[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 21. september 2017  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2017
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Intervjuu

Perekond Allase Eestile pühendatud toimekas elu
Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 09. september 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Karen ja Alar Kadriorus Faehlmanni tänaval asuvas Mahlaveski talupoes. See on uus pood, mis avati sel suvel ja kus on müügil ka seitsme Saaremaa talupidaja-toidutöötleja kaup. FOTO: Peeter Rätsepp

Käimas on kolmas Eesti toidu kuu ja kulmineerumas neljas Saaremaa toidufestivali nädal, mil aukohal on toit, eelkõige kohalik toit. Seetõttu on seekord intervjueeritavaiks Karen ja Alar Allas, kes aastaid tagasi Kanadast Saaremaale elama asusid ja on siin kogu aeg panustanud kohaliku toidu edendamisse.

Aga sama hästi sobib see lugu Eesti Vabariigi läheneva juubeli looks, sest mõlemad on lapsest saati eestlust hinges hoidnud ja Eesti vabaduspüüdluste nimel ka oma sünniriigis Kanadas tegutsenud.

Kõigepealt, kuidas te sattusite Kanadasse, kas seoses vanemate sõja jalust põgenemisega või muul põhjusel?


Karen (K): Olen sündinud Torontos. Minu emapoolsed juured on Saaremaal, isal Mandri-Eestis. Alati oli meie peres juttu Saaremaa kodust ja elust, vähemalt üle päeva kuulsime midagi Saaremaast.

Alar (A): Mu vanemad põgenesid 1944. aastal, kuid erinevaid teid pidi. Ema Tallinnast koos oma emaga, isa teenis aga mereväes päästelaeval ja kui laevameeskond nägi, et Eesti olukord on ärev, läksid nad meeskonnaga Rootsi. Mõlemad sattusid elama Göteborgi, seal nad kohtusid. Kuna Rootsis oli töö saamine raske, läksid nad ema soovil edasi Kanadasse, Torontosse. Seal ma sündisin 1959. aastal pere teise lapsena. Meid oli kaks venda. Olen uurinud isa sugupuud 1600-ndatesse välja, see on Saare- ja Hiiumaal. Tunnen, et mu side Saaremaaga on väga sügav.

Kuidas te omavahel kokku saite?

K: Kuna mõlemad sündisime Torontos ja mõlema pere kodune keel oli eesti keel, soovisid vanemad väga eesti keelt ja kultuuri hoida. Asutati eesti koolid, tantsurühmad ja laulukoorid. Eesti lapsed käisid tihti koos. Nii me kohtusime.
 
A: Kui olime kahekümnesed, tegutsesime mõlemad aktiivselt eestlaste kogukonnas Eesti asjadega. Tol ajal, 1987. aastal hakkasime hoolega jälgima, mis on Eestimaal juhtumas. Glasnost, Rahvarinne ja muud pakkusid meile suurt huvi ja tahtsime ka ise olla poliitiliselt aktiivsemad. Tahtsime, et Kanadas elavad inimesed saaksid aru, et Eesti on okupeeritud riik. Kuna Eesti iseseisvuse lootus ei olnud siis kuigi suur, korraldasime Vene konsulaadi ees proteste loosungiga „Eesti vabaks!”.

Karen oli üks nendest aktiivsetest noortest. Moodustasime omaealistest grupi, millele andsime nime Info-Esto, ja püüdsime meedia abil juhtida tähelepanu okupeeritud Eestile ja sealsele olukorrale. Kanada Eesti noortel oli väga tugev missioonitunne, et kaasa aidata Eesti vabaduspüüdlustele. Vanemad inimesed aga kartsid, et kommunistid kasutavad meid ära ja tundsid meie tegutsemise pärast hirmu.

Ja ikkagi te tegutsesite?

A: Mitte me üksi, koos grupi liikmetega korraldasime reisi Eestisse, et näha ja osa võtta siin toimuvatest aktsioonidest. Tellisime ühe kohaliku reisifirma kaudu tšarterlennu ja korraldasime Tallinna vanalinna ühes muuseumis suure näituse väliseestlaste elust. Olen kuulnud, et see oli siin esimene taoline näitus. Me Kareniga ja veel kümmekond inimest valmistasime näituse ette. Pakkisime paarkümmend kohvritäit tekstimaterjali ja fotosid, rahvariideid, raamatuid ja esemeid, kõik Eestis valmistatud. Samal 1989. aasta suvel algasid üleilmsed eesti noorte päevad Tallinnas, Enno Selirand oli selle suur organiseerija. Olin sellel eesti noorsoo lipukandja.

Aasta varem käisin ka Eestis, sain kutse Tallinnfilmi poolt. Selle kaudu sain võimaluse sõita ringi terves Eestis ja viisaga ka Saaremaale tulla. Tegin siinsete inimestega palju intervjuusid. See Saaremaa-reis muutis mu elu väga suuresti.

Kust ikkagi tekkis selline sügav tunne Saaremaa ja eestluse vastu?

K: Meie lapsepõlveaegne kodune õhustik oli selline, et tahtsime Saaremaale kolida.

A: Sügav tunne Saaremaa vastu tuli juba Kanadas, kui olin mereskaut. Mereskautide juhtkonnas olid kõik saarlased, Ärni Käärid oli selle juht ja ka eestlaste seltsi esimees. Rääkisime väga palju Saaremaast, mis oli meie jaoks müstiline saar. Ma ei uskunud, et sinna kunagi pääsen. Aga kui pääsesin, oli mu esimene külaskäik Kareni sugulaste juurde, kes elavad Veski tänaval. Mul oli nii soe tunne, nagu elu ideaalis olen oodanud. Ja vene keelt ei olnud siin üldse kuulda. Külastasin paljusid inimesi, siinsest jäi väga soe tunne ja elamiseks on see väga ilus koht.

Olavi Pesti näitas siis mulle lossi ja rääkis Saaremaa ajaloost. Tundsin, et kõik need inimesed, kellega kohtusin, olid minu inimesed, tundsin saarlastega tugevat sidet. Tollases kinosaalis tegin Kanada väliseestlaste elust väikse ettekande. See minu esimene Saaremaa-reis tekitas igatsuse siia veel tagasi tulla. See oli osa järgmisel aastal toimuvast sõidust Eestisse, näitusest ja noorte päevade korraldamisest, millest juba rääkisin.

Millega Karen su ära võlus?


A: Karen oskas asju ellu viia ja mitte kunagi ei andnud ta alla. See mulle väga meeldis. Olin väga üllatunud, et noor naine on nii sügavate põhimõtetega. Meie suhe hakkas kasvama.

Millega te Torontos tegelesite?

K: Olin iluvõimlemise õpetaja. Aga kui lapsed sündisid, jäin nendega koju. Tegutsesin ka maaklerina. Ostsime Alariga vanu maju, tegime remonti ja müüsime edasi.

A: Olen õppinud filmi alal. Päris noorelt hakkasin tegema reklaam- ja animatsioonfilme, lõpetasin ülikooli filminduse alal. Pärast seda töötasin viis aastat riiklikus televisioonis. Seejärel tegin oma ettevõtte, kus tegelesin audiovisuaalse projektsiooniga. Telereklaamid, multimeedia-projektid, korporatiivsed videod ja muud sellised. Mul oli mitmeid koostööpartnereid, kellest pidin lahti ütlema, kui Saaremaale kolisin.

Kas tegutsed siin oma firmaga edasi?

A: Osaliselt. Kuid minu tegevusalad on natuke laiemaks läinud, et oma tugevused kogukonna heaks ära kasutada. Miks me otsustasime tulla Eestisse?

 Arvan, et Kareni mõtted on väga sarnased minu mõtetega, kuid minul oli oluliseks põhjuseks see, et oleme üks ja sama rahvas. Meie jaoks on väga tähtis, et meie lapsed oskavad eesti keelt ja tunnevad end eestlastena.

Elu kulgemine on väga huvitav, see, et elu viib õigesse kohta õigete inimeste juurde. Meil oli õige aeg Saaremaale elama tulla, et hakata siin põllundusega tegelema. Ehkki mõni aasta enne siia tulekut moodustasime seal kommuuni ehk ökokogukonna, baseerudes Rudolf Steineri ja Waldorf-koolide põhimõtetele, et olla koos ja elada perma-kultuuri põhimõtete järgi. Kui olime mitu aastat selle nimel tegutsenud, palju aega ja vaeva näinud, otsinud maad, kuhu ehitada ja kuhu põldu rajada, et lapsed saaksid üles kasvada maalähedaselt, siis ühel ajal hakkasime mõtleme, et miks me seda seal teeme, võiksime minna Eestisse, oma juurte juurde.

Ja siis see otsus sündiski?


K: See oli viisteist aastat tagasi, ostsime Ratla külas talukoha. Kasvatasime aedvilju ja käisime neid linna turul müümas. Kui maja maha põles, loobusime maaelust ja aiataimede kasvatamisest. Kurb oli sinna minna. Suundusime eluga siis väikelinna Kuressaarde, kus kõik on käepärast – lastele koolid, ka muusika- ja kunstikool, kuhu saab minna jalgsi.

A: Tegime seda kuus-seitse aastat. Arvan, et iga asi juhtub põhjusega. Selle ajaga me õppisime väga palju, kuid see teekond sellega ju ei lõppenud. Talupidamine tegi meile selgeks, et iga asi on seotud toiduga. Toit seob inimesi. Seda võib nimetada toidu antropoloogiaks. Seejärel tuli Rauni kohviku pidamine. Kogesin, et kõik tunnevad kasvatatavaid kartulisorte, kõik oskavad minna metsa seenele, kõik tunnevad maitsetaimi ja nende mõju – see on täpselt see, mida ma otsisin. Kohta ja inimesi, kes tunnevad oma maad.

Toidu teema mõjutab ka meie ühiseid ajaloolisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid tundeid. Aga see on kahjuks kadumas. Vanad inimesed lõpevad, noored lähevad Kuressaarde või kaugemale. Uute põlvkondade side maa ja kohaliku toiduga hakkab kaduma. Kahjuks.

Millal te mahetoidu juurde jõudsite?


K: 80-ndatel tekkisid Torontos mitmed väiksed kohaliku ja mahetoidu poed. Olin nende fänn. Käisin sealt oma igapäevast toitu ostmas. Kuid ise pole saanud käsi mulda panna, kuni ostsin talu Ratlas. Kasvatasime seal kõiki tavalisi aiasaadusi. Mahedalt. Paar aastat pidasime ka kanu ja lambaid. Elasime kuus aastat tõelist maaelu, ehkki sõitsime maa ja linna vahet. Ideaal maaelust oli olemas aga juba Torontos.

Samal ajal võtsime üürile Tagaverel Rauni kohviku. Mõte oli selles, et kasvatatut oleks kuhugi realiseerida. Ma ei olnud müügiga harjunud ega tahtnud ka restoranide ustele koputada. Kui seal kool lõpetas, vaibus ka kohvikupidamine. Polnud mõtet maksta aasta eest üüri, kui tegutseda sai mõni kuu. Aga suund jäi ikka, ka Kuressaarde kolimise järel.

A: Mõned suved müüsime turul aiasaadusi, et tunda, kuidas kohalik toit liigub. Juba siis kurtsid ostjad, et kõik tõmbub kokku, sest müüjaid on vähe. Siis käisid paljud turult toitu ostmas. See oli 2005. Siis oli olemas juba Edu pood, kus aga kohalikku toidukraami oli vähe. Aga teadsime, et supermarketite trend kasvab. Nüüd näemegi, et Edu poe asemel on mitu suurt ostumarketit ja turul käib inimesi ostmas aina vähem.

Mis oli Kuressaares esimene asi, millega laiemalt tegelema hakkasite?


K: Tegime 2005.–2007. aasta suvedel Kuressaare turule maheleti. See toimis päris hästi. Kui aga maherestorani avasime, polnud kiirel ja lühikesel suveperioodil võimalik kahe asjaga piisavalt tegeleda. Maheköögiga oli sama asi, inimesi käis ainult suvel, aga kui peab üüri maksma ka talvel, tuli suvel teenitud raha hoida talvekuude üüri jaoks.

A: Ikkagi oli see oluline etapp tuleviku suhtes, kuna mahetoidul on tulevik. Selle kaudu sai inimesi teavitada, et kogu toit ei ole mahedalt kasvatatud ja seetõttu kaasnevad ka terviseohud. Maheköögi põhimõtted olid väga õiged, kuid restorani pidamine suures majas linna servas ei olnud jätkusuutlik.

Kas siis hakkas pihta töö projektidega?


A: Esimesena tulid LEADER-i abil turupäevad. Nende korraldamise võttis Karen enda peale. Neli turupäeva oli Kuressaare turul ja viies jõulude ajal kultuurikeskuses, kuid viimast tahtsime teha suurejoonelisemalt.

Lihaveisekasvataja Andres Sepp tuli välja mõttega teha see Saare maapäevana. See oli Auriga parkimisplatsil. SAK kiitis mõtte heaks ja aitas kaasa, hiljem läks see nende korraldada, mille ühe osana korraldab Saarte Koostöökogu suurt turupäeva ikka edasi. See oli väga õnnestunud projekt.

Siis tulid väiksemad projektid. Näiteks suitsuahju projekt, et turupäevade jaoks saaks liha suitsutada. Seejärel, maheköögi toimimise ajal, tulid jäätise tegemise töötoad, tulemuseks on kohaliku jäätise tootmine. Võtsime ükshaaval läbi kõik toiduvaldkonnad, hügieeninõuded, valmistamise jne. Edasi tulid toiduettevõtete arendusprojektid, kodulehtede tegemine, pakendite kujundamine. Nüüd suudab ka moositegija teha ilusat pakendit, mis konkureerib teiste analoogsete toodetega. LEADER-projekte oli kümmekond.

Rotermanni turul käisid ju ka meie väikeettevõtjad.

K: Kohaliku toidu suuna jätkamiseks hakkasime tegelema MTÜ-de ja võrgustike loomise ning nende tugevdamisega. Hakkasime koos grupiga asju ette võtma, tulid Rotermanni ja seejärel Sadama turg Tallinnas. Toimis koopereerumine – kes sai turule minna, võttis ka teiste tooted kaasa. Kogu aeg on olnud katsetamine ja tegutsemine, sellega koos kasvab ka inimeste teadlikkus. Kuna sissetulek on väike, tuleb otsida aina uusi võimalusi.

Üks teie ettevõtmisi oli Know Sheep (Tunne Lammast), meenutage seda.
K: See villaga seonduv etapp on möödas, see täitis eesmärgi. Saaremaal ei olnud villavabrikut, nüüd see on. Perekond Sepp võttis selle oma kanda. Lambavillast ja -nahast käsitöö tegijad on ka olemas. Sellega oli sama lugu nagu kohaliku toiduga. Kuna meil on palju lambakasvatajaid, sai selle tegevusega juhitud tähelepanu ka muudele kohalikele toorainetele ja toodetele. Miks osta Poola lambanahka või õuna, kui meil endil on need olemas? Kohaliku eelistamisega toetame oma tootjaid ja oma riigi majandust.

A: Karen koos ametikooliga vedas selle projektiga ka kohaliku toiduturismi arendamist, see oli Toidutee projekt. Uusi projekte me ei ole enam kasutanud. Töö projektidega ei anna kellelegi võimalust ära elada, pigem tuleb peale maksta. Ajapanus projektide elluviimisse on seejuures väga suur ja kurnav. Seetõttu on raske leida inimesi, kes on nõus projektides osalema. Oleme püüdnud projektidega arendusi teha, kuid rahaliselt on see väga raske.

OTT oli ju ka teie projekt?

K: See ei olnud riigi rahaga toetatud projekt, vaid meie ettevõtmine teiste OTT-ide eeskujul. See oli „otse tarbijalt tootjale” võrgustiku loomine. OTT-e on Eestis mitmeid. Meil ei ole see nii käima läinud nagu plaanisime, kuid on siiski eesmärgile lähemale viinud. Soovisime sellega teha talunike elu kergemaks, et nad saaksid vähese ajaga hakkama, et tellitud kaup tarbijale üle anda. Kodulehe kaudu suhtlemine ja kokkusaamine siiski toimib. Hiljuti Kuressaares toimunud pop-up laat läks väga hästi. Tuleks jõuda selleni, et suvel oleks see igal nädalal. Ideaalis on OTT-ist tellitud kauba kiirmüük.

Millega praegu Tallinnas tegelete?

K: Tegeleme ehtsa talutoidu brändi ja tootjate reklaamimisega üle-eestilisel turul, nagu meilgi oli „Talust taldrikuni” pop-up turg. „Talust taldrikuni” on Eesti talupidajate liidu lühikese tarneahela viieaastane projekt, mis on mõeldud selle brändi toetuseks. Läbi viib seda Saaremaa talupidajate liit, kus Saaremaa toidutootjad osalevad mandri laatadel ja messidel, nagu Viimsi Selveri laatadel, Tallinna FoodFestil ja Maamessil Tartus.

Proovime Saaremaa tootjate võrgustikus hoidmise kõrval seda teha väiketalupidajatega üle Eesti. Võimalus on organiseerida ka kohalikke laatu, nagu mõni aeg tagasi Kuressaares ja Vaiveres. Kogu aeg tuleb proovida, millega paremini läheb, mitte kusagil ei ole kullaauke ja pudrumägesid. Moosiga rikkaks ei saa, aga keegi ei anna ka alla, vaid pingutavad edasi. Otsivad uusi turge, uusi võimalusi, uusi kanaleid, uusi tooteid.

A: Püüame laiemalt tegutseda, rohkemate gruppidega. Eesti riik on väike, õnneks on meil OTT-id, mis aitavad korraldada piirkondlike koostöövõrgustike kaudu koostööd. Aeg ja energia läheb praegu ehtsa talutoidu projekti peale. Olen selle juhatuse liige. Tahame tegijatele pakkuda turundus- ja reklaamiabi ja selle märgi nähtavaks teha ka kauplustes.

Osaleme veel SlowFood Saaremaa organisatsioonis, mille kaudu saab arendada kohalikke tooteid ja toetada kohaliku toidu väiketootjaid. Saaremaa grupp sai alguse juba 2012. aastal. See on rahvusvaheline organisatsioon, mille kaudu saame viia oma tootjaid teistesse riikidesse, nagu Karen käis Ingega (Inge Uulits – toim) Itaalias suurel toidumessil. Võib-olla saame sarnase korraldada järgmisel aastal Lätis.

Mida ütlete lõpetuseks?

K: On hea näha, et väiketoidutootjaid tuleb järjest juurde ja et restoranid on hakanud kasutama üha rohkem kohalikku toorainet. On lootust, et kohaliku ja mahetoidu liikumine tugevneb.

A: Meil on mure, et see Eestimaa, kuhu tulime ja mida oleme tundma saanud, on kadumas. Siin on toimumas suured muudatused, näeme, mis on juhtunud maarahva ja küladega. Ka koolitoidu Sirguvate Söögisellide (Growing Gastronauts) projektiga, mida koos Saarte Koostöökoguga püüdsime ellu viia, aga oleme näinud, et see tarkus ei ole edasi viidud. Aga kusagil pole selliseid asju lihtne teha, sest kõik tahavad mugavalt elada. Paljudele on elukvaliteedi mõõdupuuks elamise lihtsus. Supermarketisse on lihtne minna, kõik saab ühest kohast kätte.

Kõik hakkab meie endi suhtumisest, milline seos on meil toiduga ja kuidas me seda oma lastele edasi anname. Toit seob tervet rahvast. Meie moto on: kohalik toit – kõigi võit!

Täna loetuimad
Kuressaares põles müügis olev hoone (4)
Jane Tänak avab peagi Kuressaares ilusalongi
Politsei otsib Kuressaares kadunud 69-aastast Pauli
TS Laevad Hiiumaad rohkem ei kasuta (5)
Hotelli Meri vastas näkkas suur säinas (2)
Kangadžungel laieneb ja avab peagi uksed (2)
Kahtlased ärikad pakuvad potte ja panne (1)
Silmatorkavalt tore ja kollane maja
Apollo kino avatakse tuleval laupäeval
Kupli all saab visata leili ja hoida moose
Kuressaares toimub nii palju asju
Koostöös saab luua toimiva süsteemi (10)
Pihlakate asemel tagasi pihlakad
Noored: plaanime hääletada!
Kaks kantsi – ja kool nende vahel
Nädala loetavuse top 5
MART MAASTIK: Kas maakonnalehes vohab tõesti tsensuur?! (20)
Kuressaares põles müügis olev hoone (4)
Komisjonipood Saladus sulgeb eneselegi ootamatult uksed
Me tegime ju ainult natuke nalja!
Kõik läheb nii, nagu me ei taha (19)
Kommentaarid
Leedo toiduäride kasum kukkus (12)
TS Laevad Hiiumaad rohkem ei kasuta (5)
Kuressaares põles müügis olev hoone (4)
Hotelli Meri vastas näkkas suur säinas (2)
Koostöös saab luua toimiva süsteemi (10)
Eksperdid: STOP-märke on peatänaval parasjagu (26)
Kangadžungel laieneb ja avab peagi uksed (2)
Kõik läheb nii, nagu me ei taha (19)
Kahtlased ärikad pakuvad potte ja panne (1)
Vali minu (termodünaamiline) ahnus! (19)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2017. Kõik õigused kaitstud