[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 22. juuni 2017  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2017
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930




Intervjuu

MEIE MAA EKSKLUSIIV: Erviniga Hendriku kööki kiikamas (1)
Autor: Mart Soidro, Ervin Õunapuu
Neljapäev, 13. aprill 2017.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Hendrik Toompere: “Mina valin ka näitlejaid selle järgi, kellega mulle meeldib koostööd teha. Ei hakka ju ennast kangutama ja võtma näidendisse oma vihavaenlast.” FOTO: Toomas Huik

Mart Soidrol tekkis kevade tärgates teatrihuvi. Käis vaatamas mitut Hendrik Toompere etendust ning palus luba piiluda näitleja ja lavastaja (loomingulisse) kööki. Et ennast kindlamana tunda, kutsus kaasa Hendriku vana sõbra Ervin Õunapuu. Loomingulist koostööd on need kaks mõttekaaslast teinud juba üle veerandsaja aasta.

Selgitus

Toompere juurde ei lase ma ennast kunagi kaks korda kutsuda, sinna torman ma alati esimese vile peale, sest nii heldet ihu- ja vaimutoidu jagamist nagu selles peres, kohtab meie kurjal, silmakirjalikul ja ihnsal ajal järjest harvemini.
Kui Soidro ühel ilusal hommikul tegi mulle ettepaneku Hendriku juurde ennast täiustama, täiendama ja täitma minna, ei kahelnud ma hetkegi, hoopis haarasin Mardil mantlirevääridest ja hüüdsin: “Millal on minek? Millal?! Kas kohe?”

Peab teadma, et tänaseks dünastia vanima Hendriku sümpoosionid jäävad eluks ajaks meelde igale, kes tema kaetud lauda palutud on. Pean silmas nii jututeemasid kui ka juba praegu legendiks saanud suupisteid, roogi, vahepalu ja lisandeid, millega ta erinevaid tabusid serveerib ja vürtsitab.

Ervin Õunapuu



Hendrik Toompere kodu on Kodu tänaval. Kiikame kõigepealt aeda ja veendume, et jumalat ei ole kodus. Siis läheme tuppa ja anname kingitused üle. Mul on kaasas omaküpsetatud leib, Ervinil lilled Viktoriale ning Siberist kaasa toodud kalad omul ja tšir. 12-aastane kass Tavott Nahaal jälgib tseremooniat stoilise rahuga.

Laud on pidulikult kaetud. Värske karulaugupesto ja baklažaanirullid. Noored soolakurgid ja suitsutatud kilud. Ahjus ootab lambapraad intervjuu lõppu.
Kõige kindlamalt ma ennast ei tunne. Annan aru, et on paras jultumus panna kaks lavastajat oma pilli järgi tantsima.


Mart: Meie Maa lugeja ilmselt eeldab, et lihavõtete eel hakkame jumalast pajatama. Aga teen ettepaneku läheneda usupühadele hoopis kulinaarsest aspektist. Kõigepealt peaks rääkima munadest, aga veidi spetsiifilisemalt – munadest Benedicti moodi...

Hendrik: Erakordselt rammus ja mõnus roog. Kui see hommikul ära süüa, võid rahumeeli arvestada, et enne õhtut kõht tühjaks ei lähe. Ervin, kui sagedasti sa seda teed? Ma teen üsna tihti.

Ma ei mäleta, kes oli see ameeriklane, kes läks õudse pohmelliga hommikul kohvikusse ja anus kokal teha midagigi, et enesetunne paraneks. Ja kokk mõtleski siis selle roa välja.

Ajan vee keema ja lisan törtsu äädikat. Lükkan lusikaga – viuh! – vee tiirlema ja panen klaasis muna potti keskele. Meenutab linnuteed, galaktikat. Muna keeb paar minutit.

Edasi? Röstitud sai, äraküpsetatud singilõik, sibulat, Benedicti muna ja paksult Hollandi kastet (munakollasele lisatakse sooja võid).

Mart: See ei ole siis Heinzi kaste?

Hendrik: (vaatab küsijat kui kohtlast) See on ju üks firma.

Mart: See ei ole sinuga seotud? Sa ju olid kunagi reklaamifirmas.

Hendrik: (taipab, et tögatakse) Kuidas ma selle ära unustasin? Muidugi minuga seotud ja ma olen püstirikas.

Mart: Hendriku isal oli meesterahva kohta üks isevärki hobi – heegeldamine. Kas kulinaaria on ta pojale mõneti aseaineks?

Hendrik: Minu isa hakkas heegeldama praktilistel põhjustel. Nukuteatril oli palju ringreise, aga bussis ei saanud lugeda – teed olid kehvad ja bussid viletsad.

Mida sa ikka teed? Siis ei olnud ju muusikakuulamise vidinaid.

Tohutult kihvtid suured linikud jäid temast maha.

Aga toidutegemine on meditatiivne puhkus ja puhastav tegevus. Võimalus fantaseerida. Uurid kokaraamatuid, kaugete maade toiduvalmistamise kombeid ja tavasid.

Tuled proovist koju ja sisustad paar tundi oma päevast. Telekat oleks ju päeval naljakas vaadata.

Mart: Ervin, räägi mõnest Heinzi roast, mis sulas suus ja viis keele alla.

Ervin: Jaa, selline roog on olemas! See on kalaroog. Heinz tuli Indiast meile maale külla. Ta tegi seda ahjus, aga ma ei tea, kuidas ta seda tegi. See oli nagu vormiroog.

Hendrik: Kas ma tegin seda veiniga? Mäletan, et tuli oli hästi aeglane, mitte üle 100 kraadi.

Ervin: ... ja minul oli kõht kohutavalt tühi. “Vara veel!” teatas Heinz. Pani lõpuks poti lauale ja see roog jääb mulle elu lõpuni meelde.

* * *

Mart: Mäletan Hendrikut 70-ndate lõpust. Käisin V. Kingissepa nimelises 20. keskkoolis ja Heinz elas üle tee kuuekorruselises majas. Ükskord pärast tunde vuhises meist mööda üks väike poiss imeriistal, mida hakati alles hiljem nimetama rulaks. Klassivend – kõva telekavaataja, eelkõige muidugi lastesaadete spets! – müksas mind ja juhtis tähelepanu, et “see sell on Hunt Kriimsilma poeg”. Aga mind huvitab hoopis see, kust sa selle rula sügaval stagnaajal said?

Hendrik: Mu klassivend kolis Rootsi ja saatis sealt mulle ajakirju. Rulandus tundus äge asi olevat. Tahtsin endale ka ja üllatuseks hakatigi seda Eestis tootma. Aga see oli tohutu defitsiit! Raekoja platsi ääres oli spordikauplus Dünamo ja Rock Hoteli trummaril Harry Kõrvitsal seal poes tutvusi. Pidin kohale minema ja ütlema: “Polüuretaan.” See on materjal, millest rattad on tehtud. Ma olin näost tulipunane, higistasin ja tundsin, et tegelen vaata et millegi kriminaalsega.

Mart: See oli elu üks raskemaid rolle?

Hendrik: Jah! Kartsin, et mind hakatakse mõnitama – á la et kes te selline üldse olete? Aga kõik läks hästi.

Mart: Lisaks kultuurihuvile ja kirjutamisoskusele ühendab meid kõiki kolme veel üks valdkond – sport. Hendriku vanaisa, kolmekordne Eesti meister kreeka-rooma maadluses Herman Kruusenberg osales Antwerpeni olümpiamängudel 1920. aastal (lõpuprotokollis 10.–16. koht). Tuli järgmisel aastal Helsingi maailmameistrivõistlustel kuuendaks ja 1923. aastal Göteborgi mängudel teiseks. See vanaisa viimane saavutus on vist kõige vägevam?

Hendrik:
Jah. Võitis hõbemedali. Seda peeti tiitlivõistluste järel tähtsuselt järgmiseks turniiriks.

Mart: Sinu vanaisa lahkus meie hulgast kahjuks enne, kui jõudis oma mälestusi pajatada.

Hendrik: Vanaisa suri samal päeval, kui sain viieaastaseks. Kasvasin suviti maal, kus olid lehmad, keda oli vaja lüpsta. Lisaks sead ja lambad, kes vajasid vanaema hoolt. Järelikult tegeles minuga põhiliselt vanaisa, aga ma ei mäleta sellest kahjuks midagi.

Mart: Ajakirja Sport usutluses (september 2015) mainid, et vanaisast olid jäänud kase küljes rippuvad võimlemisrõngad, kuigi Azarjani risti sa kahjuks ära ei teinud! Õppisid ära Fosbury flopi, tegid suurest heeringakarbist ketta ja kuuli tõukasid põllult võetud kiviga. Tahtsid kümnevõistlejaks saada!

Hendrik: See oli minu jaoks ainus meelelahutus. Ma olin üksi, aga ma ei tundnud ennast üksikuna.

Mart: Ervin seevastu oli Rapla rajooni noorte hulgas üks täpsemaid laskjaid. Tal oli kodus õhupüss, aga märklaua valmistas ise. Sirkliga. Lasknud üksnes märklauda ja figuure tiirus või lõbustuspargis.

Ervin: Ma ei tea kahjuks, miks ma ei saanud võistlustele. Ma olin ülihea laskur.

Hendrik: Ervinil on ju kunstnikuna jube täpne käsi ja silm! See on ikka peen töö, mida on tehtud keskendunult.

Ervin: Samas ei meeldi mulle kehaline kontakt ja meeskonnamäng.

Hendrik: Mulle samuti mitte. Ja sulgpalli juures meeldis mulle just aristokraatlikkus.

Mart: “Pangalaenus” juhatajat mängides sai isegi spordikauge inimene aru, et sul oli hea jalgade töö. Sulgpalli mängimisest oli kasu!

Hendrik: Absoluutselt! Paljude näitlejate puhul võib täheldada, et mängib ainult keha ülemine osa. Allpool diafragmat on kõik puine. Aga terve keha peab mängima. Sama on sulgpallis – terve plats on vaja ära katta.

* * *

Mart: Ervin mäletab, et teie trehvasite esimest korda “Ainult hulludele ehk halastajaõde” (1990) filmivõtete ajal. Mõnega vennastud kohe, mõnega läheb kauem aega. Kuidas teiega oli?

Ervin: Kohe. Ilmselt veregrupid sobivad.

Hendrik: Mängisin tegelast, kes lõikas endal veenid läbi ja pidi olema kurnatud. Aga ma nägin sportlik ja priske välja. Lavastaja Arvo Iho pani mind veedieedile – viis päeva jõin ainult vett ja olin ikka omadega täitsa läbi. Kurtsin siis Ervinile, et enam ei jaksa. Ja sõber soovitas Iho pikalt saata. Keetis mulle veel lillkapsast.

(kõik naeravad)

Mart: Selles filmis oli su partneriks Margarita Terehhova (1942), kes oli siis vaieldamatult Venemaa TOP 10-sse kuuluv näitleja. Küsin kui totakas spordireporter: kuidas tunne oli?

Hendrik: Teadsin ta tausta Tarkovski “Peeglist”, kuid ei osanud vaimustust väga jagada. Aga temaga juhtus üks naljakas lugu. Võtted toimusid suvel, hästi palav oli. Kui ta Tallinna saabus ja esimest korda kohtusime, tõi Arvo Iho viina välja. Mina siis haljast ei hoolinud ning daam pani selle praktiliselt üksi nahka.

Kusjuures mingeid muutusi tema juures ma ei täheldanud! Välja arvatud üks detail: ära minnes pani Terehhova oma pintsaku, kus õlgadel olid patšokid, tagurpidi selga ja läks sellega tänavale. Selline asi muudab inimese momentaanselt omasuguseks!

Mart: See oli aeg, kus teatri- ja filmringkonnad nägid sinus uut Lembit Ulfsakit, kes hakkab kohe-kohe Venemaad vallutama...

Hendrik: Ma käisin ju Mosfilmis ja Dovženko-nimelises filmistuudios, aga mul oli juba perekond ja poiss oli väike. See oleks tähendanud aastas mitmeid kuid Venemaal töllerdamist. Ütlesin ise neist rollidest ära. Kartsin, et see toob endaga igasugust jama kaela. Ja need osad, mida mulle pakuti, neist ei tea keegi praktiliselt midagi.

Mart: Mu ema palus sinult küsida, kas näitlejate laps olla on privileeg või pigem raske koorem.

Hendrik: Nii ja naa. Ta annab eeliseid, aga ka distsiplineerib. Ei taha ju perekonna marki täis teha.

Mart: Kõrvaltvaatajana tundub, et oled õnnesärgis sündinud. Sa polnud veel 20-aastanegi, kui olid mänginud meie kahes kultusfilmis.

Kõigepealt filmis “Naerata ometi” (1985), kus said Robi rolli eest parima meesosatäitja preemia Festival International de Creteil’il.

Hendrik: Algul pidi seda osa mängima hoopis üks teine kutt, kes oligi lastekodu poiss, aga kellel olid professionaalsed puudujäägid.

Mart: Kas see ei häirinud, et teised ei olnud professionaalid?

Hendrik: Tüpaažidena nad sobisid, võib-olla ei olnud nii plastilised. Ja Siiri Sisask on ju sündinud artist. Ei, ei häirinud. Polnudki aega mõelda. Kuidas sa kujutad ette, et käin tähtsalt võtteplatsil ringi ja näitan teistele näpuga, et nad ei oska mängida. (naerab)

Mart: “Keskea rõõmudes” mängisid üliõpilast Otti. Jälle üks meeldejääv roll!
Hendrik: Mäletan, et Lembit Ulfsak helistas mulle ja ütles, et lisaks vanadele professionaalidele oleks tal vaja ka noort professionaali. Tead, kuidas ma olin sellest meelitatud!

Mart: Ühes filmistseenis lasid autos Ülle Kaljustele ja Maria Klenskajale diktofonilt linnulaule. Kui praegu sulle neid lasta, kas tunneksid linnud ära?
Hendrik: Loomulikult mitte. Kuigi ma üritan suviti maal olles tuvastada, mis lind parasjagu laulab. Ornitoloogia ei ole mu tugevaim külg.

Mart: Kas Ülle Kaljuste päriselus ka kade oli, kui hüppasid ülikooli ees autost välja ja läksid Viktoriat (Vikat) kallistama?

Hendrik: Ei olnud. Just paar päeva tagasi, Lembit Ulfsaki mälestusõhtul meenutasime seda filmi ja Vika märkis ära, et tegelikult oli see esimene roll ka noorele Hendrikule, kes oli siis veel ema kõhus.

* * *

Mart: Aga nüüd peame jätkama kurbadel teemadel. 16 päeva jooksul lahkusid eelmisel kuul meie hulgast Kalju Komissarov (1946–2017), Tõnu Mikiver (1943–2017) ja Lembit Ulfsak (1947–2017). Liiga vara! Teater kulutab.

Hendrik: Jah. Kulutab küll. See on stressirohke elu, kuigi pealtnäha on kõik rõõmsad ja viskavad villast. Sa oled kogu aeg laval ja filmis hindamisobjektiks, sind kogu aeg mõõdetakse. Kusjuures ma olen vaid mõni harv kord näinud, et näitleja ei viitsi mõnda rolli korralikult teha ja laseb üle jala.

Mart: Oled viimasel ajal mänginud selliseid natuke närvilisi ja nihelevaid tüüpe (juhatajat etenduses “Pangalaen”, koolidirektorit filmis “Vehkleja” ja korrumpeerunud politseinikku seriaalis “Mustad lesed”). Ei kujuta hästi ette sind mängimas näiteks isakaru “Mõmmis ja aabitsas”.

Hendrik: No filmis “Päevad, mis ajasid segadusse”, kus noor Heinz oli peaosas, mängisin ta vaikset ja saamatut isa. Aga jah, mulle meeldivad rohkem sellised plahvatuslikud rollid.

Mind on väga palju mõjutanud Dostojevski, tema palaviku peal balansseerivad tegelased, kellel ootamatult löövad välja veidrad küljed.

Mart: Kas erinevalt Käberlinskist saad valida, keda mängid?

Hendrik: Seda küll. Praegu mängin põhiliselt “Pangalaenus”, 8–9 korda kuus. Rohkem oleks juba tiba halvasti. Aga mul oli nooruses kuid, kui mul oli ka 20 etendust. See on juba liinitöö, millest ei tunne rõõmu. Aga mul on juba hommikul hea tuju, kui õhtul on etendus!

Ervin: Ma olin sellest “Pangalaenust” ikka rabatud. Mind üllatas, et ta on selline koomik. Ma ei ole niimoodi ammu naernud. See ei olnud räme koomika.

Mart: Küsisin eelmise kuu vestluses sinu kursusevenna Artur Talviku käest, mis on XIII lennu fenomen, et sealt tuli nii palju vägevaid näitlejaid ja lavastajaid. Kalju Komissarov, hea tähtede seis ja perestroika aega jäänud õpingud olid põhilised märksõnad, mille ümber me jutt tiirles.

Hendrik: Mõnikord lihtsalt juhtub niimoodi. Lavaka ajalugu vaadates tundub, et üle ühe on säravamad lennud olnud. Ja ajal, mil me õppisime, on oma roll. Kadus nõukogude surutis, kõik läks vabamaks. Aga tahtmata kuidagi vähendada Koma rolli, pean oma esimeseks õpetajaks lavakas Aarne Ükskülat. See peenmehaanika, kuidas inimene lahti muukida, selle õpetas mulle Üksküla.

Ervin: Samas ei ole Heinz mitte kunagi ütelnud: “Aga mind õpetati koolis niimoodi!”

* * *

Mart: Näitleja, lavastaja, näitekirjanik, EMTA lavakunstikooli õppejõud, teleseriaalides osaleja, reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autor ja lavastaja. Kokk. Sinu elulugu vaadates tundub, nagu oleksid Hunt Kriimsilm, kes peab üheksat ametit. Kas sa hakkasid reklaame tegema kutsumusest või majanduslikel kaalutlustel?

Hendrik: Teatris oli palk 90-ndate keskel väga vilets ja kokku olid kuivanud ka haltuura tegemise võimalused. Lühidalt öeldes: ei tahtnud vireleda! Siis kutsus Peeter Roose mind reklaame tegema. Ja mulle hakkas see meeldima. Mäletan, et esimesena pidin reklaamima Statoili kliendikaarti ja see ilmus Teater.Muusika.Kino tagakaanel. Olin just Nietzschet lugenud ja mulle kangastus kuulus pilt, kus ta mõtlikult istub. Oligi mõtlik Nietzsche, tema silme ees Statoli kaart ja all slogan: “Kui palju tõde söandab taluda vaim?”. Tänapäeval ei õnnestuks sellist reklaami müüa.

(naerame)

Mart: Sinu kõige kuulsam reklaam on Saarema viina oma 1998. aastast, mille eest said Kuldmuna. “Mina, Volts ja Voltsi paps. Vötame mönuga”.

Kui me sõpradega 20 aastat tagasi Viinis Austria-Eesti jalgpallimatši vaatamas käisime, muundusid mu kaks sõpra Vootele Hansen ja Mart Nutt selle reklaami najal Voltsiks ja Voltsi papsiks.

Aga kuidas sina sellise asja peale tulid?

Hendrik: Paljud teatriinimesed olid sel ajal reklaamiagentuurides tööl. Ja teatriinimesed hoiavad teadupärast ennast vormis igasuguste naljade ja lolluste genereerimisega. Tavaliselt jäävad need naljad suitsunurkadesse või napsuklaasi taha, aga siis õnnestus need naljad raha teenima panna. Tulin agentuurist ära põhjusel, et äkki otsustati töö teaduslikumaks teha.

Minusuguseid partisane sunniti koosolekutel käima hakkama ja ajurünnakutel osalema. Selle tulemusel valmisid harukordselt halvad reklaamid, kus tuli teha tohutult kompromisse ja mis osutus kokkuvõttes väljakannatamatuks. Ainus kord mu elus, kui mind on lahti lastud.

Mart: Üldiselt halvustatakse näitlejaid, kes seriaalides mängivad ja reklaamides osalevad. Halvustavad muidugi need, kellele sellist võimalust tavaliselt ei pakuta.

Hendrik: Osaliselt on see Eesti NSV aegne pärand, kus toonitati, et näitleja ei tohi ennast peenrahaks vahetada ja haltuurat teha. Selles on muidugi oma tõetera sees. Inimesed tüdinevad sinust ära, kui oled liiga sagedasti nende silme ees. Aga mulle ei ole kunagi tundunud, et see teeks näitlejat kuidagi kehvemaks.

Aga natuke tuleb muidugi valida ka.

Mart: Aga kuidas seriaali saadakse? Mingid sidemed peavad vist ka olema. Näiteks “Mustades leskedes” mängisid nii Toompere, Toompere juunior, Harriet Toompere kui Mait Malmsten. Iseenesest kõik väga head näitlejad, aga tutvusi peab ka ikka olema?

Hendrik: Meil ei korraldata rollide peale riigihanget ega panda rahvahääletusele, kes võiks maksumaksja raha eest Hamletit mängida. Tekivad kollegiaalsed sõpruskonnad ja Puustusmaa oli režissöör ja Mait ta kursavend. Ka mina olen Andresega palju koostööd teinud ja saan temaga väga hästi läbi. Mina valin ka näitlejaid selle järgi, kellega mulle meeldib koostööd teha. Ei hakka ju ennast kangutama ja võtma näidendisse oma vihavaenlast.

* * *

Mart: Heinz on mänginud Ervini lavastustes ja filmides, Ervin olnud Hendriku paljude lavastuste kunstnik. Palju te omavahel ragistate ja piike murrate?

Hendrik: Ei ragista me midagi. Kui Ervin ikka ütleb, et see detail lavastuse juures ei sobi ja on sama meelt ka järgmisel päeval, siis võtame selle ära.

Ervin: Öeldakse, et targem annab järele, aga tegelikult ei ole nii. Helistab mulle öösel ja ütleb, et tegelikult pole seda korstnat tõesti sellesse näidendisse vaja.

Hendrik: On mingisugused tükid, mille puhul ma usun, et see võiks Ervinile sobida. Tean ju, milline on ta lavamaailm.

Aga kui on vaja spetsiifilisi kostüüme teha, nagu näiteks Linnateatri “Surnud hingedes”, on parem, kui seda teeb Pille Jänes. Pealegi ei tohi kogu aeg ninapidi koos olla.

Mart: Kuidas seda teie koostööd nimetada? Vastastikuseks ärakasutamiseks?

Hendrik: Ei noh, lõbus on! Näiteks seda Ervini rottide lugu teha.

Ervin: Poolvõõrale inimesele tuleb hakata seletama, aga me mõistame teineteist poolet sõnalt...

Hendrik: ... saame kokku ja haarame härjal kohe sarvist. Mina: “Paneks sinna selle...” Ervin: “Ärme pane!”

Ervin: Ärakasutamine võib olla ka lugupidamine.

Hendrik: Ma mõtlen alati ka ise mingi kujunduse välja. Räägin siis talle ära, kuidas ma seda ette kujutan. Ja Ervin tõlgib selle täiesti teise formaati või keelde, mille peale ma ei tulnud.

Ervin: Tahan jõuda selle monoetenduse “Soolo” juurde, millega me oleme reisinud praktiliselt terve maailma läbi. Oleme söönud Nepalis neidsamu mune Benedicti moodi ja Mongoolias mingisugust rokka. Kümnete liitrite kaupa sojakastet. Meil on ühesugune maitse. Kuigi see poiss on minust kümme aastat noorem, ei tunneta ma seda.

Mart: Imetlen lavastajaid, kes julgevad võtta ette mõne maailmakuulsa ja väga sügava teose. Esimesena meenub Elmo Nüganen, kes polnud “Kuritööd ja karistust” koolipõlves lugenud, aga võttis kätte ja etendus oli vägev. Peeter Torop luges Dostojevskit mitu semestrit, praegugi on need skeemid silme ees...
 
Aga kuidas nii on võimalik?

Kas tunnete natuke aukartust autori ees ka?

Hendrik: Ma olen lavastanud nii “Sortse” kui ka “Vendi Karamazoveid”. Akadeemiline kirjandusteadus rõhub Dostojevski süngusele ja seest kraapivatele asjadele, aga mina peaaegu alati naeran lakkamatult teda lugedes. Usun, et tal oli naer silmis, kui ta neid asju kirjutas ja distantsilt vaatas. Samas Torop kirjutas, et minu Karamazovite näidend on parim dramatiseering, mida ta näinud on.

Mart: Tunnen ennast teatrikunstis könnina. Seetõttu palusin Andrus Kivirähkil tal välja tuua kõige uhkemad õied. Meie ühine sõber mõtles ja tõi teie koostööst esimesena esile Ervini lühifilmi “Kõrbekuu” (1999), kus Hendrik mängis arsti.

Ervin: See osa oligi Hendrikule kirjutatud. Mängis doktor Kaufmanni. See, kuidas ta maitses skalpelliga reieliha, peaks minema maailma kinokunsti ajalukku.

Hendrik: Inimesed kukkusid lennukiga alla ja et ellu jääda, tuli üksteist ära süüa.

Mart: Rahvakirjanik peab üheks sinu hiilgerolliks Konrad Mägi osa täitmist etendusest “Külmetava kunstniku portree” (2004).

Hendrik: Ostsin kunagi antikvariaadist Noor-Eesti albumi, kus oli Nikolai Triigi pilt Konrad Mäest. Mediteerides pildi ees, sain äkki aru, milline inimene see oli. Kuidas ta mõtles ja milline oli tema energeetika. Milline oli tema vaimu püüdlus. Mul oli hästi palju tööd sel ajal ja tuli teha kiireid otsuseid. Teinekord on aega, püüad ja pingutad, aga maksimumi ei saavuta.

Mart: Järgmisel aastal tegite sealsamas Viinistus “Põrgu wärgi”, kus Ervin oli kunstnik.

Hendrik: Olime Mart Kivastikuga ka varem koostööd teinud. Tundus, et see oli nii huvitav aeg ja võtsin rõõmuga vastu ta ettepaneku Eduard Wiiralti näidend lavastada. Käisime isegi Pariisis neid kohti üle vaatamas.

Ervin: Aga Hendriku omakirjutatud näidenditest meeldib mulle kõige rohkem “Kommunisti surm”. Ja kui ma peaksin valima ühe oma tüki, siis on see “Surm ooperis”, kus Henrik mängis Klausi, kodurotti.

(naerame)

* * *

Mart: Millised on teie pühadesoovid Meie Maa lugejatele?

Ervin: Meil on vedanud, et me veel elame.

Hendrik: Ilusat kevadet! Ja varsti tuleb suvi. Siis sügis, kui saab krae üles tõsta ja kaminasse tule teha. Ja talv, pakane ja lumehanged. Mulle meeldivad aastaaegade muutumised.

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Ära aja segamini!

3 Hendrik Toomperet


Toompere seenior (17.07.1946–13.10.2008)
on kõigile eestlastele tuntud eelkõige Hunt Kriimsilmana.

Toompere juunior (sünd. 5.06.1965)
 sai kuulsaks Arvo Iho ja Leida Laiuse kultusfilmis “Naerata ometi” (1985), kus mängis Robit.

Toompere juunior juunior (sünd. 17.11.1986)
hiilgas mullu linastunud Triin Ruumeti filmis “Päevad, mis ajasid segadusse” Allari rolliga.

Täna loetuimad
Sareta buss kaotas rehvi ja kliendid unustati maha (12)
KAS SUL ON PRAAMIPILET OLEMAS? Laevafirma valmistub purustama veorekordit (1)
Lääne-Saare vald otsustas moodustada kogukonna (9)
Ühisgümnaasiumi õied puistati laiali
Tormituul murdis puid
Enn Meri stipendiumi pälvis päikesepoiss Gert Aadussoo
Noorimatele ilmakodanikele anti sünnikirjad
Abiks näljastele: kus saa b maakohtades süüa? (2)
Unistus Loomemajast muutus reaalsuseks
Motoparaad toob Singer Vingeri
TV3 ja Kanal 2 kaovad vabalevist (8)
ÄRA MAGA MAHA: Austrite avamise maailmameister tuleb saarele taset näitama
Soela sõidab taas Triigi-Sõru liinil
Ilusat võidupüha ja jaanipäeva, armsad lugejad!
Muuseum esitles kaheaastaraamatut
Nädala loetavuse top 5
UUS! Parvlaev Soela läks juba rikki (6)
Sareta buss kaotas rehvi ja kliendid unustati maha (12)
Kena kõhutäit tuleb tikutulega taga otsida (3)
Mis juhtus?
KG 39. lend sai uhke lõpu
Kommentaarid
Sareta buss kaotas rehvi ja kliendid unustati maha (12)
Juu Jääb juba 21. korda! (1)
Lääne-Saare vald otsustas moodustada kogukonna (9)
KAS SUL ON PRAAMIPILET OLEMAS? Laevafirma valmistub purustama veorekordit (1)
TV3 ja Kanal 2 kaovad vabalevist (8)
Abiks näljastele: kus saa b maakohtades süüa? (2)
Jaak Aab: Loksale erandi tegemine reformi ei pidurda (4)
Kena kõhutäit tuleb tikutulega taga otsida (3)
Ranna Villa astus järgmise sammu (1)
Pihtla koolile valiti uus direktor (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2017. Kõik õigused kaitstud