[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 24. veebruar 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
veebruar 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
242526272829




Eluratas

Keset mõistatusi
Autor: Peeter Olesk
Reede, 14. veebruar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

20. veebruaril möödub 85 aastat ajakirjandusloolase ja Carl Robert Jakobsoni uurija Meelik Kahu sünnipäevast. Nüüdses mõistes filosoofiadoktor Meelik Kahu sündis Kuressaares õpetaja pojana ning jõudis seal ka algkooli.

Kirjutada Meelik Kahu isa Heinrichi, eestistatult Henno Kahu kohta „õpetaja“ on vähevõitu. Tegelikult oli ta omaaegse Kuressaare tööstuskooli juhataja, kes tundis inseneritööd ja järelikult ka sellekohaseid üldaineid. Asutati see kool aastal 1922, niisiis möödub kahe aasta pärast selle rajamisest terve sajand. See, et alguses oli kool mõeldud eeskätt ehituskonstruktoritele, näitab muidugi Saaremaa kunagiste haridusjuhtide suurejoonelisust, aga on kindel, et seal õpetati oskusi, mis nõudsid matemaatika korralikku valdamist ja joonestamisoskusi.

Niisugune oli Meelik Kahu kasvukeskkond aastani 1940 ehk kuni nõukogude okupatsioonini. Mujal Euroopas juba alanud teine maailmasõda paiskas igasuguse loova regulaarsuse täiesti segamini, nii et Meelik Kahu polnud veel kümneaastanegi, kui ta koos emaga viidi meritsi Saksamaale, kuhu nad ei jäänud.

Eestis tagasi, omandas Meelik Kahu 1954. aastal gümnaasiumihariduse hoopiski Tallinna 21. keskkoolis, kust astus edasi Tartu ülikooli õppima eesti filoloogiat. Selle ainevaldkonna praktiliseks väljundiks oli sellal, nagu aastakümneid hiljemgi, kooliõpetaja ametikoht, magnetiks aga soome-ugri keeleteadus, mille põhialuseid õpetas akadeemik Paul Ariste.

Kirjanduses oli kõige ligitõmbavam praeguses mõistes maailmakirjandus. Seda käsitles tookord veel dotsent Villem Alttoa, kes ise uuris hoopiski valitud peatükke eesti kirjanduse ajaloost, ent oli Lääne-Euroopat näinud ikkagi ka seestpoolt. Nõrgim oli paraku just eesti kirjanduse ajaloo õpetamine, nii et ei tule imestada, kui 1950. aastatel Tartus õppinud eesti filoloogide ametlik haridus omamaises kirjanduses oli vilets. Seda sai parandada alles siis, kui üliõpilane avastas enese jaoks Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu ja sealsed töötajad omakorda hakkasid märkama, et konkreetne tudeng ei ole lugemissaalis enam juhukülaline. Meelik Kahust sai õpetlane just tänu kirjandusmuuseumile – ehkki ta kohe sinna tööle ei pääsenud.

Ülikool aastaks 1959 läbi, suunati Meelik Kahu Vändrasse Carl Robert Jakobsoni muuseumisse teaduriks, kellena ta paar aastat hiljem astus aspirantuuri selleaegses Keele ja Kirjanduse Instituudis. Et väitekiri ettenähtud ajaks (1964) ei valminud, polnud Meelik Kahu iseloomu juures mingi patt. Ta oli põhjalik, kuid polnud sugugi lihtne, ka mitte puhtmajanduslikus mõttes, töötada algallikate keskel järjest pikemat aega, eriti, kuna pere elas Vändras edasi.

Veelgi põhimõttelisemaks probleemiks sai aga asjaolu, et Meelik Kahu väitekirja teemaks oli eesti rahvuslus XIX sajandi kolmanda veerandi lõpul, seega samal ajal, mil algab Tammsaare „Tõde ja õigus“. Meelik Kahu ei tahtnud toda aega ideologiseerida kroonumeelses vaimus, kuigi aeg ise oli äärmiselt poliitiline ja kunagine ajakirjandus ei jäänud sellest väljapoole.

Samas polnud Meelik Kahu kui teadlane sugugi neutraalne relativist, kelle käsitluses oleksid kõik ajaloos osalenud võrdselt samaväärsed. Tema oli ja ma ei arva, et üksnes Kurgja-aastate tõttu, veendunud jakobsonlane, niisiis humanitaar, kes pooldas äratuntavalt Carl Robert Jakobsonlikku joont eestlase iseolemises. Jakobsonile tähendas „iseolemine“ ennekõike maarahva jõudmist taluperemehe ehk päriskohapidaja seisusesse.

Meelik Kahu oli linnamees. Kurgja ei olnud talle mitte talu, vaid muuseum. Tema käsitluses seisnes iseolemine põhimõttelises otsustamisvabaduses kõiges, mis annaks inimesele tuleviku suhtes kindlustunde. Nii ta tahtis, ehkki nägi ta seda väga vähe.

Kirjandusmuuseumisse tuli Meelik Kahu tööle aastal 1965 ja siin, Tartus, tegi ta ka oma elutöö. Kõigepealt tuli lõpetada väitekiri ja see kaitsta. Kaitsmine leidis aset Tallinnas aastal 1971, kuid mingit suurt palgatõusu see enesega kaasa ei toonud, sest kirjandusmuuseum ei olnud sellal veel ametlikult kinnitatud teadusasutus. Sellest viimasest oli Meelik Kahu unistanud ja mitte ainult tema.

Isiklikult puudutas teda väga vanema kolleegi ning ilmselt ka õpetaja, raamatuteadlase ja teeneka Vilde-uurija August Palmi (1902–1972) ootamatu surm, sest seetõttu jäi Meelik Kahu teadlasena üsna üksi, kusjuures teemasid tuli juurde. Nendest kõige olulisem oli eesti varjunimede avamine.

Varjunimi ehk pseudonüüm on tegelikku autorit peitev isikunimi või selle ekvivalent. Mitte siis see nimi või nimeasendus, mille puhul keegi käealune või tellimuse täitja kirjutab ülemusele või „teenuse“ ostjale teksti ette ja too paneb oma pärisnime üksnes alla, vaid niisugune nimi, mille teksti õige autor salgab oma reaalse olemasolu maha ja mõtleb endale välja teisiku. Nõndamoodi talitati juba antiikajal.

Et see komme muutub XXI sajandil Eestiski lausa massiliseks, seda ei näinud Meelik Kahu ette. Tema töötas läbi eesti varasema ja eestikeelse tööliskirjanduse varjunimekasutuse. Mis sai valmis, on ka raamatutena (1978; 1991) ilmunud.

Pärast Meelik Kahu kannatusterohket surma 25. oktoobril 1991 pole see teema enam kellegi plaaniliseks valdkonnaks ning isegi igivana põhimõte de visu ei ole ammugi kategooriliseks imperatiiviks. De visu on trükise kirjeldamine selle käeshoidmise alusel, siis säärasena, nagu raamatu tiitelleht või kirjutise pealkiri on avaldatud. Kui seal leidub midagi virvatulelist, siis seda õiendatakse kirjele lisatud kommentaaris.

Meelik Kahule oli see veel enesestmõistetav. Välja nägi see niiviisi, et tema töölaual muuseumis asus suur kaldpind paksude ning suureformaadiliste ajalehe-aastakäikude lehitsemiseks ja Meelik Kahu luges iga lehekülje läbi leidmaks sealt kirjutisi, mille autorsus polnud selge. Tõenäoliselt oli ta Eestis ainuke, kes tundis XIX sajandi eestikeelset perioodikat nii põhjalikult.

Asjatundjaid oli teisigi, aga mitte Meelik Kahuga võrreldavaid frontaalses mõttes. Suisa kahju, et ta ise avaldas varjunimede seletusi väga vähe ja tal ei olnud ühtegi õpilast. Väga paljud asjad jäid ta enese teada, sest Meelik Kahu oli kõike muud kui suure seltskonna inimene.

Jah, ta võis olla pedantne ning niisugusena rahulolematu, aga tal ei puudunud huumorimeel – ehkki mul on täiesti võimatu kujutleda teda anekdoote jutustamas. Tema oli pühendunud tööle ja sedakaudu ka vastutustundele. Kui me tahaksime talle kas või tagantjärelegi samaväärselt vastata, siis esimese ülesandena peaksin ma vajalikuks korrastada kõik need andmed, mis siiani on internetis laiali või puuduvad sealtki. Sel juhul oleks meil mõni mõistatus vähem.

Võiks julgesti öelda, et just umbmääraste mõistatuste paljusus häiris Meelik Kahu töörahu kõige rohkem. Talle ei meeldinud, kui ta millestki aru ei saanud. Sellisena oli ta väga sirgjooneline ja ma ehk ei eksi, kui arvan, et ta kujunes niisuguseks esmajoones juba koduse kasvatuse poolest. Kõik algas Kuressaarest.

Täna loetuimad
Perekondlik (2)
Oma kätega loodu pakub Raivole rahuldust ja rõõmu
In memoriam Mihkel Smeljanski
Muhus jagati parimatele preemiaid ja tunnustusi
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (3)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (13)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (9)
Mustjala teenetemärk jäi tänavu välja andmata
Sandra Sepp: advokaat peab olema inimlik (1)
Priit Penule maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk (1)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (7)
Toitumisekspert: tervisliku toitumise ABC tuleb kasuks igaühele
Rahvas, rahvus, riik (4)
Nädala loetavuse top 5
Kaunispe külas hukkus autot remontinud mees
Pulmapidu päädis kolmekordse luumurruga (11)
Valla järelevalve peaspetsialist lahkub ametist (21)
Perekondlik (2)
Imetüdruk läbis aastaga kaks klassi (29)
Kommentaarid
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (9)
Tuba, kus maailm muutub paremaks (13)
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (3)
Mahavõetud puud suurendavad haigla parkimisruumi (11)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (7)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (13)
Nelja maakonna naiskodukaitsjad õppisid evakuatsiooni (7)
Sõnajalad kolivad tuuleenergeetika arenduskeskuse Saaremaalt ära (25)
Kuressaares toimus robootikaliiga eelvoor (6)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud