaremaa jahindusklubis.

Kas siis tekkis teil visiitabielu periood?


Mees kolis saarele 1988. aastal, pani jüripäeval oma asjad autole ja sõitis. Mind oli just kutsutud keemia instituuti teadussekretäriks, direktsiooni liikmeks ning mul oli juba veidi kõrgem palk ja oma kabinet. Hakkasin vähehaaval maitsma tehtud töö vilju... Kolm aastat käisin oma mehel lennukiga külas. Piletid olid odavad, kuid neid oli raske saada, sest sõitjaid oli palju.

Millal su lennureisid lõppesid?

Ühel päeval 1990. a pani abikaasa mulle ette ajalehe, kus kuulutati välja konkurss Saarte Instituudi direktori kohale, ta soovitas mul kandideerida. Tegingi seda.

Nagu selgus, polnud instituuti aga veel olemas! Ka Saaremaal oli tunda muutuste vajadust ning tollane maakonna juht Ants Tammleht oli appi kutsunud saarelt pärit teadlasi, et üheskoos leida lahendusi. Üheaegselt hakati ajama biosfääri kaitseala ja instituudi loomist. Ajaloolane Herbert Ligi ja Juhan Peegel olid koostanud kava instituudi loomiseks, biosfääri kaitseala moodustamise kontseptsiooni tegid Endel Kaseväli ja Leo Nipsust firmast Sarma. Neid abistasid Hans Trass, Jüri Martin jt.

Millal Saarte Instituut eluõiguse sai?

Avalduse kirjutamisest möödus tükk aega, enne kui oktoobris kutsuti kokku nn asutav kogu, kes andis mulle volitused hakata instituuti organiseerima. Käisingi tolleaegse teadusnõukogu juhi ja Teaduste Akadeemia presidendi Arno Köörna jutul ning tegin ettekande selle nõukogu istungil järgmise aasta veebruaris. Sain heakskiidu instituudi moodustamiseks ning ka väikese rahalise toe Teaduste Akadeemialt.

Seega alustasime kevadel 1991 ja 1. maist lasksin ennast siia üle tuua.

Kui raske instituudi käivitamine ja elushoidmine tegelikult oli?

See oli murdeline aeg: 1991 algas selline inflatsioon, et rahatähed vajusid nagu puulehed laiali. Jagati talonge, mille alusel sai midagi osta. Saime KEK-i majas rentida tööruumid ja paar töötajat leidsin ka. Esimesena palkasin poole kohaga raamatupidaja, seejärel paar noort, äsja ülikooli lõpetanut. Üks neist oli Kaia Eelma, kes lõpetas cum laude Tartu ülikooli ja ütles, et tahab Tartust tagasi oma sünnikohta tulla. Temata ei oleks küll oma tööd siin Saaremaal ette kujutanud!
Esialgsed ruumid saime küll KEK-i majas, aga üsna varsti selgus, et ega meil ikka raha nende rentimiseks ei ole. Õnneks oli aga tollases maavalitsuses Laine Tarvis, kes kutsus meid väikesaarte osakonna vabanenud ruumidesse, sest osakond likvideeriti. Oleme kolinud nii et vähe ei ole, oleme olnud Rootsi ja Kitsal tänaval ning kuursaali teisel korrusel.

Probleem oli ka meie kuuluvusega, sest üheksakümnendate lõpus võeti vastu seadus, et teadusasutused peavad kuuluma ülikoolide või ministeeriumide koosseisu. Meilgi tuli “kosilane “ leida. Algul mõtlesime ühineda siseministeeriumiga. Siseminister oli Riivo Sinijärv, mu hea kolleeg Teaduste Akadeemia päevilt.

Aga aeg oli heitlik, enne kui jõudsime ühineda, võeti Sinijärv maha. Järgmine, Robert Lepikson, oli vaadanud liitumise eelnõu, et mingi saarte instituut ja mingid neli naist? – sellel laseme küll kummid tühjaks! (Ta oli autosportlane.) Olimegi lõhkise küna ees. Õnneks organiseerisime varsti Kuressaare kuursaalis konverentsi, kus arutasime maakonna arengu üle. Kutsutud oli ka mitmeid TTÜ inimesi, teiste hulgas tollane prorektor akadeemik Rein Küttner.

Kuulnud meie murest, kutsus ta mind läbirääkimistele, et kaaluda ühinemist tehnikakõrgkooliga. See plaan kandis vilja ja 1998. aastast sai meist TTÜ Saarte Instituut.

Alguses saime riigi teadusasutusena väikest riiklikku toetust, kuid siis tuli aeg, kui öeldi, et teil ei ole fundamentaaluuringuid ja riigilt enam raha ei saa. Edasi töötasime ainult projektipõhiselt, muudkui kirjutasime projekte.
 
Too, palun, mõni näide projektidest ja tehtust.

1991 alustasime suure hurraaga tööd Saaremaa koguteose väljaandmiseks. Leidsime esimese osa kirjutamiseks mõned autorid ja veidi raha omavalitsuste liidu kaudu. Kõik aga venis, kuna inflatsioon oli kohutav.

1992 loodi Muhus Eesti Saarte Kogu ja siis läks lahti töö saarte arengu toetamiseks. Eestis oli ju hulk asustatud saari, mis olid põhiliselt sõjaväe hallata ja kus infrastruktuur täiesti puudus. 1993. aastal hakkasime tegema saarte seadust, et kindlustada riigi poolt saarte elanikele elutähtsad teenused.
Mäletan, et iga riigikogu koosseisu ajal andsime selle seaduseelnõu uuesti sisse ja käisin korra ka riigikogus kaasettekannet tegemas Vambo Kaalule. Ja alles kümne aasta pärast, siis, kui Laine Tarvis oli riigikogus, õnnestus saada püsiasustatud väikesaarte seadus, mida aitas sõnastada Liia Hänni. Sellest oli väikesaartele palju abi. Mitu korda on seda seadust tahetud ära nullida, kuid õnneks kehtib see siiani.

Üks termin sinuga seoses on veel “Saarte programm”.

Kui me 1993. aastal väikesaarte seadusega alustasime, valitsus seda ei toetanud. Nad kartsid, et Ida-Virumaa hakkab siis ka oma seadust tahtma. See oli tollal suur oht, et Ida-Virumaa tahab olla omaette. Seetõttu lubati, et võime koostada saarte arengukava. Keskkonnaministeeriumi tellimusel kirjutasime selle kokku 1994. aastal.

Samal ajal hakati riigis tegema ka regionaalpoliitilisi programme. Kutsusime Abrukal toimuvale Eesti Saarte Kogu üldkogule tollase regionaalministri Ants Leemetsa, et tutvustada talle meie koostatud arengukava. Mõne aja pärast kutsuti mind tema jutule Tallinna ning me saimegi saarte programmi, mille juhtimine anti Saarte Instituudile. Palkasime programmi juhiks Lauri Einari, suvemuhulase, tehnika valdkonna asjatundja, kes on olnud ka riigikogu liige. Selles programmis oli palju tehnilist – infrastruktuur, elekter, sadamad, side jne.
Saarte programmist oli tohutult abi: osteti postipaadid Prangli ja Abruka saarele, Vilsandi sai korras elektriliini, Ruhnu parandatud elektriühendused jne. Sai tehtud palju väga vajalikke asju. Suursaartel toetati põhikoolijärgse hariduse arendamist – kutseõppe ja gümnaasiumide projekte.

Kui selle programmi juhtimine oli meilt juba ära läinud ja olime juba kolledžis, saime raha ka kolledži Rootsi tänaval asuva maja ruumide remondiks.
Liitumisel Euroopa Liiduga lõppesid meie programmid, jäi ainult väikesaarte programm, mis on siiani.
 
Milline on kolledži sünnilugu?

1990. aastate lõpus püüdsid paljud hakata tegelema kõrghariduse andmisega. Oli aeg, kui ka Saaremaal oli kolm kõrgkooli. Lisaks meile veel Mainor ja EBS Kuressaare gümnaasiumi juures.

TTÜ Kuressaare kolledž sai alguse TTÜ ja meie ametikooli direktori Neeme Ranna läbirääkimistest, et tehnikaülikooli ja ametikooli võimalused kokku panna avamaks saarel toitumisõpetuse eriala. Aga ma ei arvanud, et sellega hakkaks tegelema TTÜ Saarte Instituut.

Ühel päeval astus Raivo Peeters uksest sisse ja ütles, et peame selle enda peale võtma, tegema instituudi kolledžiks ja hakkama andma kõrgharidust.
Hakkasime kirjutama projekte ametikooli õpperuumide remontimiseks. Sellest tuli ka arusaamatusi ja vastasseise, kuna tollane haridusminister Mait Klaassen lõi näite ametikoolide/tehnikumide baasil kõrghariduse andmisest. Mitmed olid seisukohal, et saarel võikski olla mitu kõrgkooli, aga meil ei ole nii palju inimressurssi. Kui me jõude ei ühenda, oleme kõik kadumisele määratud.
Jüri Saar pani teema arutelule punkti, ütles, et Kuressaare kolledžil tuleb 1999. aasta sügisel alustada turismi ja toitlustuskorralduse õppega. Ala oli väga populaarne, ka mandrilt tuli palju õpilasi. Esimene lend lõpetas 1993.

See ei jäänud ju ainsaks erialaks?

Järgmine oli elektroonika, ettepanek tuli Allan Lipult, kes tegeles juba Vene ajal elektroonikaalase ettevõtlusega. See on väga vajalik eriala, kõik, kes lõpetasid, olid väga rahul ja paljud jätkasid õpinguid TTÜ magistrantuuris.

Kas kolledži juhtimiselt läksid pensionipõlve nautima?

Ei. 2004. aastal ma enam ei kandideerinud. Kolledži direktori koht on viieaastase ajaga. Tundsin, et see hakkab mul tervisele. Kollektiiv on väike, kuid teha väga palju. Aga ühtegi kandideerijat ei tulnud. TTÜ personalijuht ütles siis, et nii väikese palgaga kui minul, ei tulegi keegi. Tõstetigi pisut palka ja tuli teha uus konkurss. Rääkisin mitmetega, üks neist oli Anne Keerberg, kellest saigi minu järglane.

Samas jätsime kolledži uurimis- ja arendusosakonna (Saarte Instituudi funktsioon) alles, lootuses, et ehk õnnestub saarte asja veel ajada. Jäingi poole kohaga tööle, tegelema saarte projektidega ning jätkama Saaremaa koguteose teise osaga. Mitme projekti tulemusel kerkis üles aga kompetentsikeskuse tegemine. Läksime selle ideega kaasa ja selgitasime ministeeriumis koos Annega, kui heal tasemel on meil väikelaevaehitus. Meil õnnestuski see idee läbi suruda ja saada siia kompetentsikeskus, mida asus juhtima Anni Hartikainen.

Millal suutsid töökoorma maha panna?

2012 lõpetasin. Kuid Eesti Saarte Kogule tegin veel ühe projekti, et arendada väikesaarte koostööd.

Kahjuks aga väikesed saarvallad – Ruhnu, Kihnu ja Vormsi – ütlesid, et neile pole Eesti Saarte Kogu enam vaja. Me ei suuda aga teha EL-i projekte, kui saarte vahel koostööd ei ole.

Saarte omavahelist koostööd on vaja arendada, et Brüssel saaks meiega arvestada ja saarelist elu toetada. Alalõpmata küsiti, kuidas Eesti saartel läheb, kuidas kaluritel läheb ja kui suured on kala väljapüügid, kuidas on olukord sadamate ja energeetikaga... Aga meil ei ole enam kedagi, kes Brüsseli küsimustele vastaks. Paistab, et see ei huvita uutes valdades kedagi. Aitaksin Eesti Saarte Kogu tegemisi veel hea meelega.

Räägime nüüd lastest ja abikaasast.

Meie mõlemad pojad elavad ja töötavad Tallinnas. Eerol on oma trükiagentuur Ellington, neil on kaks poega. Lauri töötab reklaamifirmas projektijuhina. Tema peres kasvab poeg, kes õpib praegu Kuressaare ametikoolis disaini. Abikaasa Endel on hariduselt ehitaja, ta ehitas ka meie kodu. On aastakümneid olnud jahimees. Mind on ta tohutult toetanud, küll Saarte Instituudi ühest kohast teise kolimisega ja olnud minu eluaegne autojuht. Mul on väga tubli ja toetav mees.
 
Kui kaugele tööpostid ja reisikirg on viinud?

Palju ja kaugele. Eelmisel sügisel käisime Jordaanias ja Jeruusalemmas, oli huvitav ja elamusrikas reis. Eelmisel kevadel käisime Baskimaal, olime seal lihavõttepühade ajal, kus paljudele kirikutele lisaks sai vaadata ka baskide kultuurifestivali. Soovitan soojalt Baskimaad külastada. Tööalaseid reise on olnud palju, nii saartele kui EL-i projektidega seotult.

Täna lükkasid lumelabidaga paarsada meetrit teed lahti, kas kevad ei tahagi tulla?

Mul käib juba taimede ettekasvatus, hakkan jälle tomateid kasvatama ja aiatöid tegema. Siis tulevad lapselapsed ja tegelen nendega. Kokku on meil kolm lapselast – 18-, 14- ja 10-aastane. Tore, et nad tulevad ja tahavad siin olla.

Täna loetuimad
Päästeamet leidis Saaremaal vaid kahes kaupluses puudusi (2)
KEK-i maja teeb Kuressaarest jazzilinna
Kristel Aaslaid toetas SPIK-i (2)
Saskuhooaja võitis Ago Laanet
Arendaja esitas vallale Varese sadama kohendatud detailplaneeringu (20)
Kiirreageerimise lõks
Ettevõtja Koit Kelder liitus Eesti 200-ga  (11)
100-aastane Valentina: pikaealisuse saladus on töö
Üheksa lõõtsameest tõid saali publikut täis
Mammograafiabussi külastas üle tuhande naise (4)
Riigipühade eel tööpäeva lühendamine on tööandja kohustus
Visit Saaremaa aitab turismiettevõtet edukalt turundada ka kuludeta  (2)
Jõulutaat on meie poole teel
Jaana Maling ja Rain Siemer kohtuvad lugejatega
JUHTKIRI - Pikaealisuse pant
Nädala loetavuse top 5
Kuivastu kõrtsihoonesse sõitnud BMW juht hukkus (9)
Päikesepark rajati legendaarset metsa maha raiudes (24)
Pihtlas nähti haruldast lindu (26)
Baaripidaja süüdistab vallavanemat valetamises (26)
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad (3)
Kommentaarid
Juubilar Villu Veski kaasreisijate pilgu läbi  (76)
Arendaja esitas vallale Varese sadama kohendatud detailplaneeringu (20)
Kokaiinismugeldaja taandus Kuressaare hamburgeriärist (92)
Ettevõtja Koit Kelder liitus Eesti 200-ga  (11)
Tegudega tänases, mõtetega homses (4)
Vilsandi sai endale "Vilsandi" (437)
Koju jääb 4400 õpilast  (77)
Kalurid loodavad kormoranimunade hävitamisele (93)
Visit Saaremaa aitab turismiettevõtet edukalt turundada ka kuludeta  (2)
Mammograafiabussi külastas üle tuhande naise (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud