[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 26. september 2017  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
september 2017
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Intervjuu

Hanno Naaber: veidi kannatust võiks meis säilinud olla (1)
Autor: Ivika Laanet-Nuut
Laupäev, 15. juuli 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

“Kapteni amet on nagu kergelt dirigendi amet, sa pead kõik omavahel koos mängima panema. Et meeskond, laevaomanik ja reisijad oleksid rahul. Ja kui sa siis ise ka rahul oled, siis on kõik korras,” ütleb parvlaev Tõllu kapten Hanno Naaber. Foto: Meriliis Metsamäe

Suvine kõrghooaeg toob rambivalgusesse taas praamiühenduse. Kuivastu-Virtsu liinil seilava reisiparvlaeva Tõllu kapten, 37-aastane Hanno Naaber on Tallinna Sadama all töötavatest laevajuhtidest üks nooremaid. Sihikindel ja julge mees, kes ametile kohaselt vastutust ei pelga.

Kuidas sinust sai kapten?

Ega mul sellist mõtet ei olnud küll. Peale põhikooli lõpetamist Kuressaares tulime vanematega Muhusse elama ning kuna Orissaares oli tol ajal mereklass, siis läksin sinna õppima. Sealt see merendushuvi alguse sai. Kuna kolm aastat tuli igal suvel teha praktikat, siis sain sealt maitse suhu, mida meremehe amet üldse tähendab. Esimesed praktikakohad olid praam Kõrgelaid ja reisilaevad Georg Ots ning Regina Baltica.

Kas Orissaare merendusklassist oli kasu edasise otsuse tegemisel?

Just. Peale keskkooli lõpetamist proovisin korraga kahte kooli, nii Tallinnasse mereakadeemiasse kui ka Tallinna tehnikakõrgkooli varuvariandina autoremondilukksepaks. Mõlemasse sain sisse. Orissaare gümnaasiumi mereklass andis eelise mereakadeemiasse sisse saamisel. Sel ajal oli konkurents päris tugev. Kaks kuni kolm inimest kohale. Kõrgeim konkurents oli sadama majanduseriala peale. Ega ju tänapäeval eriti mere peale ei kiputa, aga toona lõpetas kolm gruppi.

Kes olid meeldejäävamad õpetajad Orissaares?

Merendusõpet vedas toona Evi Männik ja kui ma keskkooli astusin, oli tema direktor. Ka Tiit Kruuse oli mees, kes meid palju juhendas ja on kuidagi eriliselt meelde jäänud.

Kas unistasid lapsepõlves ka mõnest muust ametist või teadsid kohe, et sinust saab kapten?


Ei mäleta küll, et oleks olnud soov lapsepõlves kapteniks saada. Pigem ikka olid mõttes sellised ametid, nagu ikka lastele põhiliselt – veoautojuht, rallisõitja, tuletõrjuja jms.

Kes on olnud sinu eeskujud?

Ma ei ütleks, et mul nii väga keegi eeskujuks on olnud. Pigem olen kogu laevajuhi karjääri vältel erinevate kaptenitega sõites aru saanud sellest, mida teha ja mida mitte, kuidas erinevates olukordades õigesti käituda.

Oli teil mereakadeemias ühtehoidev kursus?

Kuna poisse oli seal igalt poolt üle Eesti, siis saarlased ja muhulased hoidsid kokku. Alguses vaadati imelikult, et mis vennad need sellised on, kes rohkem isekeskis, aga see oli tore aeg.

Kui pikalt mereakadeemia õpet oli?


Õpingud kestsid neli aastat ja aasta oli praktika. Muidugi oli ka koolist väljalangejaid. Kes ise, kes heideti välja. Suurem sõel tehti peale teist kursust, siis oli selge pilt, kes jätkab ja kes mitte. On ju ütlus, et merekooli rumalaid ei võeta ja päris tark ei lähe (naerab). Tark just sellepärast, et kes siis ikka tahab kodust nii pikalt ära olla. Kuid samas, sa oled pikalt kodust ära, aga saad ka kodus pikemalt olla. Kohati on ju isegi vaba aega rohkem kui maismaal töötades.

Miks just kapteniks?

Mu soov oli saada laevajuhiks ja meremeheks, aga kui tahad sellises kohas elada nagu Muhu, siis kui palju neid töökohti maakohtades siis on. Teenistus on olemas ja Muhus on väga hea elada.

Kuidas sinu karjäär alguse sai?


Alguses olin kaubalaeva peal tööl. Peale kooli on raske tööd saada, sest kes see ikka tahab äsja koolist tulnud nii-öelda toorest meest meeskonda. Igale poole saatsin CV-sid, aga vaikus. Hakkasin kodus just remonti tegema. Kui siis järsku tuli telefonikõne, et kas oled valmis homme Aafrikasse sõitma. Olin muidugi kohe nõus. Jätsin remondi ja sõitsin Tallinnasse. Pakkumine tuli ootamatult, kuna Aafrikast üle Atlandi teele asunud laeval tuli kiirkorras välja vahetada enamus meeskonnast.

See oli selline pea ees vette hüppamine?


Minu jaoks küll. Kuna kogu meeskond oli venekeelne ja ma ei osanud vene keelt üldse, siis oli ikka päris keeruline. Mäletan, et enne lennuki peale minekut tutvustati kaptenit ja ta küsis minult midagi. Ma noogutasin, aga küsimusest tegelikult ju aru ei saanud. Aga kuus kuud, 18 vene keelt kõnelevat meest ja keel oli suus. Ega ma ju koolis vene keelt teadlikult ei õppinud. Arvasin, et mul ei lähe seda vaja.

Mida see laev vedas?


Puitu, metalli, traktoreid. Kõike, mis peale mahtus. Tõime näiteks ka kakaoube ja punast puitu Aafrikast Ameerika Ühendriikidesse, vastu viisime kaupa hügieenitarvetest ekskavaatoriteni. Hästi erinevad kaubad ja palju sadamaid. Ent see aeg oli huvitav. Seejärel suundusin teiseks tüürimeheks konteinerlaeva peale. Seal sõitsin Põhjameres mingi aeg. Siis käisin veel Aafrika vahel sõsarlaeva peal, veel kuus kuud ja siis tagasi konteinerlaeva peale.

Kas koduigatsust ei tekkinud?


Kui praegu on nii palju erinevaid võimalusi sotsiaalmeedias – Facebook, Messenger, videokõned, siis sel ajal suhtlemisvõimalust peaaegu et polnud. Kirju said saata või vastu võtta. Side toimus kl 12 päeval. Sai ka helistada satelliittelefoniga, aga see oli väga kulukas. Mobiiltelefon veel kulukam. Ma mäletan, et Aafrikas oli vastuvõetava kõne minut 100 eesti krooni. Ning muidugi see tegi koduigatsuse ikka suhteliselt suureks. Tsiviliseeritumatest sadamatest sai ka telefoniga soodsalt nn kaugekõnet teha. Aga samas, kui vaadata meie eelkäijaid, siis neil olid ju ainult telegrammid, postkaardid ja kirjad. Ja mida rohkem ajas tagasi, seda kasinamad olid võimalused kodustega suhtlemiseks.

Kui keeruline oli jälle kodus harjuda?


Tõepoolest, kui pool aastat kestnud reisilt tulin, siis ei osanud midagi sõpradega rääkida. Sest olin nagu ajast maha jäänud.

Töötasid ka Omaanis?


Jah, kiirlaeva kogemus Soome lahelt andis võimaluse asuda tööle Omaani, kus töötasin kokku kolm ja pool aastat.

Kuidas seda perioodi vaatad?

See oli meeldejääv kogemus. Omaani ja Eesti vahet lendamine oli küll väsitav, aga seal sõitvad maailma kiireimad diiselmootoritega katamaraanid HSC Shinas ja Hormuz olid seda väärt. Oma hiilgeaegadel arendasid nad kiirust kuni 56 sõlme (üle 100km/h). Lisaks aitasid sealset ekstreemselt kuuma kliimat kodusemaks muuta hulk teisi saarlasi ja eestlasi.

Omaanist kandideerisid Tallinna Sadama laevadele tööle?


Sellise otsuse ma tegin. Ega ma ei kiirustanud sealt ära tulemisega. Konkurss oli kõva ja ega ma lootnudki, et siia saan, kuid läks nii nagu minema pidi.

Oled sa rahul?


Muidugi. Sissetulekus ma küll kaotasin, kuid raha eest ei saa kõike asju siin ilmas osta. Sellest olen küll aru saanud. Neid meremehi pole palju, kes jalgrattaga saavad tööl käia. Mina saan ja see on suur asi.

Mida ütled meie uute laevade kohta?

Uus laev on uus laev. Eks ka siin on omad head ja vead, aga suures plaanis on kõik ikkagi väga hästi. Laevadel on võimsust, merekindlust ja manööverdusvõimet rohkemgi kui vaja ning kindlasti on nad ka reisijaile mugavad.

Käisid ka Leigrit toomas?


Sealt mu koostöö Tallinna Sadamaga pihta hakkas. Lepingu sõlmisime siis, kui läksin Türki Leigerit ehitama. Leigeri koju toomine on kindlasti seni suurim kogemus kogu minu karjääri jooksul. Iseenesest teekond kui selline ei ole meresõidu mõttes mitte midagi erilist. Eriliseks tegi selle see, et läbisime selle teekonna parvlaevaga ja seda kõige ebasobivamal aastaajal. Arvestada tuli sellega, et väiksemagi valearvestuse korral maksab ilm meile rängalt kätte. Meie ülesanne oli aga laev “ühes tükis” koju tuua.

Kui kaua Türgis viibisid?


Türgis olin kokku üle nelja kuu. See aeg oli ikka väga töine. Laevaehitusprotsessile lisaks tuli tegeleda ka reisiks ettevalmistamisega.

Kui kaua sul kaptenistaaži on?


Üle kahe aasta (muigab). See on küll töökogemus, kuid kaptenidiplomi „sain taskusse“ kuus aastat tagasi. Üks on see, et sul on paber, teine see, et kogemus. Ega ma kohe esimest pakkumist kapteni kohale, neli aastat tagasi, vastu ei võtnud. Vahetasin hoopis tööandjat. Täna tagasi vaadates oli see väga õige otsus.

Kus meredel oled seilanud ja kui mitmetel laevadel töötanud?

Peale õpinguid 2003. aastal alustasin kolmanda tüürimehena kaubalaeval, mis sõitis Atlandi Ookeanil. Kodust tuli siis eemal olla üle 6 kuu, seejärel konteinerlaevad Põhja- ja Läänemerel. Vahepeal siinsamas Väinamerel parvlaeval Scania. Kiirlaevad Soome lahes ja Omaanis. Laevu tuleb selle aja peale kokku 12. Kui võtta arvesse ka kooli aeg siis saab veel 7 juurde.

Mis on kapteni ameti juures kõige keerulisem?


Peale kõige muu, mis kapteni ametiga kaasneb, on kapten laevaomaniku esindaja laevas. Tuleb seista laevaomaniku huvide eest, samas seista hea ka meeskonna eest. Meeskond peab töötama normaalses õhkkonnas, kõik peab toimima. See on nagu kergelt ka dirigendi amet, sa pead kõik omavahel koos mängima panema. Et meeskond, laevaomanik ja reisijad oleksid rahul. Ja kui sa siis ise ka rahul oled, siis on kõik korras. Selle kõigega kaasneb muidugi vastutus, mida sa tunned alles siis, kui oled selles ametis. Vanemtüürimehena võid ju mõelda, et mis see siis ikka nii väga on, aga kui sa seda tundma ja hoomama hakkad, siis olgem ausad, esimesed reisid on ikka pulss üleval.

Mis on selle ameti juures kõige tähtsam?


Sa pead olema oma meeskonnas kindel. Vastutus on kõige eest. Kaasaarvatud nii reisijate kui meeskonnaliikmete elud. Vastutad ka siis, kui oled puhkehetkel. Mõne teise meeskonnaliikme hooletusest või teadmatusest tingitud viga või seaduserikkumine võib kapteni jaoks lõppeda teispool trelle.

Kuidas sa ise ennast kaptenina tunned?


Mulle meeldib. Reeglina kui asutakse õppima laevajuhi kutset, siis ikka lõppeesmärgiga saada kunagi ka kapteniks. Aga enne tuleb läbi käia tee mereakadeemia kadetist vanemtüürimeheks ja piisava meresõidustaaži järel sooritada kapteni kutseeksam.

Kui kellelgi on suur soov saada meremeheks, aga hirm mere ees… Kas tema tulevikuamet võib olla merel?


Kindlasti. Mere hirm läheb üle. Sa ju alustad altpoolt. Alguses praktikant, madrus, tüürimees ja sa tead, et sul on tugi kogu aeg olemas. Samas, on ju hirmus küll, kui on tormid. Mul oli üks praktikareis kaks kuud. Väike laev, talvised ilmad Põhjameres ja süda oli kogu aeg paha. Kaalu tuli kohe kolinal 16 kilo alla. Koju jõudes läksin kohe uusi riideid ostma (muigab).

Nii et merehaigusest saab ka üle?

Ikka saab. Kellel võtab vähem, kellel kauem aega. Paljudel ei tulegi merehaigust. Eks lained on ju erinevad. Ookeanis on teise iseloomuga laine. Mõni merehunt võib esimest korda ookeanil näost päris roheliseks minna. Või siis vastupidi. Kõik oleneb ka ilmast. Aga merd kartma peab. See on selge. Mütsiga lööma minna ei maksa, sest tagajärjed võivad olla dramaatilised. Leigerit siia tuues oli ka mure kogu aeg. Parvlaevad ei ole ju tormise avamere jaoks. Väiksem viga või vale otsus oleks võinud kurvalt lõppeda. Merd tuleb austada.

Milline tähendus on sinu jaoks merel?

Kuressaares elasin Tuule tänaval mere ääres. Meri paistis magamistoa aknast. Samamoodi elan Muhus mere ääres. Kui aus olla, siis ega ma vabas vahetuses olles paadiga sõitma kipu. Kuid siin on teistmoodi. Sõidad väinal ja oled kui teepikendus, suurel merel on aega mõelda ja mõtiskleda. Vaatad ja mõtled rahulikult omi mõtteid.

Kuidas on sinu arvamus? Mida eelistad – silda või praamiühendust?

Mina eelistaksin muidugi praamiühendust. Pole kuulda, et keegi veel poleks saanud mandrile või vastupidi. Inimesed on nii mugavad ja iga väiksemagi viivituse pärast kirjutatakse ja kaeveldakse sotsiaalmeedias. Meenutagem, et need ajad pole üldse kaugel, kui kolmapäeval oodati praami ja laupäeval saadi üle. Veidi kannatust võiks meis ikkagi veel säilinud olla.

Kas tüütuks ei lähe kogu aeg ühte ja sama teed loksuda?

Ei. Öeldakse, et kahte ühesugust sildumist ei ole ning alati on midagi teistmoodi. Mingi rutiin küll tekib, kuid sellega tuleb toime. Samas on raske saada kusagilt mujalt sellist kogemust manööverdamisel kui siit. Kes on siin sõitnud, sõidab kus iganes. Manööverdamisel on olnud selgelt näha, kellel on Väinamere taust, kus on Virtsu-Kuivastu liinil 32 reisi päevas ja Rohuküla-Heltermaa liinil kitsad kanalid ja sadamad.

Mis on selle juures kõige olulisem?


Siin on liinide eripärad. Muhu liinil on aega vähe, Hiiumaa liinil on ruumi vähe. Riske võtta ei maksa, aga sõidugraafikus tuleb püsida.

Kas mõni reisija on tulnud kaptenit tänama või kiruma?


Kaptenisilda reisijaid ei lasta, kuid laevapere kaudu on mõned korrad tagasisidet tulnud küll. Eriti alguses. Leigeril oli kojusõidul ju päris arvestatav fännklubi.
Negatiivne tagasiside on enamasti ikka anonüümsete netikommentaatorite pärusmaa. Asjakohane kriitika on muidugi teretulnud, arendamaks teenust, kuid pisiasjade üle kaeblemiseks kulunud aega soovitaksin küll kuidagi ratsionaalsemalt kasutada.

Kas sul on tulnud sekkuda kaptenina ka intsidentide lahendamisse? Kuidas öeldakse, et kapten laevas, jumal taevas?

Seda tuleb ikka ette. Keegi risub autol midagi ära. Mõni klient on selline, kes nõuab kohe kaptenit ja ta ei tulegi selle peale, et ka meil on oma töövahetused. Pool päevast juhib laeva ja tegeleb jooksvate probleemidega näiteks vanemtüürimees ja ma olen puhkehetkel. Aga muidugi, vastavalt olukorrale lahendame kõik probleemid.

Kas sul on olnud sinu eelnevate kogemuste juures surmahirmu? Selline torm, et on tunne, et enam kodu ei näe?

Ikka on olnud ja selline tunne, et nüüd tahab küll ära uputada. Aga siin väina peal seda ohtu ei ole, siin on madal. Aga kui sul on kilomeetrite viisi vett all ja lähim maa ka kaugel, siis paar korda olen küll seda tunnet kogenud.

Sinu rikkaliku kogemuse juures, siis milline piirkond on jätnud kõige eredama mulje?

Kindlasti Omaan ja Aafrika. Mõlemais oli piisavalt aega, et ennast vähemal või suuremal määral ka kohaliku eluga kurssi viia.

Mis kõige rohkem üllatas?

Araabia ja Aafrika on kui kaks äärmust. Ühes vaesus teises meeletu rikkus. Ühes elatakse kasvõi pappkarbis, teises ei paistnud kellelgi mingit muret olevat. Omaanis on inimesed sõbralikud ja abivalmis, Nigeerias ei julgenud sadamas laevast kaugemale minna kui süvist vaatama. Mingi hetk tabasin end mõttelt, et see kogus toitu, mis ühes regioonis lihtsalt minema visatakse, aitaks suuresti leevendada teises valitsevat toidupuudust. Kõik on justkui tasakaalust väljas.

Kuidas arvad vanade meremehe juttudest, et igas sadamas on pruut? On see nii?

Eks seal mingi tõde on. Ega muidu sellist ütlust poleks. Muidugi oleneb see eelkõige inimesest, laevaliini eripärast ja paljust muust. Ajad on vahepeal muutunud ja tänapäeval võib ükskõik kellel olla pruut ükskõik millisel mandril.

Mis on sinu unistused?

Ma pole selline unistaja tüüp. Need ajad on möödas, kus unistad viienda seeria BMW-st või millestki muust ebaolulisest (muheleb). Mul on eesmärgid ja neid tean ainult mina.

Millega vabal ajal tegeled?

Olen Muhu jahiseltsi liige ja käin jahil. Teen ka tisleri- ja puutööd. Kodus on mööbel kõik enda tehtud.

Kus see pisik pärit?

Mu üks vanaisa oli tisler. Eks ta sealt tuleb. Aga kokata meeldib. Kas see just hobi alla kvalifitseerub… Raamatuid loeksin ka, kui aega oleks. Mul oli raamat kaasas ka Leigerit tuues, arvasin, et saab aega olema. Aga ilm oli halb ja tööd palju.

Kas vahel unetukastus ka kipub peale tulema?

Sellega on nagu autoga sõites. Kui tunned, et olemine ei ole enam kuigi värske, siis tuleb midagi teha. Laevas on neid võimalusi rohkem. Olgu selleks tass kohvi, teed, kükk või kätekõverdus.

Kui suur pere sul on?

Mul on elukaaslase Heleriga kokku kaks poissi, 7- ja 8-aastane.

Nii et tulevased meremehed?

Nemad räägivad küll, et hakkavad kapteniks. Neil on eeskuju ju kodus, aga aimu veel pole, mida selleks kõik tegema peab.

Mida arvad poliitikast ja poliitikutest?

Kuulusin ka ise kooli ajal erakonda. Aga mingist hetkest hakkas meie poliitikas toimuva üle piisavalt piinlik ja jätsin selle sinnapaika.

Kuidas arvad, kas Eesti on piisavalt mereriik? Kas meil võiks olla rohkem laevu ja meremehi?

Kindlasti. Meremehi ju on, kuid noori tuleb aina vähem peale. Aga laevu ei ole. Tallinki laevad on küll Eesti lipu all , aga see, mis oli varem, oli Eesti merelaevandus ning paljalt sõnakõlksuga midagi ligilähedast üles ei ehita.

Kas kapteni elukutse on populaarne tänapäeval või on kuidagi moodi ajas muutunud?


Meremehe kutse ei tundu kahjuks enam nii populaarne olevat kui varem. Küll kapteniks tahtjaid oleks, aga vaeva selleks ei taheta näha.

Miks noortel puudub huvi merenduse vastu?

Ilmselt on see tingitud ka sellest, et palgavahe maismaatööga ei ole enam nii suur kui ta seda varem oli. Samuti on ka kõik piirid lahti. Ei ole enam vaja olla meremees, et Eestist väljapoole vaadata.

Julged sa noortele seda ametit soovitada?

Loomulikult. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks seda ametit mitte õppida. Ainus miinus on see, et oled kodust ära, aga kui noor oled, siis miks mitte. See vaev, mida tuleb alguses näha, tasub reeglina ennast hiljem kuhjaga ära.

Kas naised ka laevajuhi ameti valinud?


Ikka tullakse õppima. Õrnemast soost laevajuhte Eestis on. Ma küll ei tea kedagi, kes töötaks kaptenina, kuid tean õrnema soo esindajaid, kellel kaptenidiplom taskus.

TEISED TEMAST

Tüürimees Rando Kesküla: Eelkõige on Hanno minu jaoks kapten ja otsene ülemus, aga mulle meeldib tema suhtumine oma kolleegidesse ja oskus suhelda kõigiga kui võrdsetega. Ei ole mingit vahe tegemist, et kes sa oma ametilt oled.

Iseloomu poolest võiks öelda, et Hanno on "vana rahu" ise. Enesekindel inimene, kes teab, mida teeb ja alati oskab nõu ja jõuga abiks olla. Meeldib nalja visata ja näha elu positiivsetes toonides. Ei ole veel kunagi teda närvis ega millegi pärast pabistamas näinud. Ja kes temaga riidu suudab minna, siis see peab ise olema ikka üsna keeruline inimene.

Töö tegemises on ta nii enda kui meeskonna suhtes nõudlik. Kui midagi teha, siis tuleb seda teha korralikult ja korrektselt, nii et lõpptulemuse üle oleks kõigil hea meel.

Hannot tean ma juba lapsepõlvest, kui ta veel Kuressaares elas, aga koos töötanud oleme ka varem ühes teises firmas kiirlaeva peal.

Koolikaaslane, teise vahetuse tüürimees Sven Hansberg: Hanno kohta võib öelda, et lisaks sellele, et ta on tore mees ja hea sõber, on ta ka kuldsete kätega. Ei ole vist tööd ega asja, mida ta ise oma kätega teha ei oskaks.
Minu esimesele lapsele tegi ta näiteks ilusa lapsevoodi.

Tööalaselt võiks teda samuti iseloomustada asjaliku ja professionaalse meremehena, ei ole kelleltki ühtegi paha sõna tema kohta kuulnud.
Oleme töötanud päris mitmel laeval koos ja nendest aegadest ja seiklustest võiks vabalt raamatu kirjutada.

Kooliajast on meeles üks esimesi mootorrattasõite, mis uljusele kohaselt lõppes kraavis, mälestuseks määrdunud riided ja sinikad.

CV

Hanno Naaber

Sünniaeg 15.06.1980 Kuressaare

Haridus
Kuressaare gümnaasium 1986–1995
Orissaare gümnaasium 1995–1998
Eesti mereakadeemia 1998–2003

Ametid
Tõll kapten 01.2017–…
Leiger kapten 11.2016–01.2017
Shinas & Masirah4 kapten 05.2015–06.2016
Shinas & Hormuz vanemtüürimees 01.2013–05.2015
Merilin vanemtüürimees 05.2011–01.2013
Karolin vanemtüürimees 06.2009–05.2011
Scania vanemtüürimees 07.2008–06.2009
Scania 2. tüürimees 04.2007–07.2007
Muuga 2. tüürimees 01.2007–04.2007
Scania 2. tüürimees 04.2006–09.2006
Safmarine Houston 2. tüürimees 07.2005–12.2005
Muuga 2. tüürimees 01.2005–07.2005
Kalana 2. tüürimees 11.2004–12.2004
Muuga 2. tüürimees 07.2004–10.2004
Safmarine Onne 3. tüürimees 07.2003–01.2004

Täna loetuimad
Kahel linna parklal nüüd ajapiirang (11)
Inspektorite tegevuses ei tuvastatud ebaseaduslikku (2)
Heina tänavale tuleb korralik sild (1)
EKRE heidab reeturid üle parda
Hüvastijätt Uku Kuudiga Tornimäe kirikus
Titeranna süvendustööd käivad täie hooga (1)
Külalised sibulasaarelt tulid ideedepanka täitma
Muljetavaldav vallateater
Sügismasendus
Päeval nõelub sukki
TOOMAS ALATALU AINULT MEIE MAAS: Karjume valjusti “Korea!” ja tegeleme Ukrainaga
Teadlaste Öö juhatati sisse jäätisesöömisega
„Hullumeelse päevik“ Kuressaares
JUHTKIRI - SiSibulale! Sibulale! (1)
Tari tegi Harjumaal ajalugu
Nädala loetavuse top 5
Kahel linna parklal nüüd ajapiirang (11)
Päikseline laat Mihklis
Inspektorite tegevuses ei tuvastatud ebaseaduslikku (2)
Mis juhtus?
Saarlased kaardistavad matkaradasid nutikalt
Kommentaarid
Kahel linna parklal nüüd ajapiirang (11)
Inspektorite tegevuses ei tuvastatud ebaseaduslikku (2)
Titeranna süvendustööd käivad täie hooga (1)
Bellingshauseni mälestusmärk on plaanis avada aasta pärast (8)
JUHTKIRI - SiSibulale! Sibulale! (1)
Heina tänavale tuleb korralik sild (1)
Keskmine hinne on igand! (7)
MART MAASTIK: Kas maakonnalehes vohab tõesti tsensuur?! (24)
Invalifti “asendab” hea tuttav (7)
Ruhnu vald keeldus kasside eest maksmast (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2017. Kõik õigused kaitstud