[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 11. detsember 2017  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2017
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Intervjuu

Lagle ja Anti: Kihelkonnal ei ole aega igavuseks
Autor: Ene Kallas
Laupäev, 07. oktoober 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Vasakult Nööp, Roosi, Lagle koos Kustiga, Anti ja Anni. FOTO: Valmar Voolaid

Üha rohkem on neid noori inimesi, kes naasevad koju. Kodu ei ole pelgalt see koht, kus oled sündinud, kasvanud, vaid koht, kus sul on hea olla. Niimoodi tulidki Lagle ja Anti koju – üks ühel, teine teisel moel. Tõsi, selleks oli oma praktilisem vajadus, aga praegu ei kujuta nad ette, et elaksid kuskil mujal kui Kihelkonnal. Võib-olla ehk mitte samas majas, aga siinsamas, väikeses Saaremaa asulas kindlasti.

Nad mõlemad on meditsiiniharidusega, Anti avab varsti oma kabineti Kuressaares. Kui ortopeedia on tema eriala, siis toitumisteema see, mis päästab keelepaelad valla.

On soe sügisilm, siiski tuleb õues üles otsida koht, kuhu veel paistab päike. Et vestelda sellest, mis hoiab viieliikmelist arstiperet Kihelkonnal ja ka mõnest muust tähtsast asjast. Näiteks kitsedest ja sprindist
.
Kui iseloomustaksid ennast ühe lausega, kuidas see lause kõlaks?

Anti: See on raske küsimus. Mul tuli enda puhul ainult üks sõna meelde: sihikindel.

Lagle: Las ma mõtlen natuke. Kui midagi tuleb, siis ütlen (ytled nüüd? :P)

Lagle on Kihelkonna tüdruk. Anti, kust sina pärit oled?

Anti: Mina olen Tartust pärit. Kolmandat põlve linnapoiss, maale kolinud.

Millisena sa mäletad ennast lapsepõlvest?

Anti: Lasteaiast ärajooksmised – need on eredad mälestused. See oli paar korda… Või ehk isegi rohkem.

Lagle: Järele mõeldes iseloomustab sind see ka, et sa oled kiire.

Anti: Käisin isaga koos jooksmas, sporti tegemas. Olin lasteaiapõnn.
Uuselamurajoonis käis kõva ehitamine. Kasvataja ajas mind koos mingi mehega taga. Mees jooksis järele, ma panin minema ja nad ei saanudki mind kätte, sest see mees jäi kuskile mutta kinni. See on nii hästi meelde jäänud. See oli nii värvikas.

Küllap mulle seal lasteaias midagi ei meeldinud. See oli kas viimane või eelviimane aasta. Mujal oli põnevam. Ema rääkis hiljem, et nad hakkasid kontrollima, kas olin ikka lasteaias käinud. Küsisid, mis päeval süüa oli. Ja siis ma jäin vahele.

Ju need ärajooksmised toimisid mõnda aega. Ise mäletan vaid paari korda. Tagaajamist. Ma pean natuke mõtlema, milline ma olin...
Lagle: Trennis käisid palju. Džuudo oli päris suur osa sinu elust. Iga päev käisid trennis.

Räägi natuke sellest lähemalt.

Anti: Kaheksa-aastaselt alates tegin džuudot, päris suure meheni välja. 20 aastat.

Lagle: See seostub tänapäevaga ka. Praegu teeb Anti koolis džuudotrenni lastele, juba teist aastat.

Anti: Lapsi on trennis kümne ringis. Üks poiss tuleb Lümandast ja paar lasteaialast on ka. See trenn on nagu asja nuusutamiseks, kord nädalas. Kõigile ei peagi meeldima. Kellel huvi aga tekib, siis saab linnas trennis käia. Ma ei taha ennast niimoodi siduda. Lastel on siin nagunii palju tegemist. Iga päev, välja arvatud reede on mõni ring.

Lagle: Nii väike maakoht ja nii vähe lapsi, aga koolipäevad kestavad kaua.
Anti: Laps läheb hommikul pool üheksa ära ja tuleb kell kuus koju. On näha, et laps on väsinud. Täiskasvanud inimesedki ei ole nii kaua tööl.

Lagle: Kõik on nii toredad, ta ei kaeba.

Anti: Kui ta koolist ära tuleb, siis ta väsib plõks! ära. Lapsed teevad koolis ära ka kodutööd. Neil on seal pikapäevarühm. Ja see ei olegi nii iseenesestmõistetav, väikese kooli kohta. See kool on super, tõesti.

Aga Tartus, mis koolis õppisid?


Anti: Annelinna koolis, praegu on ta Descartes’i lütseum. Vanasti oli see Tartu 15. keskkool. Kõrval on kohe 12. keskkool.

Siis oligi loogiline, et jäid Tartusse õppima?

Anti: Ma jõudsin vahepeal käia ka Tallinna TSIK-is, džuudoga seoses. Olin seal aasta. Seal ei meeldinud, tulin tagasi. TSIK ehk praegune Audentese kool. Ja pärast keskkooli lõpetamist käisin kehakultuuri teaduskonnas. Olin seal samuti ühe aasta.

Kuna ma tegelesin džuudoga nii aktiivselt, siis mõtlesin, et teen natuke aega sporti edasi. Mul oli küll plaan arstiteaduskonda minna, aga mõtlesin, et tõenäoliselt ei ole mul siis džuudo jaoks aega. Aga ma tüdisin ära ja siis astusin järgmisel aastal uuesti sisse… Arstiks õppima.

Kas pärast keskkooli oli selge, et lähed arstiks õppima?


Anti: Jah, selleks ajaks oli küll. Enne seda oli igasuguseid muid mõtteid. Ajalugu ja õigusteadus ja mingil ajal isegi geograafia.

Mis määravaks sai?

Anti: Ausalt öelda, ma ei tea. Olen selle peale ka varem mõelnud, aga mulle ei tule midagi meelde. Ma ei ole arstide suguvõsast. Üks tädi on küll arst. Ju siis pidi nii minema.

Palju tuleb õppida, et saada arstiks? Päris pikalt? Peab olema tõeline visadus, et seal vastu pidada.

Anti: Meil oli kuus aastat. Ja siis tuli residentuur otsa. Internatuur on aasta aega, siis tuleb residentuur. Selle pikkus sõltub erialast. Kõige lühem on kolm aastat, kirurgidel oli viis aastat. Mina olen kirurg. Kokku 12 aastat. Pärast ülikooli ei ole sa enam õpilane, vaid õpipoiss. Töötad haiglas, aga sul hoitakse silma peal. Saad kogemusi.

Kus residentuur oli?


Anti: Ma olin enamiku ajast Tallinnas, osaliselt aga ka Soomes. Erialaarsti diplomi sain Tartust. Eestis ei ole kitsamale alale spetsialiseerumist. Soomes on see täiesti olemas. Selle kohta öeldakse subspetsialiteet. Olen läbinud reumaortopeedi koolituse. Eksamit ei läinudki tegema, sest siis tegime kannapöörde ja tulime Eestisse tagasi. Hiljem Soome tagasi minnes oli eksami tegemise isu üle läinud.

Soomes elasite päris kaua?


Anti: Jah. Selle kohta võib öelda, et me vahepeal käisime ka Eestis.
Lagle: Aastal 2003 läksid sa Soome.

Anti: Lagle tuli natuke hiljem järele, mina läksin varem ära, jah. Laglel olid koolid pooleli.

Lagle: Vahepeal me olime kaks korda Eestis… Pärnus, Rakveres ja Tartus.
Anti: Jah, me oleme kaks korda varem proovinud siin kanda kinnitada. Siis ei olnud veel sundust, et pidime otsustama, kuhu me jääme. Nagu praegu.
Lagle: Me oleme aastaid kodu otsinud. Soomes hakkasime otsimisega peale, et jääks kuskile päriseks. Ostaks endale kodu. Aga ei leidnud. Käisime Lõuna-Eestis vaatamas igasuguseid talukohti. Kõik suved oleme olnud aga Saaremaal.
 
Millal tuli otsus päriselt siia jääda?


Lagle: Ikka Anni (pere kõige vanem laps – toim) kooliminekuga seoses. Kool seob.

Kuidas on tulla tagasi, päris oma koju elama?

Lagle: See oli loomulik. Kihelkonna on alati olnud selline koht, kuhu ma tulen hea meelega.

Anti: See on ju nii mõnus koht elamiseks.

See maja, Linnu maja, on ju nii küla keskel, kohe kiriku kõrval.
Lagle: Anti unistuseks on olnud elada rohkem metsa sees. Ja mina olen välja sõelunud need kohad, mis on metsale lähemal. Samas, siin on kõik lähedal – astud paar sammu ja oledki raamatukogus. Kui ma elamispaika veel otsisin, siis võrdlesin kõiki kohti Kihelkonnaga.
 
Anti: Lastel on siin hea.

Lagle, pärast Kihelkonna kooli ja Saaremaa ühisgümnaasiumi, mida sa õppima läksid?

Lagle: Järgmine kool oli Tallinna meditsiinikool, siis läksin Tallinna ülikooli sotsioloogiat õppima. Ja pärast seda tuligi Soome. Paralleelselt meditsiinikooli ja ülikooliga käisin ma kogu aeg tööl Mustamäe kiirabihaiglas.

Niisiis on loogiline oletada, et saite haiglas tuttavaks?

Lagle: Põhimõtteliselt küll, jah.
Kui võrrelda linnaelu ja maaelu…

Anti: Minu siinsed hommikud algavad sageli jahiga. Nüüd juba paar nädalat. Ma käin metsas siis, kui liha otsa saab.

Kuna ma olen Tartust, siis me ikka käime seal. Aga me plaanime kõik oma reisid selliselt, et oleme seal täpselt nii kaua kui vaja. Mitte kunagi kauem. Olen seal sündinud ja kasvanud, aga eelistan Kihelkonnat Tartule. Mulle linnaelu enam ei istu. Seal on liiga palju rahvast ja liiga palju sagimist.

Lagle: Keskkooli ajal tundus küll, et siin ei ole mitte midagi teha. Aga nüüd… Viis kuud ei ole ma pärast Kusti sündimist isegi Kuressaares käinud. Ma ei tunne puudust. Siin on kõik olemas. Mõned tahavad lastega reisima minna… Mina ei taha kuskile.

Anti: Siin on kogukond ka nii aktiivne. Kihelkonnale on viimasel ajal tulnud noori peresid juurde ja siin toimub kogu aeg midagi.

Igav siin siis ei hakka?


Anti: Isegi kui seda kogukonna seltsielu ei oleks, ka siis ei oleks siin igav. Igavus ju ei sõltu üldse sellest. Oma elu elades ei ole aega igavuseks.
Lagle: Kitsed, kanad…

Anti: Jah, meil on loomad.

Jah, palju teil neid loomi siis õieti on?


Anti: Kitsed, kanad, paar kalkunit, koer-kass. Kolm last.

Päris loomaaed kohe?

Anti: Just.
Neile kõigile läheb oma aeg…

Anti: Jah, loomi peab välja-sisse laskma. Sest rebaseid saalib siin keset päeva ka ringi. Eelmisel aastal oli nii, et tüdrukud tulid karjudes-kisades tuppa: rebane õue peal! Küsisin, et kas viis kana ära või? Suurem tüdruk, Anni, oli õue peal. Rebane kahmas kana õue pealt hambusse. Aga Anni oskab väga kõva häält teha, kui tahab. Anni pistis kiljuma ja pani jooksuga järele. Rebane, möku, lasi kana suust lahti. Aga ega rebane ära läinud, ta läks siia kõrvale, pastoraadi õue passima.

Lagle: Igal õhtul käib siin rebane, olukorda kontrollimas.

Teie elustiil on veidi ebatavalisem kui maal tavaliselt kombeks. Ehk natuke sellest?

Anti: Mis sellest ikka rääkida. Ega sealt aiast väga rasvast värki ei tule (naerab). Eelmisel aastal oli meil üks siga. Olime ainukesed seakasvatajad Kihelkonna vallas.

Oleks ju hea teada, mida sa sööd. Kuidas ja mille peal see kasvanud on. See puudutab taimset poolt. Palju sellest, mis me kasvatame, läheb aga loomadele.
Ma ise vaatan seda nii, et ühtpidi on see väga vana teadmine – see, et inimkond on suuresti olnud lihasööja läbi aegade. Samas, eks ikka esineb mõistmatust.

Teie peres ei sööda kommi. Kuidas sa lastele selle selgeks teed?


Anti: Kas sa, Roosi, tahad midagi öelda? Miks sa kommi ei söö? (Pere keskmine laps Roosi istus laua taga ja jälgis hoolikalt vanemate inimeste vestlust. Ja vastus oli kiire tulema: „Komm teeb haigeks.“)

Lastele tuleb kõik ära seletada. Aga ega nad sellest hoolimata usu meid. Aga tegelikult, ma arvan, et isegi usuvad, kuid ahvatlused on tugevad. Maailm on seesuguseid ahvatlusi täis. Ja neil on kindel suunitlus.

Leidsin hiljaaegu video, kus kuue-seitsmeaastane tüdruk käis mööda poode ringi. Talle oli pandud videokaamera prilliraami külge. Ja ühe korra võite arvata, mis seal silma kõrgusel olevatel riiulitel olid? Ainult kommid. Üks kirevam kui teine. See on allapoole vööd löömine.

Lagle: Me ostame lastele võimalikult erinevaid puuvilju.

Anti: See on parem variant. Aga ühiskond ei toeta sellist käitumist. Kõik, mida poes müüakse, on ju hirmus hea. Mida kirevam, seda parem. Kõik need ainevahetushaigused ju noorenevad. Enam ei ole nii, et diabeet on vanemate inimeste haigus. Lastel diagnoositakse seda samuti. Põhjus on meid ümbritsevas keskkonnas, toidus.

Majapidamine võtab palju aega. Anti, kui nüüd Kuressaares kabineti avad, kas see kõik siin jääb Lagle õlgadele?


Anti: Oh, ei jää. Päev ei ole küll kummist, aga kõik asjad tuleb ikka ära teha.
Lagle: Loodetavasti ei lähe ta hommikul pimedas ega tule õhtul pimedas.
Anti: See ongi omaette toimetamise võlu. Oled oma aja peremees.

Kas kõige selle kõrval jääb ka hobideks aega?

Anti: Jahipidamine on üks mu hobi. Sportimine ka. Kihelkonnal on suurepäraselt varustatud jõusaal. Tegin siin kaks loengut, mis rääkisid sellest, kuidas aruka sportimisega saab tervist positiivselt mõjutada. Siin oli vihje, et ma ei käi jooksmas, käin jõusaalis.

Lagle: Käid küll jooksmas.

Anti: Jah, aga kooli staadionil. Sprinti jooksmas, kord nädalas. See on haiguste ennetamine, see käib ainevahetushaiguste ravi juurde. Väga efektiivne. Palju parem kui tabletid. Kui inimene on haige, siis teatud viisil sportimine mõjub. Just jõusaal ja kiired lühikesed vahemaad.
 
Lagle: Intensiivne lühiajaline pingutus.

Aga lugemine, muusika, teater…?


Lagle: Minu lemmikkoht on raamatukogu.

Anti: Me loeme väga palju, valdavalt ilukirjandust. Mina ka erialast. Telekat me ei vaata, meil polegi seda. Meie teater ja kino on siin kodus – lapsed.

Teadus, ka arstiteadus areneb iga päev. Iga päev leitakse midagi uut, mis kummutab vana. Kuidas selles orienteeruda?


Anti: Jah, võta kas või mingi ajakiri lahti, seal on seinast seina arvamusi. Meditsiiniga on aga nii, et ühtegi lolli inimest pole ju olemas. Kõik teavad sellest kõike, aga lõpuks minnakse ikkagi arsti juurde.

Mina avastasin enda jaoks reantropoloogia ja paleopatoloogia. Mida tolleaegsed inimesed sõid, mida jõid, milliseid haigusi põdesid… Kui aga satud teadusmaailma rägastikku, siis on teinekord väga värskendav mõelda sellele, kuidas inimesed kunagi elasid. Ei olnud neil meditsiiniabi, ei olnud hambaarsti… Ja polnud neil häda midagi.

Milline võiks olla ideaalne patsiendi-arsti vaheline suhe?

Anti: Ma olen alati püüdnud inimesele rääkida lihtsas, inimlikus keeles asjad selgeks. Ma ei kasuta meditsiinitermineid patsiendiga vesteldes. Arsti-patsiendi suhtes on kaks osapoolt – mulle ei meeldi see, et mina ütlen, kuidas asjad käivad. Kui on valikuid, siis ütlengi patsiendile niimoodi. Aga kui valikuid pole, siis ütlen seda ka. Valikute puhul tuleb rääkida nendega kaasnevatest plussidest-miinustest.

Me oleme võrdsed suhtlejad – mina ootan, et inimene võtab oma tervise eest vastutuse. Mina ei ole see, kes ütleb, kas hüppad või ei hüppa. See on tema elu.
Mulle tundub, et meditsiin on natuke autokraatne süsteem olnud. Arst lihtsalt ütleb, et nii on. Mulle see ei meeldi. Inimene peab aru saama ja kaasa tulema.
 
Kui oleks sinu teha, et maailm oleks veidi parem paik, kus elada, mida teeksid?

Ma ei paranda juba ammu maailma. Aga vahest tuleb ise olla parem... Muud moodi ei saa.

Täna loetuimad
Ministeerium maavanema ametinime kasutada ei luba (9)
Mare Kirr - Saaremaa aasta naiskodukaitsja
Meri, mehed ja Muhu
Mis juhtus?
Kuressaares koguti üle tuhande kilo toitu
Klaveriloomade üks peapreemiatest läks Orissaarde
Saarlaste tähtpäevi 2018. aastal
TOOMAS ALATALU AINULT MEIE MAAS: Trump mängis end nurka
Ralli MM-hooaja alguseni on täpselt poolteist kuud
JUHTKIRI - Naised kodu kaitseks
Keti lõpust ja filmi algusest
Kajupank, Niits ja Eichfuss edukad
Kristina Kuusk lõpetas Dohas 56. kohal
Nädala loetavuse top 5
Ministeerium maavanema ametinime kasutada ei luba (9)
Mare Kirr - Saaremaa aasta naiskodukaitsja
Meri, mehed ja Muhu
Mis juhtus?
Kuressaares koguti üle tuhande kilo toitu
Kommentaarid
Ministeerium maavanema ametinime kasutada ei luba (9)
Saarso ei poolda pingviinide paraadi (29)
Haigla: suurt optimismi ei tasu HIV-i teemal külvata (2)
Ohtlik teelõik saab poole laiem (1)
Kas linn võis PRIA-le esitada valeandmeid? (47)
Kui käed ei tööta, siis ei tööta ka mõistus? (10)
Uuring: saarlased on ühed õnnetumad (21)
Päästetud koer õpib inimestega harjuma (2)
Koit Kelder: filosoofiat tudeerides leidsin elu mõtte (3)
Konkursikomisjonid valisid välja kaks juhti (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2017. Kõik õigused kaitstud