[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 05. juuli 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930




Eluratas

Ka Siberis loodeti kodumaale tagasi jõuda (2)
Autor: Karin Sibul
Reede, 13. märts 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

25. märtsil möödub 71 aastat märtsiküüditamisest Eestis. 71 aastat on meie perekonnaarhiivis säilitatud kahe saarlasest õe, Tartus elanud Elviine ja Siberisse küüditatud Minna, ning õelaste vahelisi kirju, mis saadetud Siberist Tartusse ja Tartust Siberisse.

Olen tänulik oma vanaemale ja emale, kes need kirjad alles hoidsid, siis Minnale tagasi andsid ja nüüd on oma perega Märjamaal elav 85-aastane Udo Knaps need jälle minu kätte usaldanud. Kirjades peegeldub lootus kunagi kodumaale tagasi jõuda, kuid sealt on ka lugeda, et sugulaste ja naabrite hulgas oli neid, kes Siberisse küüditatutega suhelda ei julgenud, ja neid, kes oma vaesusele vaatamata saatsid pakke veel suuremas vaesuses olijatele. See aitas Siberis ellu jääda ja toime tulla, kirjad tõid uudiseid kodumaalt ja aitasid eesti keelt alal hoida.

Minu vanaema Elviine Laul (snd Tamberg, 1900–1969) sündis Saaremaal Kiirassaare külas Ranna talus 11-lapselise pere kaheksanda lapsena. Üheteistkümnest õest-vennast elas täiskasvanuks kuus. Tema õde Minna Knaps (snd Tamberg, 1909–1984) oli peres noorim. Emalt-isalt olid lapsed kogu eluks saanud kaasa sügava kultuurihuvi muusika, kirjanduse ja joonistamise vastu. Üks õdedest, Helene Ranna, võitis romaaniga „Keha ja vaim” 1930. aastal esimese Eesti naiskirjanikuna romaanivõistluse. Järgmise naiskirjaniku võitu tuli oodata 76 aastat.

Minna abiellus Valdik Knapsiga, kes oli kuuendat põlve kiriku köster, nimelt olid Kihelkonna köstrid vaheldumisi ikka pojad ja väimehed. Ta oli ka organist, koori ja puhkpilliorkestri juht. Valdik Knapsi (1902–1942) elutee jäi aga lühikeseks. 14. juunil 1941 küüditati Kihelkonna pastor Arnold Janno ja Eduard Hõbenik perekondadega. Järgmisel päeval jätkus Valdik Knapsil julgust asendada küüditatud pastorit jumalateenistusel. Kaks nädalat hiljem arreteeriti ka tema.

Isa Valdiku edasisest saatusest said pojad Enno ja Udo teadlikuks alles KGB arhiivide avanedes. Tema elutee katkes Solikamski soolakaevanduses 15. jaanuaril 1942. Abikaasa Minna Knaps (1909–1984) ja pojad Enno (abielludes Lillemets 1936–2013) ja Udo (1934) küüditati Siberisse 26. märtsil 1949, Enno 13. sünnipäeval.

Elviine 16-aastane tütar Velda Laul (abielludes Sibul, 1929–2007) oli tädi Helene Ranna (1898–1946) palvel tulnud Saaremaalt Tartusse tädi põetama ja sai nii võimaluse oma haridusteed jätkata. Tartust sai alguse ka aktiivne kirjavahetus tädi Minnaga.

Minna kirjad on pikad ja sisukad, andes detailse ülevaate Siberi elust, loodusest, kommetest, aga ka sellest, kuidas ootamatult vara ja rahata võõrale maale saadetud inimesed toime tulid. Kuidas töökus aitas küüditatutel hakkama saada, kui hakati kasvatama loomi ja harima põldu, samuti olematust või oskamatust arstiabist, mis pöördumatult mõjutas noorema poja Enno tervist. Sageli on juttu igatsusest muusikategemise, koorilaulu, huvitava lugemisvara järele, Enno unistusest pääseda muusikakooli.

20-aastane Velda on vaimustuses tädi kirjutamisoskusest ja kirjutab Siberisse 1949. aasta kevadel: „Senikaua, kuni meie ikka siin leiba ja raha näeme, püüame ka teid aidata. Tunne ütleb, et Jumal on sinu saatust nii juhatanud, et seal oleksid. Ütleb, et keegi teine ei oskaks nii hästi sealset elu kirjutada, kui sina ja sinult võib mõne aasta pärast suurt raamatut loota. Vähemalt need kirjad kogun kokku oma teada olevas kohas ja neid mõni aasta hiljem võib köita. Sa ise ei usu vist kui täisväärtuslikud on nad. Oled vist ajaloosalve ehitajaks sinna juhtunud. Olge vahvad ja püüdke elada! Jumal teab, milleks see kõik hea.” Kirjas viidatud „oma teada olev koht” viitab kirjade peitmisele, sest ootamatud läbiotsimised olid sel ajal tavalised.

Minna mälestusteraamatut kokku ei pannud, küll aga tegi seda vanem poeg Udo Knaps. Ta on avaldanud koguni kaks raamatut Siberi elust: „Siin ja Siberis” (1999) ning „Siin, seal ja Siberis” (2015). Minna kirjutatud Saaremaaga seotud mälestused on Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis Tartus.

19. juulil 1949 kirjutab Minna õetütar Veldale: „Või siis leiate, et minu kirjad nii palju väärt on. Tõesti on siin palju millest teie võiksite imestuda ja mille üle meiegi oleme siin nii väga imestunud, kuid inimene on tõesti selline olevus, kes imekiiresti harjub kõige hullemagagi teinekord. Kevadel siin „nendega” koos tööle asudes ja nende kombeid ja eluviise nähes otse jahmusime mitu korda, aga nüüd vaatad juba sellele kui harilikule asjale, ehk kui ei taha vaadata, kääna pea teisale ja mõtle muule. (...)

Nii siis mina niidan silo iga päev. Udo on ikka traktoristiga põllul kesa valmistamas. Ja ka Enno võeti tööle. Käib praegu 7–8 km kaugel heina tööl härjaga labusid kuhja juurde vedamas. Ööbima peab ka sääl. Raske töö see pole, aga omad piinad-vaevad sääl. Kole kuum on mõnel päeval, aga parme ja sääski on siin õudselt palju alati, nii et käsivarred ja sääred ei saa siin lahti olla – siis nad söövad sind lihtsalt vaese omaks. Ma pole kunagi kannud pikki pükse, aga siin ei saa teisiti. (...) Kui vast ajalehti võtad vaevaks saata Udo tahab iseäranis Noorte Häält, Sirp ja Vasar ja sarnaseid. (...) Väga tihti ka pole vaja, aitab nädala-paari järele saadetis. Kätte tulevad kõik.”

Velda on jälle kord vaimustuses: „Ole sa tuhandest tänatud nii pika kirja eest!!! Nii huvitav on neid kirju lugeda, et loe kas või hommikust õhtuni ja öö veel taha otsa, kui oleks nii palju. Minule romaanide või juttude hulgas leiavad alati ka kõige suuremat poolehoidu olukirjeldused. Kui ma midagi taolist loen, on tunne, nagu oleksin ise seal käinud, ja oma silmaringi laiendanud” (21.08.1949).

Palju on kirjades juttu Enno katkendlikuks jäänud kooliteest ja Udo varakult alguse saanud traktoristiametist. Enno sai küüditamispäeval kolmteist ja temal oli võimalus minna kooli, viieteistaastast Udot võeti Siberis aga täisjõus töömehena.

10. detsembril 1949 kirjutab Minna õetütrele Tartusse: „Kas sa seda tead, et Enno käib koolis. See oli vist seakarjase kirjas kirjutatud, sellepärast võib-olla sa ei tea veel. Enno läks nimelt 3-ndasse klassi. Neljas oleks võõrkeele tõttu raskeks osutunud ja 5-ndast kuni 10-nda klassini on kool Tšumokovos, see on 3 km eemal meist. Las õpib vene keelt, ega säält muud palju saa. On ligida maa taga. On aga siin koolis korda ja kommet. Ütleb, et tunnis on suurem mürgel kui meie maal vahetunnis. Ja mis veel, äkki üks hüüab, näe sel täi seljas!! Siis õpetaja käsib ära võtta ja tund läheb oma rada edasi. Ennol sedapuhku jälle tervis endine, ainult kõhnemaks jäi, aga mis sinna parata.”

Varsti toob Velda halveneva tervisega ema Elviine, noorema õe Edda (1931–1955) ja väikevenna Venno (1938–2018) Saaremaalt Tartusse. Siberist saadetud kirjad Tartusse on adresseeritud nüüd juba kogu perele. Muusikaarmastajatest õed vahetavad muljeid eesti muusikast.

Minna kirjutab: „Tervist kallid tartlased! Sa Elli kirjutad eesti helidega kontserdist. Meil on ka siin nüüd kontsert iga päev seina pääl ja kuuleme ka vahest harva mõnda eesti laulu sealt. Need on meile nagu kullaterad kõige muu pahna hulgas. Üks esimesi laule oli, mille kuulsin: „Kallis Mari kaugel elad” – tundsin, et see oli otse meile lauldud. Ka „Saaremaa valsi” oleme kuulnud. See on küll pääle meid loodud laul. Aga saime noodid ja sõnad siia ja see ammu selge. Ühel hommikul olin siin üksinda kodus kui kuulsin, et tuleb terve kontsert kohe Eestist. Viskasin töö kohe metsa ja istusin kikkis kõrvu kuulama. Kui siis kõlas esimeseks: „Kui ma olin väiksekene” – siis purskusin nutma. Iial ei mõista kodumaal elades inimene selliste laulude väärtust, nii nagu võõrsil olles. Seda võin ma kindlasti öelda enda kohta. Sest seal, kodus, olid need laulud nagu täitsa igapäised ja harilikud. Tuli siis kohe terve rodu igasugust, küll uusi tundmatuid ja vanu-tuttavaid, nagu „Ketra Liisu”, „Meil aiaäärne tänavas” jne. Isegi „Tuljak”. Oli tõesti tore” (31.03.1954).

Järgneb 20. märtsil “Eluratta” leheküljel.


Täna loetuimad
Aia tänava läbimurre parem kui raketi ostmine (4)
Haigla tänas ja tunnustas kollektiivi  (10)
Vetteli ja Saaremaa Lihatööstuse tooted said Pääsukesemärgi (17)
Sõru-Triigi parvlaevaliinil jätkab AS Kihnu Veeteed (4)
Cosmoskva muusika kõlas taas (7)
Jaaninädalal oli praamireisijaid neljandiku võrra vähem (1)
Nädala loetavuse top 5
Kesklinna liikluseks sulgemine tõi esimesed „viljad” (64)
Kuressaare haigla sattus taas terviseameti rünnaku alla (12)
Kärutäie betooni säilitamiseks pargib lossipargis raskeveok (28)
Festivali I Land Sound korraldaja küsib vallalt 25 000 eurot (45)
Vallalehte soovib välja anda kaks ettevõtet (8)
Kommentaarid
Vetteli ja Saaremaa Lihatööstuse tooted said Pääsukesemärgi (17)
Vallalehte soovib välja anda kaks ettevõtet (8)
Aia tänava läbimurre parem kui raketi ostmine (4)
Kesklinna liikluseks sulgemine tõi esimesed „viljad” (64)
Haigla tänas ja tunnustas kollektiivi  (10)
Tallink tühistas reisijate vähesuse tõttu Riia-Saaremaa erireisi (4)
Cosmoskva muusika kõlas taas (7)
Soojatorustiku ehitustööd Torni ja Vallimaa tänavatel (13)
Autoga vastu puud sõitnud neli inimest pääsesid vigastusteta (täiendatud) (6)
Taaraautomaat ei lugenud pudeleid rahaga pandipakendiks (9)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud