[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 20. juuni 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Intervjuu

Piret Pihel: unistustes ei tasu mitte kunagi koonerdada (13)
Autor: Ene Kallas
Laupäev, 17. veebruar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Piret Piheli kartus, et töö sotsiaalvaldkonnas ei ole päriselt see töö, mis teda paeluks, on tänaseks hajunud. Sest see töö aitab kaasa selleks, et maailm oleks parem paik. FOTO: Valmar Voolaid

Vähesed, väga vähesed inimesed on mind pikkade ajakirjanduses olnud aastate jooksul sedavõrd positiivselt üllatanud kui vastne suure valla sotsiaalosakonna juhataja Piret Pihel. Arvad, et tegu on asjaliku majandusinimesega, mis ka pole vale, aga kui ta avaneb, kiht-kihilt nagu sibul või, ütleme, mõni eksootiline lilleõis, siis avastad, kui palju ilusaid, tugevaid ja huvitavaid tahke, külgi, jooni, kui mitmeid neksuseid ta endas peidab.

Tema kartus, et võibolla töö sotsiaalvaldkonnas ei ole päriselt see töö, mis teda paeluks, on tänaseks hajunud. See töö annab võimalusi paljusid ja paljusid aidata. See ei ole võibolla nii glamuurne kui tema varasemad töökohad, aga selles töös saab ta midagi reaalset teha selleks, et maailm oleks parem paik.
Ta usub, et ainus, kus ei tasu koonerdada, on unistused. Sest sellega ei võida sa mitte midagi. Unistada tuleb suurelt, sest nii võib loota, et midagi sest ka täitub.

Kas saarlane, siin sündinud, kasvanud?

Saarlane. Siiski mitte läbinisti saarlane, see ei ole päris täpne, sest muhulased on väga tundlikud ses osas. Minu ema on Muhust. Kuna Muhu vanatädid ja Muhu vanaema on minu kasvatamisse andnud väga tõsise panuse, siis ma alati rõhutan, et olen poolenisti Muhust.

Kuressaares üles kasvanud?

Jaa. Kuressaares üles kasvanud, aga kõik suved Muhus veetnud. Olen ainult õpingutega seoses olnud mandril. Ja üks aasta pärast ülikooli tööl.
Niisiis, mitte väga palju siit saarelt ära olnud.

Jah. Aga tänapäeval ei pea selle üle väga uhke olema, vaid vastupidi, ma olen uhke selle üle, et ma olen vähemalt kuus aastat siit ära olnud. See annab väikest silmaringi mõõdet. Ma ei ole kunagi mõistnud neid saarlasi, kes koputavad vastu rinda ja ütlevad, et ainult siin ja mitte kuskile mujale ei saagi minna.

Mina olen nõukogude-aegne laps. Sel ajal väga palju valikuid minekuteks ei olnud. Selleks, et kolida ühest maakonnast teise, pidi olema tollal mingi põhjus. Kas perekondlikud või töökoha valikud.

Kui ma oleksin tänane noor, siis võib-olla tõesti oleksin vahel ka kuskil kaugemal.

Milline oli lapsepõlve Muhu? Millisena sa saart mäletad?

Ma ei tulnud väga helgest lapsepõlvest. Mul on vapustavalt tubli ja tark ema, tänu temale meist inimesed said. Muhu oli see koht, kuhu mind saadeti vanatädide juurde. Ka vanaema elas ju Muhus. Ühel vanatädil ei olnud lapsi.
Muhus võeti meid väga hästi vastu. Me mängisime seal, tegime neid asju, mida ikka lapsed teevad. Seetõttu ma käin alati Muhu kalmistutel ja riisun ka hauad üle. Muhu on mulle väga ilusasti meelde jäänud – olen ses osas hästi nostalgiline.

Vanatädid olid mulle suuresti toeks. Ema kasvatas meid, nelja last, üksinda. Vanatädidel on suur roll meie koolitamisel.

Mul on õnn olnud kasvada nii, et väärtushinnangud on lapsest saati ja väga õigesti paigas. Ja siin on samuti ema ja vanatädide roll väga suur.

Nad andsid usu endasse. Tõdemuse, et asi läheb siis käest ära, kui sa ise lased sellel minna. Niikaua, kui ise otsast kinni hoiad, ei lähe ükski asi käest ära, ükskõik kui raske ka on.

Ma olen pooleldi muhulane – see kõlab ju hästi? Mul on ka Muhu rahvariided, minu vanavanaema rahvariideseelikud. Minu tütar kasutab neid vahel.

Kuhu tee edasi viis?


Läksin Tartu ülikooli. Õppisin majandusgeograafiat. Olen hariduselt geograaf. Spetsialiseerusin majandusgeograafiale ja oma suuna valdkonna tööd teinud demograafia valdkonnas.

Üks peamine asi, mida geograafidest mäletan, on see, et nad alati matkasid.
Jah. Mina olen tõesti igale poole matkanud. Olen isegi käinud suusamatkal, kanuumatkal, igasugustel mägimatkadel, Alpides. Kõrbematkal vahetult enne riigieksameid. Matkapisik on mus endiselt. Kuskil kaljudel ma elu ja surma hinnaga kõõlunud ei ole, aga matkan siiamaani.

Geograafidest rääkides – mul on vahva sõpruskond, endised kursusekaaslased. Õppisime koos viis aastat. Selle seltskonnaga käime me igal aastal kusagil reisil, vahel ka matkame.

Eelmisel suvel käisime Islandil, aasta tagasi Kahheetias, oleme käinud Lätis ja Soomes, oktoobris plaanin oma sõpradega minna Kambodžasse. Meil on juba piletid tellitud.

See pisik, mis tuleb nooruses, sulle ka sisse jääb.

Oleme avastanud, et meil on hea koos käia – meil on väga ühesugused huvid. Me ei taha kuskil niisama pikutada või kuskil eliitrestoranis kõik õhtud süüa. Meie huvid on sirgelt loodus, kultuur, vaatamisväärsused, põnevad elamused, ja me tunnetame, et meil on koos reisida nii lihtne ja hea. Just seepärast, et meil on ühesugused tahtmised ja soovid.

Kui ma oma tuttavatele rääkisin, et meil oli kursuse kokkutulek Islandil ja üheksa päeva, siis enamik inimesi ei uskunud seda.

Nii ühtehoidev kursus?

Meil on ühtehoidev kursus, sest meile on sattunud väga head inimesed. Küllap me oleme ühiste aastatega ka kokku kasvanud.

Tegime Kahheetia kohta raamatu. Olin üks raamatu kokkupanijatest ja mõned minu tekstid on seal ka. Mõte oli selles, et tahame oma matku hakata raamatuna välja andma, et jääks vahva mälestus.

Kas geograafia valisid südame järgi?


Ma ei tea isegi, mille järgi ma selle valisin. Mul oli keskkooli lõpus igasuguseid mõtteid. Lõpetasin suhteliselt heade hinnetega. Ma isegi mäletan, et käisin arstiteaduskonna lahtiste uste päeval. Teadsin ka, et seitse aastat õppida on liiga pikk aeg ja et äkki ma ikka ei venita nii kaua välja. Tundus, et majanduslikult võib see olla liiga koormav. Võib-olla sotsiaalne soov inimesi aidata ei olnud nii suurelt välja kujunenud.

Minuga juhtus aga selline lugu, et kui läksin arstiteaduskonna lahtiste uste päevale, siis nii nagu Saaremaa tüdrukule omane, panin rahakoti Tartu ülikooli garderoobi peegli ääre peale, ise läksin andma oma riideid garderoobi. Aga kui ma tagasi tulin, siis rahakotti seal enam ei olnud, koos sõidupiletite ja kõigega.
Pean tunnistama, et oli õnn, et ma Tartust üldse ilma rahata tagasi sain. Ning ilmselt mõjutas see kõik ka seda, et ma arstiteaduskonda ei astunud. Ma tulin tagasi ju negatiivse emotsiooniga. Otsustasin, et ma ei lähe sinna õppima.
Kaalusin igasuguseid erinevaid võimalusi. Selline noor ma ei olnud, kes oleks teadnud, et lähen just sinna õppima ja see on minu kindel soov.

Ma kaalusin ka näiteks joonistamisõpetaja, käsitööõpetaja kutset, mäletan, et seisin nõutult tükk aega Tartu ülikooli stendi ees, mõtlesin, et kas see, see või see.

Panin teiseks eelistuseks ka rahanduse, panganduse. Kuna aga geograafiasse oli väga suur konkurss, siis mõtlesin, et okei, proovin sinna. Rahandus ei olnud tol ajal popp. Hiljem selgus, et see oli väga tasuv.

Mõtlesin, et kui kõik tahavad geograafiasse minna, küllap on see siis huvitav. Lähen ka sinna.

Mulle on alati meeldinud loodus, alati meeldinud geograafia, on meeldinud loodusfilmid ja mulle meeldivad kaardid. Ma võin neid vaadata lihtsalt niisama, kunstilise elamusena. Ma arvan, et sealt see alguse sai.

Mõtlesin ka bioloogia peale. Miks ma aga seda nii tugevalt ei mõelnud – seal on palju mikroskoobiga vaatlusi, aga maakera on suur ja lai. See on ka hästi tugev silmaringi avardaja. Kui juba õppida midagi sellist, mis pole olemuselt pragmaatiline, siis geograafia on hea valik.

Hunt Kriimsilmal oli palju ameteid – kui palju sul neid on olnud?

Praegu on mu neljas amet. Olen väga kutsekindel inimene olnud, arvestades minu vanust. Tööstaaži on mul üle 35 aasta.

Mu esimene arvestatav töökoht oli Kuressaare gümnaasiumis, olin seal 15 aastat geograafiaõpetaja.

Pean tunnistama, et päris viimastel aastatel kirjutasin ma geograafiaõpiku 9. klassile. See ilmus aastal 2002. Kirjutasin ka töövihiku ja õpetajatele metoodilise tööjuhendi. Olin väga tõsise suhtumisega geograafiaõpetaja. Mul on praeguste kolleegide seas palju sümpaatseid endisi õpilasi.

Siis kutsuti mind Kuressaare ametikooli, olin seal 10 aastat osakonnajuhataja. Kandideerisin Saaremaa arenduskeskuse juhatajaks, olin seal samuti 10 aastat. Nüüd tulin ma valda ja plaanin ka siin olla vähemalt 10 aastat.

Põhitöökoha kõrvalt olen pidanud ka loenguid.

Olen olnud tegev kõikides haridusvaldkondades: üldhariduskoolis tavaline geograafiaõpetaja, aga ka kooli- ja klassivälise töö organisaator. Olin kutsehariduses ja lektorina nii meie Kuressaare kolledžis kui EBS-is. KTG hoolekogus olen ka juba aastaid olnud.

Oma natuurilt olen sobinud rohkem küpse inimese õpetajaks. Õpetasin kolledžis ja ametikoolis turismigeograafiat, õpetasin majandusgeograafiat ja olen õpetanud ka lihtsalt majandust ja ettevõtlust.

Mis on sinu jaoks Saaremaa, peale selle, et see on kodu?

Loomulikult ma mõtlen Saaremaast eelkõige kui kodust. Kui palju ma aga iga päev mõtlen selle peale, et ta on saar? Pigem mitte. Aga kui ma kodu aknast välja vaatan, siis näen sealt Mõntu majakat. Niisiis, mõnes mõttes ma vahel isegi mõtlen selle peale.

Saaremaa on tervik, tal on merepiir ümber. Samamoodi Muhu. Ma mõistan muhulaste identiteeti ja seda, et nad ei taha suure vallaga, vähemalt mitte alguses, kaasa tulla. Neil on ju oma meri ümber.

Kui on üks saar, siis tal tekib üks loogiline piir, mis on minu jaoks aktsepteeritav, mitte see, mis on inimese peas. Nagu vallapiirid. Lihtsalt ütleme, et siit maalt on see ja siit see.

Kuidas saaks lahti mõtestada fraasi “merega piiratud mõtlemine”?

Ühelt poolt peab iga saarlane olema meretark – nendes piiratud oludes tuleb omadega parimal võimalikul moel hakkama saada –, aga teiselt poolt võib tekitada selline omaette mullis olemine kaugemas perspektiivis ka väikest kiiksu. See ongi see merega piiratud mõtlemine, mida peaks suutma vältida.

Kas meri pigem lahutab või liidab?

Geograafina ma tean, et meri on alati olnud see, mis liidab. Mereteed on väga vanad teed. Meritsi sai väga lihtsalt liikuda. Meri on väga siduv. Kui vanasti saarlased tahtsid Gotlandilt käia tuua, siis oli see lihtne. Istu lihtsalt paati. Aga katsu sa mööda maismaad siit minema hakata.

See, et meid ei ole meri nii tugevalt liitnud Euroopaga, on lihtsalt nõukogude aeg ehk suletud ühiskond. Nüüd võtab aega, enne kui Saaremaa on samas seisus kui Gotland oma laeva- ja lennuühenduste poolest.

Mis võiks inimesi Saaremaale tuua, või tagasi tuua?

Fakt on see, et inimesed saavad elada seal, kus neil on töö, sest töö toob leiva lauale. Kui tahta elada ükskõik kuskohas, siis pead olema suuteline olema ettevõtja. Või suutma ennast naturaalmajanduse korras ära elatada.

Kui inimestel on võimekus tuua töö endaga saarele kaasa, kas teha kaugtööd või müüa oskust, mis võimaldab loomemajanduse valdkonnas tegutseda, siis need inimesed saavad siia väga hästi tulla.

Aga kuna seesuguseid veel väga palju ei ole, siis enamik inimesi sõltub pakutavatest töökohtadest. Nemad saavad tulla alles siis, kui siin on töökohti. Elukohta muutma on inimesed valmis vaid atraktiivsete töökohtade nimel. Selleks peab olema töökoht, mis pakub arenguvõimalusi ja väljakutseid.

Praegu aga viiakse avaliku sektori töökohti järjest ära. Ettevõtjad on mures, sest neil napib töötajaid, eriti oskustöölisi. On nii tööpuudust kui ka tööjõupuudust. Turundada on vaja.

Kuidas oma lastega on, kas tulevad koju tagasi, kui maailm on nähtud?

Minu noorem tütar Madli on praegu jälle Ameerikas, aga ma väga loodan, et ta tuleb tagasi. Ta oli seal väga pikalt varemgi. Viis aastat tookord. Käisin kaks korda tal külas. Minu teine tütar on Tallinnas, on põhikohaga NO teatris tööl, grimeerijana. Liina on hästi loominguline. Tal on hea käsi ja hea tunnetus. Ega Madli kehvem ole, viimasel ajal teevad nad ka loomingulist koostööd.

Kas loomingulisus on emast?

Ma olen öelnud, et see, mis puudutab meigikunsti ja grimeerimist, on ilmselt isast. Sest minu meigikott on pikka aega olnud pigem Vietnami salviga ja napipoolne.

Joonistamine on aga ilmselt emast, jah. Mina olen eluaeg joonistada armastanud. Grimeerimine ja jumestamine ei kuulu minu efektiivsete oskuste hulka.

Meil on natuke potinikerdajate perekond. Näiteks me teeme tihti koos loomingulisi asju. Ühel hetkel joonistasime koos Muhu mustreid, tegime kalosse, kummikuid, plaate, seinalaudu… Liina tegi neid palju. Siis tegime me ehteid. Oleme tikkimis- ja õmblemiskampaaniaid läbinud. Meil on kodus palju isetehtud keraamilisi nõusid. Madise eestvedamisel ehitasime maja. Seal on meil taaskasutusmööblit, leidlikke lahendusi.

Kodukontoritest on aastaid räägitud, niisamuti kaugtööst. Siiski ei taha see enamikul juhtudel toimida. Tundub, et kuidagi oluline on see, et istud kontoris, isegi siis, kui sul on selline töö, mida saaksid vabalt üle võrgu toimetada.

Selles sa eksid. Mina Saaremaa arenduskeskuse juhatajana võimaldasin alati oma töötajatel kaugtööd. Aga ma ei lubanud seda, et töötajad ei tule tööle. Oli kokkulepe, et teatud perioodidel võisid nad teatud tööülesandeid teha kaugtööna.

Kõik uuringud näitavad, et intellektuaalset tööd saab teha sel moel, see on kohati ka produktiivsem ja efektiivsem. Igati mõistlik.

Intellektuaalse töö puhul on ka see, et otsene üksuse juht ei saa nagunii teada, kui efektiivselt see inimene töötab või mida ta parasjagu arvutis teeb.

Paindlik töökorraldus on igal juhul see, mis on efektiivne. Kui inimene tunnetab, et väljaspool kontorit on see efektiivsem, siis mina kui tööandja olen huvitatud, et minu töötajad annavad mulle parima töötulemuse.

Rakendasid seega süsteemi, mis peaks toimima?

See on normaalne, me oleme kaasaegne ühiskond. Me teame, et töötajate rahulolu kõige suuremal määral mõjutab see, kui paindlikult nende otsene üksuse juht neile tööd võimaldab. Seda näitavad rahulolu uuringud. Kui sellist asja on võimalik pakkuda, siis seda ka teha saab.

Kuigi ma tunnistan, et kui seda on natukene lubatud, siis mõnele tundub, et võib-olla ta ei peakski tööl käima. Peaks olema ka sünergiline koostöö, kus inimesed on laua taga koos.

Hästi palju on kirjutatud tööõnnest. Saaremaa arenduskeskuses seadsin ma aastal 2016 sisse tööõnnevoliniku koha, iseennast panin esimeseks tööönnevolinikuks. Kolme ö-ga sõna.

Loodan, et see ametinimetus elab mind üle. Iga poole aasta tagant volinik vahetub, ta jälgib, et kõik töötajad oleksid tingimustega rahul. Niipea kui ta muret märkab, saame arutada, kuidas seda lahendada. See on ka juhatajale mugav süsteem. Inimesed tulevad sellega hästi kaasa.

Rõõmu võib tunda ka väikestest asjadest, miks siis mitte tööst.
Seda, et rõõmu tunda väikestest asjadest, on lihtne öelda. Aga see on ka põhjus, miks ma näiteks ei vaata kolefilme.

Samuti ei taha ma ajalehest negatiivse pealkirjaga lugu lugeda. Ma ei taha kuulata politseiuudiseid ja pahasid asju, sest ma ei taha, et need oleks üks osa minu elust. Aga nüüd ma loen politsei saadetud kirju, nüüd on see üks osa minu tööst.

Oma vaba aega ma aga ei taha sisustada sellega, et loen mingit jama sellest, mis on toimunud.

Ma ei salli vägivallaga filme. Oma emale ütlen ma ka, et ära loe ajalehti, loe juturaamatuid. Sest tegelikult sa ei saa aru, kuidas negatiivsus sind alateadlikult tapab, kui sellist uudist endast läbi lased.

Ma muidugi pean olema ka uudistega kursis, aga on inimesi, kes taluvad seda paremini.

Teine sort filme, mida ma ei talu, on sellised, kus on rumal huumor. Jalaga tagumikku naljad. See absoluutselt ei sobi mulle. Seda ma ei mõista, sellesse oma aega ei panusta.

Mittevihastamine on elamise tarkus. Ma olen kahtlematult emotsionaalne inimene. Tuimu kindlasti mitte. Ise ma ei taha elada kivide keskel ja ma ise pole ka kivi.

Eesti Vabariik 100 – mida soovid sünnipäevalapsele?

Rohkem hoolimist. Kui oleks rohkem hoolimist ja rõõmu väikestest asjadest, oleksid inimesed õnnelikud.

Täna loetuimad
Nördinud lapsevanem on tivoli töötaja peale solvunud (4)
Esimene päev Ranna noortekas päädis politsei sekkumisega (4)
Virtsu-Kuivastu liinil 32 rikkumist (1)
Anna-Liisa Õispuust saab Kahtla kooli huvijuht
Gräzin pöördub muhulaste digipildi pärast ministri poole (3)
Traktorist süttisid heinarullide põhjad (3)
Saaremaa sadamat külastas uhiuus ristluslaev
Kas suvel on lootust saada praamile? (2)
Päästeamet: jaanitunde loomiseks piisab ka õueküünlast
Ivar Eensoo – mees, kellel on kogu aeg tuli takus (2.)
Saaremaa valla arengukava puudutab meist igaüht
JUHTKIRI - Hea pilt kui inimõigus
Saare lihaveisekasvatajaid tunnustav anguse-tuur õnnestus igati
Nädala loetavuse top 5
Coopi Jaanilaadal käis palju inimesi
Aasta gümnasist Kristjan Mäeots tahab õppida inseneriks (9)
Nördinud lapsevanem on tivoli töötaja peale solvunud (4)
Kelmus, liiklusõnnetus ja heinamaa süttimine (1)
Maakonda jõuavad esimesed DPD pakiautomaadid (8)
Kommentaarid
Esimene päev Ranna noortekas päädis politsei sekkumisega (4)
31% ennustajatest usub jalka MM-il Brasiilia võitu (3)
Virtsu-Kuivastu liinil 32 rikkumist (1)
Gräzin pöördub muhulaste digipildi pärast ministri poole (3)
Aasta gümnasist Kristjan Mäeots tahab õppida inseneriks (9)
Nördinud lapsevanem on tivoli töötaja peale solvunud (4)
Muhu noortekeskuse juht lahkus ametist (8)
Traktorist süttisid heinarullide põhjad (3)
Kas suvel on lootust saada praamile? (2)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (96)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud