[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 26. mai 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031




Intervjuu

Kaupo Vipp elab lapsepõlve unistuste maal – Sõrves (1)
Autor: Ene Kallas
Laupäev, 27. jaanuar 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Kaupo Vipp: “Sõrves elamine on ühest küljest elu lapsepõlve unistuste maal, teisalt olemine oma juurte lähedal.” FOTO: Valmar Voolaid

Sel korral jätaks pikema sissejuhatuse ära. Väga selgel põhjusel – Kaupo Vipp on mõtleja, filosoof, kes suudab kirjasõnas oma mõtteid niimoodi välja öelda, et igasugune refereerimine tuleb pigem kahjuks kui kasuks. Kes veel ei ole tema raamatuid lugenud – viimane aeg on need välja otsida ja lugeda.

„Globaalpohmelus“ võiks olla sama kanooniline mõtleva rahva seas kui Uku Masingu „Pessimismi põhjenduseks“. Ja kui see läbitud, võiks riiulis leiduda „Lokaalravitsus“. Leevenduseks või nii. Head kaasamõtlemist! Nautige.

Kaupo Vipp – põline sõrulane?

Esimene kirjapandud ülestähendus meie sugupuu kohta on see, et 1796. aastal said Ado ja Ann Wipp Sääre külas poja Petri. Sealt pärinevad kõik perenime Vipp kandjad Eestis. Nimi ise tuleb 1646. aastal Rootsi riigi tahtel Säärele püstitatud tulepaagist, mis kandis rootsipärast nimetust vippfyr (viipetuli). See majaka eelkäija meenutas hiiglaslikku kaevukooku, ämbri asemel suur tulepuudega malmkorv. Tulepaaki toimimas hoidnud perele oli liignimede jagamisel nimi varnast võtta.

Minu isa sündis kuus põlve hiljem samuti Säärel. Vanaisa maja oli Sääre otsal viimane elumaja, sellest tipu poole jäid vaid kroonuhooned ja majakas. Aga mina olen sündinud hoopis Pärnus, sest vabatahtlikuna Saksa poolel sõdinud isa ei usaldatud ka pärast kümmet Siberi-aastat Nõukogude Liidu piiritsooni.

Mis on selline mälestus, mida saad jagada, aga mis on mingil moel oluline?

60-ndatel, 70-ndatel vedas isa meid koos vennaga igal aastal korra või paar Sõrve. Vanaisa Aleksandri juures, kes oli Kaavi külas Mõntumal uue elu rajanud, polnud siiski sellist seletamatult tunnet nagu Säärel, sõja tõttu kaotatud maja asemel. Mäletan, kuidas mulle tundus, nagu oleks sealne maapind mind kuidagi ära tundnud, minuga mingil moel hellalt ja kutsuvalt suhelnud. Küllap seepärast olingi juba seitsmesena hakanud kodus rääkima, et mina lähen kindlasti Sõrve elama. Et mina lähen tagasi! Nojah, selleks kulus üle kolmekümne aasta.

Esimesed mälestused kirjasõnaga?

Vanemad olid alal hoidnud esimese kirja, mille ma olin viieaastasena haiglas olles neile kirjutanud. Algklassidest mäletan pahandusi öösiti teki all taskulambiga lugemise pärast. Kõik need seiklusjutud maalt ja merelt olid ju nii põnevad, pooleli jätta lihtsalt ei saanud.

Esimeses klassis suunas õpetaja mind logopeedi juurde, kuna pidin täiesti valesti kirjakeelt hääldama, eriti õ ja ö tähte. Mäletan oma imestust, kui poolteist aastat hiljem öeldi, et nii, nüüd on hääldus korras, eestikeelne. Ma ise ei saanud midagi aru, ei tajunud mingit erinevust enne ega pärast.

Kus koolis käinud, mida õppinud, millega tegelenud?

Ma avastasin teismeeas, et isa raamaturiiuli ajakirjad Horisont ning Küsimused ja Vastused võivad kohati veel põnevamad olla kui tavalised juturaamatud. Ja raamatusari Mosaiik, eriti „Universumi sügavustes“. Täiesti lummatud olin 1916. aastast pärit ja 1920-ndail Eestis tõlgitud Einsteini raamatust „Relatiivsus“. See on tänaseni minu jaoks eeskujuks, kuis tõeliselt asja mõistes saab väga keerulisest teemast kirjutada väga lihtsalt. Nii lihtsalt, et mina olin kaheksanda klassi poisina vaimustunud eri- ja üldrelatiivsuse teooriaist, teadmata suurt midagi diferentsiaalvõrrandeist või Lorentzi teisendustest.

Kuskilt sealt tekkis mõte minna õppima füüsikat ja saada astronoomiks. Aga kui see võimalus tekkis, ehmatas mind ära pilt, kuis kasukais astronoomid Tõravere avatud kuplite all külmade talveööde kaupa aparaatide kallal nokitsesid ja päeval magasid. Olin asja kuidagi teisiti kujutlenud. See pilt ei klappinud noore mehe kujutlustega huvitavast tööst ja lõbusast elust ning füüsikaõpingud jäid sinnapaika.

Pärast Vene kroonus käimist polnudki nagu õiget sihti silme ees. Töötasin ehitajana, siis bussijuhina. 1988–1989 läbisin TPedI pedagoogika- ja psühholoogiakoolituse ning olin Pärnu kutsekoolis tootmisõppe meister ja klassijuhataja, kuni leidsin end 1991. aastal tegutsemas eraettevõtjana. Majandushuvi pani asju uurima TÜ kursustel. Aga alates 1999 sai võimalikuks töö kõrvalt viis aastat õppida TÜ-s varasemate huvidega seonduvat teadusfilosoofiat, lisaks vabakuulajana semiootikat.

Mul oli hea võimalus võtta vaid neid õppeaineid, mis tõeliselt huvi pakkusid, muretsemata kohustuslike kõrvalainete või diplomi pärast, mille järgi ma vajadust ei tundnud. Ja selline õppimise variant oli tõeline nauding. Lisaks oli mul hulk väga häid õppejõude, kellega kujunes välja tõeline teineteise mõistmise õhkkond (Rein Vihalemm, Tõnu Luik, Kalevi Kull jt).

Omal käel õppimisega tegelen vanast harjumusest siiani. Tänapäeval pakub internet uskumatuid võimalusi. Igal nädalal jõuan ära kuulata ja konspekteerida vähemalt ühe füüsika, bioloogia, süsteemiteooria, majanduse vms loengu Stanfordi, Berkeley, California, New Yorgi või mõne teise tippülikooli õppejõududelt, loomulikult ka meie oma healt TÜ-lt.

Millega praegu tegeled? Mis valdkond on omane? Või on neid mitu?

Õpin, loen, arutlen mõttekaaslastega ja kui koguneb piisavalt väljaütlemist vajavat, siis ka kirjutan. Sattusin 2004. aastal pooleldi kogemata biofüüsikalise majanduskäsitluse ja komplekssüsteemide dünaamika ühendkäsitlusele, millele nüüd kokkuvõttes enamuse aega pühendan.

Oma raamatute kirjastamine, paar-kolm korda kuus loengute lugemine ja sekka mõnede artiklite kirjutamine – see ongi muutunud põhitööks. Lisaks püüan kaasa aidata Eesti Rooma Klubi, Ökoriik Eesti ja Sihtasutuse Terve Rahvas tegemistele ning Sõrvemaa eluolule Sõrve Lions-klubi, Torgu osavallakogu, Laadla külaseltsi ja Torgu Kuningriigi kaudu. Mõned vähem aega võtvad toimetused aeg-ajalt lisaks. Puhkuseks on kõpitsemine majas või õue peal ja vähemalt kord nädalas püüan võtta aega, et saaksin Laadla poes külameestega ilmaelu üle arutleda. Meie inimesed on tegelikult hämmastavalt terased.

Torgu kuningriik – utoopia, reaalsus, reaalne utoopia, utopistlik realism? Või midagi viiendat?

Selles Leevi Hängi geniaalses idees said 1992. aastal korraga kokku nii Sõrve rahva omavalitsuslike õiguste eest seismine, kohalikele Saksamaalt sõjakahjude väljakauplemine, pikalt piiritsooniks olnud Sõrve piirkonna promomine turisminduse tarbeks kui ka Sõrve jonn ning Sõrve huumor. Kaugeltki kõiki selle idee võimalusi pole me suutnud kohaliku elu edendamiseks ära kasutada. Lisaks on Torgu kuningriik muutunud osakeseks uhke Sõrvemaa identiteedist.
Mida tähendab elada Sõrves? Mida tähendab sulle Sõrve?

Ühest küljest elu lapsepõlve unistuste maal ja teisalt olemist oma juurte, oma esivanemate haudade lähedal. Maalilisest ja heldest loodusest rääkimata.
Eesti rahvas on kangesti morbiidne. Küll sööb mureleiba, küll laulab mureliku suuga, küll haisevad adruvallid... Võibolla on asi selles, et meid on nii vähe? Mõtteid selle üle?

Ürgugrilik kahe jalaga maa peal olemine näib mulle pigem sümpaatne ja küllap me rahvas tänu sellele üldse ongi siiani säilinud – kõigest ajaloos toimunust hoolimata. Ehk säilime ka edaspidi.

Kuidas säilitada eestlust? Mida see tähendab? Minu jaoks – eestlast defineerib peamiselt eesti keele emakeelena valdamine. Aga kindlasti on ka muid määratlusi.

Ma usun, et üks peamine nüanss selle juures on oma juurte tunnetamine – oma lahutamatu seotuse tajumine selle maa ja rahvaga, tema traditsioonide ja loodusega ja omaenese esivanematega. See kõlab ehk mõne jaoks pateetiliselt või idealistlikult, aga need, kes seda võimsat tunnet tajuvad, teavad päris täpselt, millest ma räägin. Isegi, kui seda on keerukas ratsionaalselt kirjeldada.

Kas Eesti on rahvusriigina jätkusuutlik? Mida saaks, peaks tegema, et ei jääks muljet projektipõhisest rahmeldamisest?

Muresid meie rahvusriigi jätkusuutlikkusest kääritavad muutused rahva üldises maailmapildis. Seda võiks lühidalt kokku võtta nii, et meil seni veel laieneb mõttemall, nagu oleks „võitjad need, kellel on surres rohkem asju“. (Alles me ju nõukaaja virelemisest pääsesime! Elame siis nüüd!) Sellest kenast pettekujutelmast kiputakse pääsema alles pärast keskiga, kui siiski. Turjale kogutud laenud ja muu projektipõhine rahmeldamine ei pruugi inimest ka siis vabaks lasta.

On eriti kurb, kui see miraaž sunnib kedagi emakeelt, isamaad, kodumaa loodust ja esivanemate pärandit peenrahaks vahetama. Siin ei aita muu, kui mõttemalli paikasaamine. Keeldumine lõplikult globaliseerumast – keeldumine vahetamast oma tõelisi väärtusi igal sammul pakutavate väärtusetute klaashelmeste vastu. Aga kahjuks on kõige lihtsam viis kiusatustega võitlemiseks endiselt kiusatustele järele andmine. Ja peale kõige muu on see täiuslikus kooskõlas loodusseadustega.

Ratsionaalselt teadvustamata kujul kulgevad elusaineprotsessid alati just seda käitumismustrit järgivad. Võtavad ümbritsevast alati nii palju ja niipea, kui võimalik, suutmata arutleda tuleviku üle. Nagu pärmiseened veininõus.

Laiemalt rääkides – mida saab iga inimene ära teha, et elu siinsamas, planeedil Maa, ei jääks episoodiliseks? Kas saab?

Lokaalselt – kindlasti, valmistades end ette samaks langustsükliks, mis on tabanud eranditult kõiki tsivilisatsioone enne praegust. Globaalselt – kindlasti mitte, sest see rong lahkus jaamast juba 20. sajandi alguses.

Globaalses mastaabis on loodus meid nüüd ise jätkusuutlikkuse rüppe tagasi kandmas. Ning loodus teeb seda karmilt. Kaheksal inimesel kümnest pole lootust saabuvat tagasikandmist üle elada. Kuid eluga laiemas mõistes ei juhtu planeedil Maa küll midagi hullu. Tema on peagi taas sama priske tervise juures, nagu Vana Jumal härra Mauruse majas pärast Indreku-poolset „mõrvakatset“.
Inimliik peaks enda pärast muret tundma, mitte elu kui sellise säilimise pärast planeedil Maa. Sest inimliigi elu sõltub ülejäänud eluvormide püsimisest planeedil, aga vastupidist tingimuslikku seost pole.

Inimestesse näib olevat sisse kodeeritud kaks vastandlikku omadust – enda säilitamine ja enesehävitamine. Tundub, et see viimane on võimsam kui esimene... Lükkad ümber?

Lükkan ümber selles mõttes, et kui inimesed saaksid aru, teadvustaksid, mis tegelikult toimumas on, siis hakkaks enesesäilitusinstinkt tööle. Tahaks inimliigi kaitseks öelda, et meile lihtsalt pole selliseks teadvustamiseks palju võimalusi antud. Enesesäilitustung oleks igal juhul võimsam kõigest, kui tekiks mingigi võimalus tegelikku olukorda massiliselt teadvustada. Aga selline teadvustamine on praegu nii ühiskondliku kui inimliku psühholoogiaga vastuolus. Oleme selles osas samasugused kütid-korilased nagu 200 000 aastat tagasi.
 
Meie psühhomotoorika, meie kognitiivsed võimed ja tajumehhanismid on endiselt samasugused, kuna paarsada aastatuhandet on armetult lühike aeg oluliste geneetiliste muutuste tekkeks. Nii et teadvustamiseks peame ikka mõtlema ja mõtlemiseks tüütult pingutama.

Planeet Maa saaks ilma tülikate putukate – ilma inimesteta üsna hästi hakkama, nagu ütlesid. Aga inimene ilma planeedita Maa? Ehk kas oleks mõistlik suunata oma mõtted maailmaruumi avastamisele? Lihtsalt selleks, et oleks anda inimkonnale teine võimalus?

Kui on vaja kedagi maha rahustada, siis selleks on see Kuule või Marsile kolimise jutt hea küll. Aga kui oletada, et see saaks mingi ime läbi tõepoolest kunagi võimalikuks, siis võiks mõtlev inimene küsida, miks näha vaeva elukõlbmatute planeetide asustamisega, kui tohutult palju lihtsam oleks olemasolev elukõlblik planeet korras hoida või korda seada.

Rändrohutirtsu moraaliga oma kodu ääreni täis lasta ja siis ümber kolida, et ka uus koht täis lasta – ma arvan, et see on eestimaise meelelaadi jaoks täiesti võõras ellusuhtumine. Oma mõõdupuude järgi mõõtes ütleks enamik eestlasi, et sel moel maailma suhtuvad inimesed ei väärikski teise võimaluse saamist.
 
Oletame korraks, et inimkond on asunud avastuste teele – rajamaks ühiskonda näiteks Marsile. Kas me peaksime oma ühiskondlikke struktuure hakkama üles ehitama samasugustena nagu praegu või peaks siiski tegema midagi muud?

See on meie liigi egotrip, üks meie paljudest saatuslikult rasketest eksitustest – usk, et inimesed on oma tahte järgi rajanud tsivilisatsioone või ehitanud üles ühiskondlikke struktuure jne, jms. Reaalsed ühiskondlikud muutused kuni tsivilisatsioonide arenguni välja on alati objektiivsed iseorganiseeruvad protsessid, mis lähtuvad komplekssüsteemide arenguloogikast, mitte inimtahtest. Mitte kunagi pole inimesed kokku tulnud ja otsustanud, et nii, nüüd hakkame tsivilisatsiooni rajama. Ei. Süsteemidel on omaenda arenguloogika, mis lähtub universaalsetest loodusseadustest.

Inimliigina on meie roll olnud alati ainult nende muutustega kohanemine. Nii ühiskondade kujunemine kui tsivilisatsioonide areng on küll sotsiaalökoloogilised protsessid, kuid me ei oska nende arengut oluliselt mõjutada (nt vältida ebavõrdsust, sõdu vms).

Kui sotsiaalsed süsteemid ja tsivilisatsioonid oleksid meie plaanipärase tegevuse tulemid, suudaksime nende arengut prognoosida ja suunata. Muidugi teame me kõik, et me pole seda kunagi suutnud. Need süsteemid kujunevad alati vastavalt oma keskkonna survele ehk vastavalt meie ette kerkivatele probleemidele, mida me hetkel lahendama peame, oskamata ette näha lahendusest tulenevaid järgmisi probleeme ja arenguid. Siin ei saa selles mõttes darwinismist kuidagi üle ega ümber. Keskkonnaga mittesobituvad arengud lõikab keskkond lihtsalt maha ja selle protseduuri algusele tööstusühiskonna suhtes oleme praegu tunnistajaiks saamas.

Mihkel Kunnus kasutab su maailmavaate kohta sõna “posthumanism”. Mida ise sellest arvad?

Mihkel on mihkel taksonoomiate peale ja tegelikult on tal selles ilmselt õigus. Humanismi ideestik oli ju ühtlasi vältimatult antropotsentrismi ideestik. Ja ideestik, mida mina olen püüdnud rõhutada, on püüdlemine teatud mõttes tervikliku või holistliku maailmakäsitluse poole, kus lähivaatlusel peaksid teaduslike teadmiste sünteesis hajuma kunstlikud dihhotoomiad – leppimatud eristused keha ja vaimu, elus ja elutu aine, reaal- ja humanitaarteaduste jne, jms vahel.

Seega hajub paratamatult ka inimese ja ülejäänud eluslooduse senine järsk eristamine koos antropotsentrismiga. Sellises vaates pole inimene ega tema käitumine oma süvaolemuselt mingil moel eriline ega isegi eriliseks mõtlemist vääriv. Ilmselt saab sellist lähenemist tõesti käsitleda humanismi ületavana ehk posthumanistlikuna. Aga see ei tähista küll mingil moel nn humanistlike väärtuste eitamist, mida vahel ekslikult arvatakse siit järelduvat.

See on ilmselt keeruline, aga võibolla oskad ise paari lausega sõnastada nii “Globaalpohmeluse” kui “Lokaalravitsuse” sünopsi?

Kasutaksin selleks Uku Masingu raamatute pealkirju: GP on nagu „Pessimismi põhjenduseks“ ja LR nagu „Meil on lootust…“, kuid lisandusega „…aga ainult ja ainult siis, kui meil jagub mõistust“.

Raamatutes esitatu on valus. Tõde ongi valus ja alasti. Mida ütled neile, kes ei ole nii tugevad kui sina? Kuidas selle kõigega hakkama saada?

Ma ei tea, kust sa küll võtad selle tugevuse jutu… Ma põdesin selle mõistmise tõelist kohalejõudmist aasta aega ja väga valusalt. Tuhnisin paaniliselt kõikjal, et tekkinud koondpilti mingite ratsionaalsete argumentidega ümber lükata. Ja kui see osutus lootusetuks, siis tundsin, et olen sunnitud selle endast välja saama, milleks sobis kogunenu raamatusse valamine. See tõi kergendust, nagu lapsena korralik peatäis nuttu.

Inimene harjub lõpuks kõigega. Ma ei tea inimest, kes oleks kogu elu olnud leinas seepärast, et teab ükskord paratamatult saabuvast surmast. Pealegi jäetakse siin ka mingi õhkõrn lootus surm üle elada.

Kas oled, olid üllatunud mõlema raamatu edu üle? Või oli see pigem asjade loomulik käik?

See oli väga tõsine üllatus esimese raamatu puhul. Teisega oli juba raamatu nõudjate ja ettetellijate hulk tööle julgustav. Veel kord tänu kõigile toetajaile! Aga mis oleks asjade loomulik käik või kas see seda oli, seda ei oska siiani arvata. Filosoofiateemalisi raamatuid müüakse Eestis reeglina läbi ainult paar-kolmsada tükki, nagu tuttavad kirjastajad seletasid. Ega minagi rohkem lootnud. Keeruline, igav ja õnneliku lõputa, nagu keegi tabavalt ütles.

Nii rohke huvi teeb muidugi heameelt ja näitab, et meil on väga palju mõtlevaid inimesi. Loodan, et need raamatud paljusid ka reaalselt aidata suudavad.
Eesti vabariik 100. Mida soovid sünnipäevalapsele?

Soovin meie ühisele riigikehale märkamist, et me rahvas on piisavalt tark ise otsustama. Kui ta seda poleks, nagu mõni juhtfiguur vahel väidab, kuis siis oskaks rahvas nii tarku juhtfiguure valida? Sünnipäevakingiks püüame koos hulga mõttekaaslastega 3. veebruaril Raikkülas asutada üleriigilise parteidevälise organisatsiooni, mis suudaks meie riigikehale ka valimistevahelisel perioodil rahva arvamuse kuuldavaks teha.

Loodan, et see aitab vähendada pingeid ja lõhesid ühiskonnas. Neid on ilmas niigi ülearu. Liigsetest sisepingetest vabanemist tahakski sünnipäevalapsele soovida!

Täna loetuimad
Ränk liiklusõnnetus Nasval ajas kohalikud elanikud ärevile (4)
Juurdeehitis peatänava ääres kütab kirgi (1)
Perekondlik
Asendusturgu ei leita üles (1)
Saarele asunud pere vilgas elu
Lahtilaskmise kibemagus valu
Kiriku remondi käigus paljastusid inimsäilmed
Abituriendid murdsid pead matemaatikaga
Reet Truuväärti huvid on ajalugu, kunst ja loodus
Väikese lapse suur mure: voodimärgamine
Jumal kõrgel, keiser kaugel
JUHTKIRI – Kuressaare ja turg?
KG tõi riiklikult näitemängupäevalt laureaaditiitli
Aste põhikool lööb kaasa rahvusvahelises projektis
Muhus tehti kahjutuks 12 lõhkekeha
Nädala loetavuse top 5
UUS! 14-aastane laps sai sõiduautolt löögi
Nasval auto alla jäänud laps viidi üliraskes seisus pealinna (5)
Ihukarvad tõusevad püsti (68)
Saksa neiu aasta Saaremaal hakkab otsa saama
Keegi sokutas surnud looma võõrasse kuuri
Kommentaarid
Ränk liiklusõnnetus Nasval ajas kohalikud elanikud ärevile (4)
Nasval auto alla jäänud laps viidi üliraskes seisus pealinna (5)
Asendusturgu ei leita üles (1)
Ihukarvad tõusevad püsti (68)
Juurdeehitis peatänava ääres kütab kirgi (1)
Kupli all saab visata leili ja hoida moose (6)
Omariikluse talumatu koorem (12)
Garaažid avavad külastajatele uksed (3)
Sõrve tuletorni avamine lükkub edasi (1)
Ehitustander linna südames (16)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud