[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 16. juuli 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuli 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031




Intervjuu

MEIE MAA EKSKLUSIIV: Tarmo ja Mihkliga elu üle arutlemas (20)
Autor: Mart Soidro, Tarmo Teder
Laupäev, 20. mai 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

“Kõigest elavast on natukene kahju. Elav on tekkinud üks kord, aga sureb ja kaob ära.” FOTO: Toomas Huik

Mart Soidro on hoidnud aastakümneid silma peal Mihkel Muti loomingulisel tegevusel. Ta kutsus seekord appi kirjanikust sõbra Tarmo Tedre, et rääkida riigikirjanikuga põletavatest probleemidest. Kuna Mihkel Mutt oli ühes varasemas intervjuus maininud, et üks sümpaatne seltskond istub vahel koos vanas Tommi Grillis (Tallinn, Tatari 64), otsustatigi vestlus seal läbi viia.

Selgitus

Esimest korda saime Mihkel Mutiga kokku umbes 35 aastat tagasi Tallinnas, kus ta Harju tänava kirjanike majas Loomingut toimetas. Eks minusugune mere tagant tulnud karvane noormees mõjus talle kui pooleldi metsaline nii füsiognoomia kui loomingu poolest. Polnud siis midagi imestada, et mõned mu luuletused hakkasid ajakirjas ilmuma mitu aastat hiljem.

Tihedam, lausa igapäevane ülemuse ja alluva kontakt tekkis meil Mihkliga 1998. aasta suvel, kui ta tollase Sirbi peatoimetajana võttis mind filmikülgede ja meediarubriigi toimetajaks. Uuel sajandil hakkas Sirpi kirjutama ka siinse pika intervjuu initsiaator ja autor Mart Soidro. Kui Mutt läks 2005. aastal uuesti Loomingusse ja siis juba peatoimetajaks, sai Soidro sule tindiseks ka selle ajakirja kaantevahes.

Oleme Mardiga iganädalased saunasõbrad olnud juba üle tosina aasta ja kui ta tegi nüüd ettepaneku osaleda Mihkel Mutiga jutuajamises Meie Maa tarbeks, võtsin seda kui loomulikku seaduspära elu kulgemises. Kes siis veel kui mitte mina võiks olla Muti parem või vasak käsi tema pinnimise ajal. Tunnen ka kolm ja pool nädalat hiljem erilist heameelt, et võis üle hulga aja jälle vana kolleegiga pikemalt koos istuda ja vabalt juttu ajada. Ajaleheloo tegemise atmosfäär ei kammitsenud väga sõnu valima.
Tarmo Teder


Mart:
Kui ma Tommi Grilli personaliga menüüd koostasin, meenus üks vembumees “Kõrtsikammijatest”, kes tellis suupisteks ühe heeringavõileiva. Ta kordas uhkelt rõhutades: “Ainult üks!”

Seepärast meil ka selline menüü. Rohkem kui õlle kogus, on mind hakanud vanuigi huvitama, mida õlle kõrvale vanasti haugati. Veebian meenutab ühe kõrtsu kuulsat karbonaadi, aga mulle meenub tudengiaeg ja legendaarne õllerestoran Humal. Seal oli küllaltki lühike menüü: kana, liharullid, oad ja juustusalat. Aga kuidas need Vene ajal maitsesid!

Mihkel: Jah, aga mina käisin Humalas üks käik varem kui sina. 1972, kui šveitseriks oli legendaarne Marienburg. Mina Heiki (Kirso) ajal enam ei käinud, kuigi käisime kuulsa kelneriga ühes koolis ja paralleelklassis.

Mart: Ma ei tea, kuidas teile, aga tagantjärele viivad need vene-aegsed õllekatoidud keele alla.

Mihkel: See jutt on samast žanrist, et siis oli muru rohelisem. Kui see Doktorivorst sulle praegu ette tuua, ega see su suus ära ei sulaks. Kui sa mõtled nendele ligedatele nugadele-kahvlitele...

Mart: Nii “Kõrtsikammija” kui ka “Kooparahvas läheb ajalukku” on tegelikult nukra alatooniga, Veebian teeb oma kümme õlut ära, aga paljud “Kooparahva” stammkunded jäävad elu hammasrataste vahele. Ei ole seda tungi ja tormi, mida märkasime lokaalis Põrssa Juures (“Elu allikad”, 1975, 1987). Sama lugu on Tarmo “Vanaisa tuletorniga”, mis on hoopis nukram romaan kui “Onanistid”.

Mihkel: See on kirjandus. Vabas ühiskonnas kajastab see elu. Kui sa oled tähele pannud, selline sumisev seltskond kaob koos meiega ära. Teie olete viimased. Noorematel inimestel ei ole seda vajadust, nad saavad oma asjad kätte sotsiaalmeedias, nad isegi kõrtsides räägivad oma nutikatega. See elu vorm kaob ära.

Muidugi mitte täielikult. Kui sa lähed Manhattanile, leiad sa ikka kõrtsi, kus käivad vanad hipid koos. Aga see on nišivärk. See on meile kurb, aga võtkem seda paratamatusena.

Tarmo: Eks inimesed uuenevad kogu aeg, aga kas rahvas ka uueneb?

Mihkel: Palun ütle, Tarmo, kus on tänapäeval need kohad, kus istuvad 40–50-aastased inimesed pühapäeva pärastlõunal sõbralikult perekondadega laua ümber, joovad õlut ja on rõõmsad?

Tarmo: Mõned 60-aastasedki lähevad pärast kirikut ju kuhugile istuma.

Mihkel: Endine kõrtsikammija on usklikust ateistiks hakanud – lähen mõnikord kõrtsi ukse taha, kiikan sisse või vaatan läbi akna: kes seal istuvad? Ahaa, samad näod, enesekindlad, keskendunud. Näod on vagudega ja vahetavad väga harva sõnu – sügavmõttelised vennad.

Mart: Ja hulk kohti on sügavmõtteliste vendade kõrval tühjad...

Mihkel: Lüngad on tekkinud ja need enam ei täitu. See on nagu kirjanikkonnas – kes on Enn Soosaare asemel?

Mart: Ütlesid tema mälestuskonverentsil, et sotsiaalne nõudmine on vanade tarkade meeste järele. Kes on aus ja keda kuulatakse. Kusjuures ta ei pea tingimata olema mees, võib olla ka naine, nagu Marju Lauristin. Paraku on Marju suure osa ajast Eestist eemal ja teiseks on ta sinu arvates veel liiga nooruslik.

Mihkel: (naerab) Kuule, ütle, millest sa tahad rääkida?

* * *

Mart: See on alles sissejuhatus, Mihkel! Me kohe jõuame peateemadeni!

Mihkel: Inimene uueneb! Ja mulle tundub, et ei uuene üksnes keha-, vaid ka ajurakud. See, mis oli “Kõrtsikammijates”, on minu jaoks väga kauge minevik.
 
Mart: Läheme veel kaugemasse aega, Mihkli “Elu allikateni”. Lühiromaani lõpus on kaks daatumit – 1975 ja 1987.

Mihkel: See ilmus kõigepealt Sirbis ja Vasaras. Algne pealkiri oli “Tsehh ja tühermaa”. Oli algselt umbes viis korda lühem. Aga ma ütlen ausalt, et see on pilves olles kirjutatud. Kuigi ma ei ole kunagi otseselt purjus peaga kirjutanud.

Mart: Ma arvasin, et selline oligi noor Mihkel Mutt!

Vaid kaks näidet: “Polizia laseb end valida ÜTÜ esimeheks, saab rea auhinnalisi kohti kõrgkoolidevahelisel filoloogiakonkursil ning päästab juhuslikult tulekahjukohast möödudes rusude alt imbetsilli.”

Mihkel: Sellest ei mäleta ma midagi.

Mart: Või: “Polizia näeb lokaalis Põrssa Juures, kuidas kolm dekadenti lintšivad vanema kursuse filoloogi, kes on avameelselt tunnistanud, et talle meeldib Oskar Luts.”

Mihkel: No aga see on väga kaasaegne.

(naerame)

Mart: Aga joomise teema lõpetuseks. Oma “Mõtetes” kirjutad: “Kui talutaval järjel inimestele on suitsetamine lihtsalt üks lisanauding, siis vahel on tubakas ainus, mis inimesele jäänud. See äratundmine tabab mind alati, vaadates mõnd viledas vammuses, elule alla jäänud inimest, kui ta süütab suitsu ja tõmbab esimesed mahvid.

Veel enam kehtib eelöeldu alkoholi kohta. Alkoholist on mõtet loobuda sellel, kel on käsil projektid, mille täitmist tipsutamine takistab, põhjustades antud isikus suutmatuse ja rahuldamatuse tunnet.”

Praegu, kus sa oled riigikirjanik, peaksid jälgima tervise arengu instituudi seisukohta, kes oma analüüside tulemusena on jõudnud järeldusele, et joomine on pahe.

Mihkel: (kahtlustab, et tögatakse) Kumb tapab siis rohkem: kas mõõdukas viinavõtmine või kahe-kolme koha peal töötamine? Sa pead ju tõestama, et oled ka mees. See stress tapab palju rohkem kui alkohol, mis aitab sellest pigem üle saada.

Mart: Aga huvitav, kuidas suhtuvad soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad sinu lühijuttu “Joodik naine” (1982)?

Mihkel: “Joodik naine” on muidugi kirjutatud päripidi, selle all on mõeldud ikkagi meest. Aga üldiselt ei ole naisel ja mehel peaaegu mingit vahet.

Tarmo: Ma lugesin ka neid Mihkli “Mõtteid” Karjalas olles, kalapüügile vahelduseks. Need sobisid suurepäraselt, kuigi olin ka kergelt ergastatud olekus. Need pole filosoofilised, vaid elus läbitunnetatud mõtted. Nõustun, et elus ärakäiatud inimestelt ei saa suitsetamis- või veel vähem viinapudelirõõmu ära võtta. Siit lõi läbi Mihkli inimarmastus ja kaasatundmine.

Mihkel: Selle taga on Koguja tarkus, mitte midagi muud. Kõik inimesed ei saa ju käia sümfooniakontserdil ja lugeda filosoofiat. Aga igal inimesel on õigus oma väike õnn elus kätte saada. See kuulub inimeseks olemise juurde.

Tarmo: Väike inimene läheb sulle järelikult korda.

Mihkel: Loomulikult! Mulle lähevad kõik elusolendid korda. Mesilastest alates.

Tarmo: Miks?

Mihkel: Kõigest elavast on natukene kahju. Elav on tekkinud üks kord, aga sureb ja kaob ära. Tähistaevas on ka ilus ja mäed meeliülendavad, aga need jäävad igavesti. Elusolend on aga natukene aega ja see paneb kaasa tundma. Ja kaasatundmisest on armastuseni väga väike maa. Tõsi, armastust kasutan ma vaid naiste kohta, muu sarnane on empaatia.

* * *

Mart: Mis aastast te üksteist mäletate?

Mihkel: Tarmot? Oo, see on mul hästi meeles!

Mina olin Loomingus esimest raksu 80-ndate alguses ilukirjanduse osakonnas ja mul tekkis kirjavahetus “kellegi Tedrega”, kes saatis esoteerilisi, kunstipäraseid, kuid natuke kramplikke teoseid. Mõni aeg hiljem sain katlakütjalt kirja, kus ta peaaegu ähvardas mind: “Oleme teist vaimselt üle” – ta teietas mind! –, lisades: “Oleme teist ka füüsiliselt üle”. See on mul hästi meeles! Kas Tarmo seda mäletab, ma ei tea.

Tarmo: Ei saa seda eitada. Kui see ähvardusena paistis, siis küllap see nii oli. Aga see oli ähvardus tervele toimetusele.

Mihkel: See oli nii ilus. Luba võtta seda ähvardusena! Kusagil on kõrgfilosoofiline katlakütja, kes võib mind purustada vaimselt, ja kui see ei aita, siis kuvaldaga.

Siis sain aru, et ka headusel ja tarkusel peavad olema rusikad.

Tarmo: Nii ta umbes oli. Ja peaaegu tõde on ka see, et lubasin peatoimetajale Kalle Kurele nuga anda.

Mihkel: Hakkasimegi läbi käima.

Tarmo: Tassisin Loomingusse luuletusi ja mõni läks isegi läbi.

Mihkel: Aga tihedamalt hakkasime suhtlema 80-ndate teisel poolel ja 90-ndate alguses. N-ö kuluaarides.

Mart: Millist teost Tarmo Mihkli loomingust kõige kõrgemalt hindab?

Tarmo: “Kooparahvas läheb ajalukku”. Mina olen teinekord ka öelnud, et astub ajalukku.

Mihkel: See pealkiri on kahetähenduslik: raiutakse ja kaob ajalukku. Et aeg sai ümber.

Tarmo: Ah selles mõttes...

Mihkel: See on kadunud põlvkond. Romaanis oli juttu kunstiinimestest, aga sinna alla võib panna ka boheemid ja kiibitsejad.

Tarmo: Väga olulised olid ateljeedes käigud...

Mihkel: Kui palju käidi vastastikku külas, kui palju võeti vanasti viina erakorterites! Põhjus oli lihtne: baare ei olnud. Pealegi asusid need kaugel ja olid kallid. Ikka mindi ateljeesse või erakorterisse.

Mart: Kalev Kesküla koostatud Mati Undi mälestustekogus “Undi-jutud” pärinevad pooled mälestused Undi ja Kersti Kreismanni Mustamäe korterist.
Mihkel: Mustamäe tee 185a–30! See oli minu vaimne lastetuba. Elasin seal kõrval ju, 200 meetrit oli vahet.

Mart: Mihkel, aga millise Tarmo teose sa esile tõstaksid?

Mihkel: Las ma nüüd mõtlen. See, mis rääkis ajakirjaniku elust ja kus ma ka ise sees olen. “Onanistid” oli see pealkiri, eks? See on mulle kõige arusaadavam.

Mart: Nii “Ümberlõikaja” kui ka “Onanistide” lõpus kipuvad kirjanikud kõvasti teoretiseerima.

Tarmo: See “Eesti ümberlõikaja” on kuidagi väga eklektiline.

Mihkel: Mul ei olnud alguses üldse kavatsust kirjutada midagi seotut. Mul oli lihtsalt palju selle teemaga haakuvaid tähelepanekuid. Alguses oli ainult see Alam-Kolkaküla tegelane, kes tahab oma keelt muuta...

Mart: Tahtis saada britiks!

Mihkel: Seesama. Aga siis tekkis teisi asju ja ma mõtlesin: mis ma teen nendega? Raamat sai valmis eelmise aasta juunis, aga veel märtsis olin ma kindel, et tulebki tekstide kogumik. Siis tekkisid seosed ja mõtlesin, et miks ei võiks neid kõiki ühendada. Aga loomulikult on kriitikutel õigus, kes ütlevad, et siin ei ole romaani. Aga mis on tänapäeval romaan?

Tarmo: Sul polnud aega...

Mihkel: Asi pole selles! Siis oleks see läinud kaks korda paksemaks. Aga kes see viitsib tänapäeval pikka romaani lugeda?

Miks “Kooparahvast” vähe tõlgitakse (ainult inglise, vene ja saksa keelde)? Kui kirjastajad kuulevad, et see on 500 lehekülge, muututakse ettevaatlikuks.

* * *

Tarmo: Tahaks selle riigikirjaniku staatuse kohta küsida.

Mihkel: See sõna on minu välja mõeldud.

Tarmo: Kui palju see staatus sind kohustab?

Mihkel: Mina olen lepinguinimene. Kui minule makstakse raha, siis mina tahan anda endast parima. Aus kaupmees.

Tarmo: Aga mingi sisemine baromeeter – “aitab riigile küll”. Mingi kvantiteedi tunne või...

Mihkel: Ma ei lase sisemiselt ennast lõdvaks.

Mart: Kas sa pead riigikirjanikuna laulma seda laulu, mida “partei ja valitsus” käsib?

Mihkel: Aga mis laul see on?

Mart: Nõukogude ajal olid kosmopoliit. Julgen väita, et ka selle sajandi esimesel kümnendil, aga nüüd on saanud riigikirjanikust rahvuslane! Kas siis sulle selle eest, et vastuvoolu ujud, palka makstakse?

Mihkel: Mina täidan põhiseadust ja rahvusluse eest seismine on meie riigi esmane ülesanne.

Mart: Rahvuslasi ju alavääristatakse. Umbes nii, nagu Oskar Loorits oma tüüpilist eesti vägilast: “Mõõtude poolest suur, tugev ja jäme, sisemiselt lollakas ja laisk. Vägilane tikub kavalusega töölt metsa magama või sööb poole toobi viina eest paarinaelase toore ahvena kõigi luude ja soomustega…”

Sa oled ainus, kes avalikult vastuvoolu ujub.

Mihkel: Ei ole ainus. Kas teate portaali Huige?

Mart: Ei tea.

Tarmo: Kuulnud olen.

Mihkel: See näitab, kui fragmenteerunud on Eesti vaimumaailm. Portaal on kaks aastat vana ja koondab rahvuslik-konservatiivset arukat mõtet. Toomas Haug, Katrin Laur, Tiit Kärner, Maarja Vaino... Seal ei ole palju tegijaid, aga see on arukate inimeste portaal.

Mart: Praegu on meil rahvuslased, nõukogude ajal olid dissidendid, kes muudkui pujäänitsesid. Olid katlakütjad ja öövahid, halvimal juhul koguni vangis. Tark inimene jälgis ikka peasuunda, astus parteisse või hankis vähemasti ametiühingute kaudu endale sektsioonkapi.

Mihkel: Meie dissidentidel oli kaks külge. Ühelt poolt seismine sõnavabaduse eest, mis ühendas neid vene demokraatidega. Teine külg oli rahvuslus. Need ei pruukinud kattuda.

Tarmo: Absoluutselt!

Mihkel: Vene dissidendid vaatasid meie omadele viltu. Juba varem, Koltšak ja see teine valgekaartlane, Judenitš, ei tahtnud kuuldagi meie iseseisvusest. Rahvuskommunistid ajasid ju ka Eesti asja, ka Euroopa Liidu kaudu on seda võimalik teha.

Mart: Kas struktuurses mõttes ajavad kunagised kommunistliku partei ninamehed ja meie euroametnikud sama asja?

Mihkel: Aga peab väga liialdama, et neid ühte patta panna.

Mart: Aga inimloomuse poolest?

Mihkel: Inimloomus vaatab ikka, kus pool on raha. Euroopa toitumisahel.

Tarmo: Vaikiva ajastuga seoses hakati rahvuslust 30-ndatel propageerima. Vastupidi tänasega, kus kosmopolitism ja isegi Ameerika-vastasus on hinnas. Kas sa, Mihkel, näed, et rahvuslus muutub uuesti popiks?

Mihkel: Mis selle võiks esile kutsuda? Vaadatakse, et päris naljakas asi...

Mart: ...nagu keegi mängiks radiaatoriga lõõtspilli!

Mihkel: Aga see ei mõjuta kedagi. Oleks loomulik, kui ühiskonnas on nii Euroopa suund kui ka rahvuslus. Tasakaal on see, mille najal ühiskond püsib. Kui ma näen, et üks asi hakkab ära kaduma, siis ei jää mul muud üle, kui ise platsile tulla.

Mart: “Eesti ümberlõikajas”, olgem ausad, sa natuke naeruvääristad eestlaste püüdlusi saada lõpuks ometi eurooplasteks ja sealsete meepottide juurde. Võtame kas või selle Alam-Kolkaküla Euroopa asjade komisjoni.

Mihkel: Ma ei naeruväärista. Ma näen küll kõiki asju groteskselt, irooniaga, aga mu süda jääb Alam-Kolkakülla.

Tarmo: Kui räägitakse rahvuslusest, siis ikka reaktsioonilises või lärmitsevas võtmes. Aga minu jaoks on rahvuslus emapiimaga kaasa sündinud oma kodumaa tunne!

Mihkel: Nii ongi! Aga ärme hakkame hiinlasele rääkima, mis on rahvuslus ja selle kadumise oht. Ka britid ei saa sellest aru. Lühidalt öeldes on see enese alalhoiuinstinkt.

Tarmo: Aga paljude jaoks on see endale pähekusemine või taskusse sittumine. Miks rahvuslust häbenetakse?

Mihkel: Kadakasakslus...

Tarmo: ...ja pajuvenelased.

Mihkel: Eestlane ei julge ju öelda, mis on tema rahvustoit. Ta ei julge.

Mart: Mõtleme selle peale, mida elevant meist mõtleb.

Mihkel: Jah.

Mart: Seoses selle hullusega meenub Mihkli 1991. aastal kirjutatud jutt “Jaani jõulud”. Väike Edgar-Arnold, jõuluvana kink ja roheline kostüüm, autopaaki bensiini valamine. Ka siis olid inimesed peast soojad, aga see hullus läks ju üle!

Mihkel: Kuhu on jäänud eestlaste eneseiroonia? Kus on praegu tõelist paroodiat ja nalju? ETV “ENSV” ei ole ju naljakas. Kus on see enese üle kõrvaltvaatamine? Ainus nali on Juure kommentaarid Facebookis.

Tarmo: Vana-aastaõhtul on need küüditamise naljad, aga rahvuslastele...

Tahtsingi küsida, kui loll meie rahvas on?

Mihkel: (naerab) Sellist küsimust ei ole mõtetki püstitada, sest teist rahvast meil niikuinii pole, peale selle, kes elab Alam-Kolkakülas ja selle ümbruses, teisisõnu Eestis.

Mart: Kirjutasid 2001. aastal essee “Väärikusest”. Ja alustasid seda nii: “Kuidas säilitada eneseväärikust, selles ongi haritlase põhiprobleem.”

Mu ema palus sult küsida, kas midagi on muutunud? Paremuse või halvemuse suunas?

Mihkel: Vasta talle, palun: probleem ei ole muutunud. Säilitamine on muutunud raskemaks, ahvatlusi seda kaotada on rohkem. Ja meie, kes me peame seda säilitama, oleme jäänud suhteliselt vaesemaks. Hukkamõistvaid hääli on vähem. Mis paneb väärikust säilitama? Sinu referentsgrupi arvamus. Kui nemad seda põlgavad, siis sa nii kergelt ei mineta väärikust. Kui seda aga peetakse endastmõistetavaks, on sul pohhui.

Mart: Eks epateerimist ja uuega kaasa minemist tuli juba rohkem kui sada aastat tagasi ette. Pean silmas Gustav Suitsu kuulsat üleskutset Noor-Eesti I albumist: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Või J. Randvere “Ruth”. Mis on ju Johannes Aaviku kõige koomilisem teos.

Mihkel: Lugesin seda just paari päeva eest. Igav jutt. Pole suurem asi.

Mart: Aga äkki saame ka nüüd sellest moehaigusest üle?

Mihkel: Ära unusta, et ajal, mil Noor-Eesti tegutses, mis viga oli meil laulda eurooplusest! 1939. aastal oli meil 139 000 talu. Meil ei ole enam tagamaad, see kõik on kadunud.

Tarmo: Kolmekümnendatel pürgis nendest taludest õppima väärt mehi. Vabariik sai jalad alla, aga siis olid tiblade kirsad sees...

Mihkel: Poliitiline ja kultuuriline areng ei käi koos. Ega Eesti Vabariigi sünniga muutunud meie kultuur kuidagi euroopalikumaks. Noor-Eesti ja Siuru olid enne vabariiki. Ka Under ja tema “Sonetid”.

Vaadake, kui kaua kestis inimeste kaudu Eesti aeg. Veel 50-ndatelgi!

Mart: Lahkusid 2002. aastal Isamaaliidust, tuues põhjenduseks eetilised vastuolud Sirbi peatoimetamise ja parteisse kuulumise vahel. Praegu sa ei ole peatoimetaja. Kui sa peaksid astuma erakonda ning valida oleks IRL-i ja EKRE vahel, kummaga liituksid?

Mihkel:
(mõtleb) IRL-i ei ole ju sisuliselt enam olemas. EKRE mõistlikuma tiivaga oleks. Arvan, et tuleks uus erakond asutada. (naerab)

Tarmo: Kui ma oleksin püstolikuuli ees, astuksin EKRE-sse. IRL-ist on ainult tähed ja täispuhutud näod jäänud. EKRE-t ei maksa tallata, pigem otsida sealt head.

Mihkel: Kirjutasin, et meil on vaja nõunikku Eesti küsimuses. Siiralt.

* * *

Mart: Vahetaks teemat! Oleme Mihkliga mõlemad töötanud Lennart Meri alluvuses, Mihkel on kirjutanud romaani “Rahvusvaheline mees” (1994). Mäletan, et Lennart oli suhteliselt pahane, kui esimesed katked Loomingus ilmusid.

Mihkel: Ma tean, aga see oli esimeste peatükkide puhul. Ehk ta mõtles: “Olen madu oma rinnal soojendanud.” Aga kui ta kõik oli läbi lugenud, ei olnud ta pahane. Vähemasti ei ole seda välja näidanud. Muide, me ei vahetanud isegi ühte-kahte sõna sel teemal. Meie vahelt ei ole ühtegi värvi kassi seoses selle raamatuga läbi jooksnud. Me saime pärast seda südamlikult läbi. Ja mida lõpu poole, seda paremini.

Kui palju on suurmehi, kes on saanud sellise üldistuse? See on kõige suurem tunnustus, kui temast kirjutatakse ja kus ta reljeefselt esile kerkib.

(muheleb) Tuhande aasta pärast hakatakse Rudolfot ja Lennartit segamini ajama.

Mart: Meid ühendab ka ajaleht Sirp, mille peatoimetaja Mihkel oli aastatel 1997–2005 ja kus Tarmo töötas 1998–2013. Kutsus Tarmo mindki sinna kirjutama. Tore aeg oli!

Tarmo: Mihkel on hiljem öelnud, et oli see Teder, mis ta oli...

Mihkel: Metsik!

Tarmo: Aga ma olevat seoses Eesti Vabariigi iseseisvusega arenenud.
Mart: Nagu meie sõber Kivirähk armastab öelda: “Tarmo on armas nagu metssiga.”

Mihkel: Metssiga on armas. Aga väga armas on ka vombat. Karmikarvaline. Saepukk, millelt on jalad alt ära võetud. Metsseaga sarnane.

Tarmo: Natukene suutsin seda lehte elavdada.

Mihkli kui väga hea ülemuse auks peab ütlema seda, et ta lasi mind päris pika rihma otsas toimetada.

Mart: See oli viimane vanaaja toimetus. Sarnane Edasi toimetusega, kus ma töötasin 1989–1992. Kus teinekord lokkas distsipliin ja õhus oli alkoholilehka. Nüüd on ajakirjanikud distsiplineeritumad, paraku ka igavamad. Kas vaimul ei lasta lennata?

Mihkel: Sel ajal kuulus ajakirjanik teataval määral vaimuinimeste hulka.
Ajakirjanik oli boheem, praegu aga järjest rohkem nn loov ametnik. Ajakirjanik toodab sisu, kellast kellani. Kiiresti, kähku. Ega see mulle meeldi, aga ma saan aru, et see on aja märk.

Kui palju on vähemaks jäänud alkoholi tarbimine loovintelligentsi seas. Mitte kanepi pärast. Nad on maisemaks muutunud. Kunstnikud on muutunud vaimuvürstidest ilmavürstideks. Kes tahab kõike – poliitikas olla, hästi süüa, helikoptereid, ka naisi ja hobuseid...

Mart: Kirjutasid oma arvamusloos Vene aja lõppu meenutades: ”Eestikeelne kirjandus oli tähtis kui asi iseeneses, näidates, et rahvus on alles. Lugeda ja osta eestikeelset kirjandust tähendas justkui rahvuslikust armulauast osa saada.” (Postimees, 2.05.2017)

Aga tase oli siis ju võrratult kõrgem! Veidi utreeritult – praegu on laiema avalikkuse jaoks kirjanduslik sündmus üksnes see, kui Kivirähkilt või Mutilt midagi ilmub. Muu tundub jäävat tavakodaniku jaoks kaugeks.

Mihkel: Kõike on niivõrd palju rohkem. Sel ajal ei olnud reisimist, äri ega poliitikat. Sellepärast armastati kultuuri, et midagi muud mõistlikku ei olnud võimalik teha.

Mart: Aga tase...

Mihkel: Tõsi, värav, millest tuli läbi mahtuda, oli väiksem. Tsensuur, mitte ainult poliitilises, vaid ka vaimses mõttes oli kordades rangem kui praegu. Siis oli raamatu autor tegija. Miks oli sel ajal nii populaarne Pikker, kus ilmusid paroodiad? Paroodiat on mõtet kirjutada üksnes siis, kui inimesed teavad ka originaalteost. Kuidas sa saad kirjutada või lugeda paroodiat, kui ei ole lugenud originaalteost? Ei saa ju aru, milles nali on!

Aga jah, sellist asja nagu 60-ndate luule, mis jätkus 70-ndate esimesel poolel, ja irooniline proosa... Kas meie kirjandus on praegu nii tasemel?

Mart: Ei ole ju.

Mihkel: Raske on võrrelda, aga ma ütlen ka, et ei ole.

* * *

Mart: Mida öelda Meie Maa lugejale lõpetuseks?

Tarmo: Lugeja on klient kui kuningas. Eks Saaremaa mõõdus suur hulk tellijaid kinnitab huvi, nõudlust ja kvaliteeti, millele ka mõned mandrimaa mehed püüavad jõudumööda õlga alla panna. Niikaua kui Piret ja Tõll jaksavad Meie Maad üle Suure väina vedada, ei kao see ajaleht maamuna pealt.

Mihkel: Ülevabariigilisi lehti ma pean lugema, tähtsamaid rahvusvahelisi väljaandeid loen huvi ja õhinaga, aga maakonnalehti loen ma armastusega. Praegu võib juba öelda, et nii kaua, kui elavad maakonnalehed, elab ka Eesti.

Täna loetuimad
I Land Soundi meditsiiniteenistus oli töö ajal purjus? (16)
Osavald keelas supluskohas veiste karjatamise (14)
Nädala jooksul vajati politsei abi 60 korral (3)
Jahimehed said vabariiklikul kokkutulekul 6. koha
Kõige populaarsemad olid Robin ja Sofia
Saaremaa hoidis suvemängudel latti kõrgel
JUHTKIRI - Lehmaga mere ääres (3)
Muhu väina regatt: põhjatuul paisutas spinnakeri
Hanna-Liina Võsa ja Koit Toome hoiavad õnne
Saarlased võitsid Gibraltaril 16 kulda
Helar Jalg jätkab Saaremaa VK-s (1)
Piip ja Tuut lähevad Kuressaares kosja
Instruktor: Langevarjur teab, miks linnud laulavad
Vajatakse uusi näidendeid
Värvide ja joonte pillerkaar
Nädala loetavuse top 5
I Land Soundi meditsiiniteenistus oli töö ajal purjus? (16)
Osavald keelas supluskohas veiste karjatamise (14)
Nädala jooksul vajati politsei abi 60 korral (3)
Jahimehed said vabariiklikul kokkutulekul 6. koha
Kõige populaarsemad olid Robin ja Sofia
Kommentaarid
Osavald keelas supluskohas veiste karjatamise (14)
Vald kavatseb Pargi lasteaia ehitajat karistada (14)
I Land Soundi meditsiiniteenistus oli töö ajal purjus? (16)
Nädala jooksul vajati politsei abi 60 korral (3)
Tõenditaotlejad raiskavad perearstide aega (5)
Mihklit köidab meri ja põnevad väljakutsed (6)
Advokaat süüdistab vallaametnikke ebakompetentsuses (lisatud valla kommentaar) (26)
JUHTKIRI - Lehmaga mere ääres (3)
MEIE MAA 100 - Vilma tunneb maaelu läbi ja lõhki (5)
Helar Jalg jätkab Saaremaa VK-s (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud