[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 17. detsember 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31




Intervjuu

Mihkel Laidna armus Saaremaasse ja kiirabisse (6)
Autor: Ene Kallas
Laupäev, 10. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Mihkel Laidna jaoks ei olnud enne Saaremaale praktikale sattumist sellist eriala nagu erakorraline meditsiin olemas. Pärast kaht praktikapäeva tuli otsus: vahetan oma senise eriala erakorralise meditsiini vastu. Foto: Valmar Voolaid

Leppisime Mihkel Laidnaga, Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonna juhatajaga intervjuu asjus kokku ühe tavalise päeva. Sellise, mis võiks jutuajamiseks sobida. Tundus, et päevaks on nädala esimene päev. Mihklil aga jäi midagi kripeldama ja ta lisas: kui selgub, et mul on siiski midagi ees, siis helistan ja lepime teistpidi.

Esmaspäev oli jõudnud poolde päeva, kui telefon hakkas helisema: Mihkel siin, täna siiski jutuajamist ei ole. Mul on täna sünnipäev... Unustasin selle ära. Jutud said räägitud järgmisel päeval ning avastatud mõndagi huvitavat Saaremaasse ja kiirabitöösse armunud noore mehe juures. Ehk kajastub see veidi ka kirjapandus. Head avastamist!

Mihkel, kust sa pärit oled?

Tartust. Elupõline tartlane. Tartu linnas sündinud, Tartu linnas koolis käinud.

Kus kandist Tartus?

Karlovast.

Kas arstiamet oli teil suguvõsas?

Jah, mõlemat liini pidi.

Järelikult olid juba varem tuttav, mida arstiamet nõuab, mida eeldab. Ikkagi, hoolimata sellest, otsustasid meditsiini kasuks?

Ei otsustanud. Põhikoolis olin kindel, et arstiteaduskonda ma ei lähe, ma ei taha sinna minna. Keskkoolis ma ka ei arvanud sellest midagi. Käisin kaks aastat bioloogiateaduskonnas ja seejärel otsustasin, et lähen siiski arstiteaduskonda üle.

Miks nii?

Tuli selline mõte, et ikka tahaks meditsiini õppida.

Bioloogia ei tohiks ju ometi liiga igav olla? Seal on palju erinevaid võimalusi.
See ei olnudki igav, aga võimalus Võrtsjärves molluskeid uurida või olla kuskil bioloogiaõpetaja ei olnud just see, mida ma päriselt tahtsin.

Ema-isa, räägi nende seotusest meditsiiniga.

Ema on hariduselt anestesioloog (narkoosiarst – toim) ning praegu töötervishoiu residentuuris, isa ei ole arst, tema töötab põllumajandusülikoolis lektorina, aga isa poolt vanaema on günekoloog (naistearst – toim), isa õde on näo- ja lõualuude kirurg.

Bioloogia ja meditsiin tegelevad elu endaga, aga on peale nende veel mõni eriala, millele mõtlesid?

Ma sain pärast keskkooli ka mehhatroonikasse (mehaanika, elektroonika ja arvuti koostoime – toim) Tallinna tehnikaülikoolis, siis veel EPA-sse, ma küll ei mäleta, mis erialale.

Kas lõpetasid kooli kuldmedaliga?

Ei, kaugel sellest.

Lihtsalt oli hea kool?

Jah, Hugo Treffner.

Jah, hea kool… Millele sa arstiteaduskonnas spetsialiseerusid?

Kuus aastat on meil üldõpe, sellest esimesed kolm aastat täitsa teoreetiline, siis ei osanud ma midagi edasisest arvata. Kolm aastat oli praktilist osa erialade kaupa. Ma ei osanud otseselt esialgu midagi valida. Mingil hetkel hakkas mulle meeldima hematoloogia (diagnoosib ning ravib vereloome- ja lümfisüsteemi haigusi – toim). Plaanisin edasi minna hematoloogia residentuuri, hakata hematoloogiks.

Kuuenda kursuse lõpus sattusin praktikale siia. Ojar Eerik põhimõtteliselt muutis minu jaoks kõik. Minu jaoks ei olnud enne praktikale sattumist sellist eriala nagu erakorraline meditsiin olemas. Ma polnud sellest kuulnudki mitte. Ma ei teadnud, mida see eriala endast kujutab ja polnud seda kunagi kõrvaltki näinud.

Kuidas arstiteaduskonnas valitakse, kuidas ja kuhu praktikale minnakse?

Me saame valida praktikatsükleid, erialasid. Üks kohustuslikest ongi erakorraline meditsiin. Seda peaksid kõik meditsiinitudengid oma silmaga nägema. Me saime valida ka haiglaid, kuhu me praktikale läksime.

Ja mille järgi valisid sa Kuressaare?

Üks kursaõde mainis, et ühel aastal oli ta siin praktikal käinud, haigla pakkus majutust, ka praktikantidele, ja kuna ma varem polnud Saaremaal kunagi käinud, siis mõtlesin, et olgugi et ma ei tea, mis seal toimub, milline see haigla on, ega mul midagi kaotada ka ei ole. Tutvun Eesti eluga.

Niisiis, sisuliselt sattusid sa praktikale tulles esimest korda Saaremaale?

Jah. (pikk mõttepaus). Kunagi varem olin Saaremaal käinud, aga see oli esimene-teine-kolmas klass.

Ekskursioon siis?

Jah. Ma ei mäleta sellest midagi. Aga järgmine kord oligi siis, kui olin 24-aastane.

Kui ma palun meenutada seda, millisena Saaremaa ja Kuressaare haigla sulle esmanägemisel tundusid, kas oskaksid kirjeldada?

Mulle hakkas siin kohe meeldima. Bussiga siia sõites loodus muutus vaikselt, Saaremaa loodus meeldis mulle eriti. Siin on kõik teistmoodi.

Kuidas teistmoodi?

Mets, kogu loodus, mere lähedus. See kõik on hoopis teistsugune kui Tartu kandis. Pärast kaht päeva siin praktikal viibimist otsustasin, et vahetan oma eriala. See kõik siin hakkas mulle lihtsalt kohe meeldima.

Olen liigagi sageli kuulnud mandriinimeste käest, et kohalikud on ka kuidagi teisemad kui mandriinimesed. Kuidas sina saarlasi näed?

Mmmm… Mina ei näe otseselt seda erinevust. Märganud küll ei ole.

Aga ometi oli siin midagi nii teistmoodi ja nii omast, et otsustasid pea kohe siia jääda?

Jah, ma ei oska sellele sõrme peale panna, aga otsus tuli suhteliselt kohe.

Niisiis saab öelda, et tegu on armastusega esimesest silmapilgust?

Jah.

Kuidas saarlased on sind omaks võtnud?

Ma arvan, et hästi.

Ei peeta enam Tartu meheks?

Ütleksin kohalike haigla arstide kohta, et päris paljud neist on sisserännanud saarlased. Niisiis, keegi otseselt polegi mind Tartu meheks pidanud.

See siin on siiski väike haigla. Oled sa suurtes haiglates praktikal olnud?

Tartus palju, PERH-is, Tallinna lastehaiglas, külastanud Paidet, Viljandit, Jõgeva haiglat. Pärnu haiglas olen ka viibinud.

Niisiis on sul päris hea baas võrdluseks teiste haiglatega.

Jah.

Niisiis, palun?

Suurtes haiglates mulle ei meeldi. Seal on puhtalt reatöö. Eriti erakorralises meditsiinis. Sa teed oma asja ära, aga ei tea, mis patsiendist edasi saab. Sa ei puutu temaga enam kokku. Tõenäosus, et sa sama patsiendiga uuesti kohtud, on väga väike. Arvestades, et palju on seal inimesi ja palju töötajaid. Seepärast Tartu-Tallinna haiglad mulle väga ei meeldigi.

Siinseid patsiente tean ma juba nägupidi, tean nende haiguslugusid, mäletan nende eelnevaid käike, saan osaleda nende edasises ravis ja diagnostikas. Selline suurte haiglate reatöö mulle ei sobinudki. Ma tahaks ikkagi teada, mis patsiendist edasi saab.

Ilmselt on väikestes haiglates ka miinuspooled. Ei ole nii palju kogemust või ehk konkreetsetele aladele spetsialiseerunud arste kui suurtes haiglates.

See on nii miinus kui pluss. Inimesed arenevad siin rohkem. Kui suures haiglas on nii, et kutsume sisearsti, kutsume kirurgi, kutsume neeruarsti jne, et järjest nendega konsulteerida, siis see võtab palju aega ära. Just see kutsumine ja rääkimine. Siin ma pean rohkem mõtlema, sest mul ei ole sellist valikut. Pean välja mõtlema patsiendi uuringute skeemid, tema diagnostika.

Väiksemas haiglas töötamine on oluliselt keerulisem ja väljakutsuvam kui suures. Kuressaare haigla aparatuuri koha pealt aga ei saa midagi halba öelda. Uued kompuuter-ultraheliaparaadid on olemas, operatsioonivarustus, operatsioonisaal on tipptasemel. Kõikvõimalikud asjad saab siin ära teha.
 
Kas lisaks Kuressaare haiglale töötad ka Tartu haiglas?

Jah, siiamaani. Tartu kiirabi alla kuuluvad ka Põltsamaa, Viljandi, Lõuna-Eesti alad. Hästi lai ala. Mina töötan Põltsamaal. Käin seal poole kohaga valveid tegemas.

Kas liiga kaugeks ei lähe tööl käia?

Ainult 330 kilomeetrit Tartusse, 57 Põltsamaale, ja siis tagasi sama tee. Seal on lihtsalt niivõrd hea seltskond.

Kui saad natuke rääkida, siis küsin huvitavatest juhtumistest, mis on tööl olnud. Ilma nimedeta, muidugi. Ja mis ei ole ehk nii piinlikud.

Piinlikud ongi huvitavad.

Probleem on selles, et need, kellega need asjad juhtusid, tunnevad ennast ju kohe nende juhtumite põhjal ära.

Kiirabijuhtumistest – sõitsime 30 kilomeetrit praktiliselt südaööl kutsele kraadima last, sest ema ei olnud kindel, kas lapsel on palavik või ei ole. Üks kraadiklaas näitas 36.9, teine 37.0. Ja ta kutsus välja kiirabi. Et tulge kraadige üle. Lapsel ei olnud palavikku, sest ema mõõtis rektaalselt. Rektaalne temperatuur ongi normaalsest 0.5 kraadi kõrgem.

Valdavalt need huvitavamad juhtumid ongi kiirabis.
 
Näiteks, kui sa tead kroonilist kutsujat, saad juba nime ja asukoha järgi aru, kes kutsub. Ja kui tead, kui palju kirpe seal elamises on ning tead ka seda, et ta ei kutsu mitte kunagi põhjusega… Siis sa mässid ennast igatepidi riiete sisse, lased ennast putukatõrjevahendiga üle, teed ukse lahti, ja hüüad: tule välja, me sinna sisse ei tule! Sest eelmine kord saime sinu käest kuus kirpu, vaatamata tõrjevahenditele. Kogu kutse põhjuseks oli filosofeerida teemal: mitu tabletti ibuprofeeni tohib päevas tarvitada. Lisaks oli patsient ka sügavas joobes.

Vähemalt vanasti oli see komme, et kui patsient oli arstiga väga rahul, toodi talle meelehead. Kuidas sina sellesse suhtud?

Ma olen kategooriliselt selle vastu. Kui ikkagi tuuakse, olen sunniviisiliselt tagasi andnud. Ma keeldun. Ma ei tööta sellepärast, et mulle peaks midagi meeleheaks tooma. Igasugused rahaliste kingituste andmise üritused pigem lõpevad sellega, et ma ei taha selle patsiendiga enam tulevikus kokku puutuda.

Milline su tavaline tööpäev välja näeb?

Natuke raske on seda kirjeldada. Kui ma valves olen, siis upitan ennast 7.15-ks kuidagi üles. Väga vaevarikkalt. See ei õnnestu mul hästi. Talvel üritan auto mootori soojaks ajada, enamasti ka see ei õnnestu. Sõidan külma autoga siia. Valve on 24 tundi. Valve ajal ei ole võimalik kunagi ennustada, mis siin toimuma hakkab. See sõltub kuufaasist, temperatuuridest ja veel sajast faktorist. Mitte kunagi ei ole võimalik ette teada, kas valve tuleb rahulik või mitte.

Põltsamaa puhul – eelmisel õhtul sõidan Tartusse, magan hommikuni seal, vaatan oma lemmikloomad üle, ajan vanematega natuke juttu, hommikul seitsme paiku tuleb Põltsamaale sõita, 24 tundi seal olla, ja mõnikord teen ma mitu valvet järjest. Käin vahepeal Tartus, olen päeva seal ja siis uuesti valve.

Paberimajandusega tegelen n-ö vabadel päevadel. Kui keegi soovib midagi konsulteerida, siis ma võtan alati telefoni vastu, vastan kirjadele, jälgin meilboksi.

Arstina töötamine on pingeline. Kiirabiarstina... veel pingelisem. Ikkagi, kuidas need otsused siiski tulid?

Inimesed olid ees, kes olid arstiteaduskonnas käinud. Üks faktor oli ka see. Ja ma hakkasin mõtlema, et mis see bioloogia mulle annab? Palju seal ju ei tee. Mõtlesin siis, et kas hakkan veterinaariks või lähen arstiteaduskonda. Amet on ju korralik, õpe keeruline ja väljakutsuv. Ja selles vallas saab ka midagi ära teha.
 
Hematoloogia oli hea mõte, aga kuna Ojar Eerik mind kohe EMO arstide usku pööras... Ta ilmselt oli nii hea eeskuju. Tänu temale ma siin olengi. Kõik sugulased üritasid mind ümber veenda, et ma nii hullule erialale küll ei läheks, et mida ma üldse endast mõtlen, aga ei olnud nende ümberveenmisest midagi kasu. Ja siin ma olengi.

Kas sind vahetevahel haiglast välja ka lastakse? Jalutama või nii?

Ikka. Ma üritan ka kodus olla, mul on kolmekuune laps. Temaga peab tegelema ja on osa asju, mida ma saan kiirabitöös teha distantsilt. Paberimajanduses.
Aega siis iseenda jaoks suurt ei jää..

Ei...

Aga teoreetiliselt, kui jääks, millised on su hobid?

Kohalikud loodusrajad, sood, RMK piirkonnad – nende külastamine, seal jalutamine. Teiseks hobiks on linnud.

Linnud? Räägi veidi lähemalt.

Fotograafia – lindude pildistamine, lindude vaatlemine. Lisaks on mul Tartus lemmikloomad-linnud, kes ootavad, millal ma saan neile järele tulla. Papagoid, kanaarilinnud, kakaduud, lembelinnud, amadiinid… Neid on päris palju.

Millal sa lindudest huvituma hakkasid ja miks nad sind köidavad niimoodi? See päris tavaline ju ei ole.

Saime kunagi olude sunnil endale ühe igivana kanaarilinnu, kelle eest tema omanik enam hoolitseda ei suutnud. Sealt hakkas see kõik peale. Esialgu oligi ainult üks.

Aga siis leidsin loomapoest kaaslaste poolt sulituks kitkutud amadiini. Ja aastaid poe nurgas puuris veetnud küüraka rohupapagoi. Ei saanud neid poodi kannatama jätta.

Linnud on täiesti hämmastavad. Kõigil on oma iseloom ja käitumine. Juba nende sekeldamise ja omavahelise suhtlemise jälgimine on rahustav ajaviide.
Järelikult kassi ja koera ei ole… Sest linnud ilmselt välistavad kiskjaliku loomuga lemmikud.

Tartus ei ole kunagi olnud. Aga tegelikult ei välista, sest kassid on hämmastavalt arukad. Nad saavad aru, kes on lemmikloom ja kes ei ole.

Mis sorti muusikat sa kuulad?

Žanri mõttes ei oska öelda. Artistidest aga “Gigi” D’Agostino.

Milliseid raamatuid sa loed?

Vanasti hästi palju reisikirju, reisikirjandust. “Maailm ja mõnda” sari on mul kõik läbi loetud, mitu korda, lapsest saadik. Loen ulmežanrit – õudust, sci-fi-d, fantaasiat. Kindlaid lemmikautoreid kohe öelda ei oskagi. Suures osas on kirjandus ka ingliskeelne.

Ilmselt ei ole mahti teatris ja kontsertidel käia?

Järgmise aasta ooperipäevadeks on piletid olemas. Päris mitmele etendusele. Käisime ka eelmistel ooperipäevadel. Lisaks turvasime üritust ka vabatahtlikuna Punase Risti alt.

Kaasa on saarlane?

Jah.

Aga tema ei olnud põhjus, miks sa siia jäid, pigem oli kõik hilisem loomulik käik?

Otsus Saaremaale jääda tuli praktiliselt kohe, mil siia sattusin. Hilisem on täitsa loomulik asjade käik. Ka kaasa on erakorralise meditsiini ja kiirabi fänn.

Mis on elu mõte?

Kuulsin hiljuti telekast üht huvitavat lauset, mis pani suhteliselt täppi. Midagi sellist, et tuleb elada niimoodi, et teised mäletavad sind. Et oled mingi jälje endast maha jätnud.

Täna loetuimad
Pihtlas nähti haruldast lindu
Aasta Praktikant on Ashwath Venkatasubramamian
Väleda Päti üldvõidu said seekord Saarlased
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad
Saarlase meeskond võitis lumesaha leiutusvõistluse
Saarlaste tähtpäevi 2019. aastal
Uus aasta võiks alata korras elukohaandmetega
Kevin Saar kutsuti Eesti koondisesse
Vollemeestele kodus kaks kaotust
JUHTKIRI - Lõpumärgid ja maailma liikumine
Kes meelitab inimesi vollesaali?
Aeg lubab ja Moskva räägib jultunult
Müürisepp võttis Väljakivilt revanši
Kaitseliidu vormid ja sümboolika raiuti raamatusse
Nädala loetavuse top 5
Pihtlas nähti haruldast lindu
Aasta Praktikant on Ashwath Venkatasubramamian
Väleda Päti üldvõidu said seekord Saarlased
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad
Saarlase meeskond võitis lumesaha leiutusvõistluse
Kommentaarid
Kalurid loodavad kormoranimunade hävitamisele (89)
JUHTKIRI: Suletud teedest (12)
Harilaiu poolsaarele tõkkepuud ei panda (9)
Politsei karistas väidetavat koerte tulistajat rahatrahviga  (302)
Pihtla vald liisis Jüri Saarele uue maasturi (783)
Knutbuss lõpetab Tallinna-Kuressaare liinil (3)
Vilsandi sai endale "Vilsandi" (413)
Kuressaare jõulukuusk aitab peremeheta loomadele kodu leida (1)
Maaomanik sulges Vareseranna tee (22)
Roolijoodik sõitis vastu posti  (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud