[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 27. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Eluratas

Ugrimugri eestlasest vanaema (2.)
Autor: Maria Peep
Reede, 31. jaanuar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Jätkuvad mälestused Tagulast ja vanaema rolli täitnud Juulist, kes oli minu jaoks olemas hommikust õhtuni.

Kartsin marutõbiseid koeri. Kui olin üksinda õues, istusin tavaliselt redeli viienda pulga peal katuseräästa kõrgusel. Kuigi õu oli aiaga piiratud, kartsin marutõbiseid koeri ja hunte. Juuli oli rääkinud, kuidas kunagi palju aastaid tagasi oli marutõbine hunt hammustanud 32 inimest. Hammustatud pandi rehte kinni ja surid hirmsates piinades.

See hundilugu juhtus mujal, aga Tagulas olid kaks koolitüdrukut just hiljaaegu saanud marutõbise koera käest pureda ja neile tehti Sangaste haiglas 30 süsti. Juuli oli keelanud mul ükskõik millist võõrast koera silitada. Mina ei julgenud puudutada isegi oma Krantsi – kes tahes marutõbine elukas võis öösel ketikoera hammustada.

Külaskäigud

Juuli käis kaks korda päevas Laanel oma venna juures ja Reinupil oma õe juures ning võttis enamasti mind ka kaasa. Juuli sugulaste juures tohtisin ma üksinda ka käia.

Hommikuti läksin Pärja juurde karja, lõuna ajal aitasin Pärjal peenraid rohida. Pärjast sai esimesest päevast mu eluaegne sõbranna – on praegugi. Õhtuti õpetas Anna mees sepp August mind malet mängima. August teadis igasuguseid huvitavaid lugusid Sangaste rukkikrahvist Bergist ja maailmameistrist August Englasest, koguni olümpiavõitjast Johannes Kotkasest, kuigi tema ei olnud meie kandist. Ja neid lugusid, mida oli sepikojas kuulnud.

Hiljem võttis Juuli mind kaasa ka oma tuttavate juurde – lõbusam koos minna. Ehkki külaline juhtus tulema ootamatult, kostitati alati. Suvel kutsuti põõsa juurde marju sööma, talvel oli perenaisel alati pliit kuum ja pannkoogitaigna kauss ootamas. Silmapilk olid pannkoogid laual, moosipurk ja piimakruus kõrval. Või lõigati panni peale mõni viil kodust suitsuliha ja paar segiklopitud muna – paari minuti pärast oli munapuder (omlett) valmis.

Ma mäletan nõuannet, et kui muud midagi ei ole pakkuda, siis paku klaas värsket kaevuvett – karastab ja teeb enesetunde paremaks. Ja külalislahkuse seadust ei ole rikutud.

Koduseid asju ei tohtinud kunagi külas välja rääkida – sellest tuli suur pahandus. Pärjaga omavahel me küll rääkisime – teineteist me usaldasime. Me oleksime nagu kaevanud sügava augu, visanud saladuse sinna sisse ja ajanud mulla tagasi peale – nii kindlalt oli kaitstud meie omavaheline saladus.

Pärja helistab vahel nüüdki: „Kas sul om aiga? Ma taha sukka (sinuga) võru kiilt kõnelda.“ Kuis tuud võru kiilt kirutetas – tuud mi ei tiiä. Ei ole nännü.

Suu tuli kinni hoida ka mitmel muul põhjusel. Lõuna-Eestis oli palju metsavendi (tuntud olid Mõttused Võrumaalt – meilt Võrumaa piirini oli neli kilomeetrit.). KGB (või NKVD või Tšekaa – kes seda mäletab, mis asutus see tookord oli) pinnis välja siis ka, kui sa ei teadnud.

Käisime Juuliga kahekesi Antslas. 11 km sinna, 11 km tagasi. Sinna minna ei olnud nii raske, aga tagasiteel olime juba päris väsinud – üks noorusest nõder, teine vanadusest väeti. Ostsime Antslast kaks kilo räimi. Tahtsime kangesti praetud räimi. Tundus, et mis ühest kilost meile kolmele saab. Aga õudselt raske oli seda kaht kilo kanda. Proovisime igatpidi. Kandsime kalakotti kordamööda. Siis üks kandis ühest sangast, teine teisest. Siis panime koti kepi keskele rippuma ja üks võttis ühest, teine teisest otsast. Siis riputasime kalakoti kepi otsa ja hoidsime keppi üle õla, kott kõlkus vastu selga – raske oli igatpidi. Viimaks istusime kraavi kaldale ja puhastasime räimed ära. Saime natuke aega puhata ja kott oli veidi kergem ka. Aga kui olime kodus korralikult välja puhanud, siis oli praetud räimi mõnus süüa küll.

Töö aias

Rohisime porgandeid. Juuli istus väikese pingi peal, mina olin põlvili vao vahel. See oli täpne ja tüütu töö. Esialgu pidi kahe niitõrna taimekese vahe olema 1 cm. Suuremad tuli alles jätta, väiksemad välja rohida. Mõne aja pärast sai hakata suuremaid porgandeid vahelt välja tõmbama ja sööma, teistele jäi siis kasvamiseks rohkem ruumi. Kahte taimekest kokku jätta ei olnud soovitatav, siis jäid porgandid väga peenikeseks.

Juuli tõi aedniku juurest ilusaid mitmevärvilisi aedkannikesi (võõrasemasid), lõhnavaid lillasid reseedasid, kollaseid-oranže peiupoisse. Mina aitasin Juulil istutada ja kasta. Juuli õpetas istutama. Mul oli väike ämber, et ma endale vee kandmisega liiga ei teeks. On olemas selline mõiste nagu juurekael. Juurekael tuleb panna mulda täpselt nii sügavale, kui enne oli – eriti puu juurekael. Ei tohi istutada sügavamale ega madalamale. Kui seda ei arvestata, hakkab puu kiduma. Kurke ei istutata, kurgid külvatakse seemnetest.

Otsisime kapsalehtedelt kapsaliblika mune. Liblikad munesid enamasti kapsalehtede alumisele küljele sõrmeotsa suuruse kollase laigu. Munad tuli lapiga puruks muljuda, nii et kapsalehte ei vigasta. Tervetest munadest kooruvad ussid ja hakkavad kohe kapsalehti sööma.

Harkadraga muldamine

Ma tohtisin jõudumööda ka põllutöid teha – Jaani poeg Leo lubas. Tohtisin äestada ja vedrutada, ka rullida ja hobuserehaga riisuda, aga niidumasinale ei tohtinud minna lähedalegi – see veel puudub, et kukuksin masina ette ja niidaksin oma jalad maha. Kui suuremaks sain ja juba jaksasin, tohtisin harkadraga kartuleid mullata. Edaspidi muldasingi Juuli kartuleid mina.

Mu ämmal oli Valka äärelinnas kartulimaa. Ta palkas hobuse, et kartuleid mullata, aga hobusemees oli liiga palju rüübanud, istus põõsa all ja kurtis: „Ei jõvva!“ Ämm oli väga pahane: hobuse eest on makstud, raha kindlasti tagasi ei anta; millal järgmine kord jälle hobuse saab, kui üldse saab; kartulivarred kasvavad liiga kõrgeks, ei saagi enam mullata. Ma muldasin siis ise selle kartulimaa ära. Hobusemees imestas: „Mina mõtlesin, et sina oled intelligentne naine, aga sina oled ju lihtsalt kolhoosnik!“

Saunaskäimine

Juulil oli suitsusaun. Saun oli teistest ehitistest pisut kaugemal (tuleohtlik!) ilusas koplis. Sauna köeti iga laupäev. Sauna ja ahju köeti puudega, pliiti kuusehagudega. Oksi ei jäetud metsa alla vedelema – metsa tuli säästa. Kui oli must või tolmune töö (sõnnikuvedu, rehepeks), köeti selle päeva õhtuks ka. Nuustikuks oli riburaig. Mul ei ole aimugi, mis taim see oli. Ehk kukemari – igatahes paistis sedamoodi. Nii poolemeetrine, kasvas piki maad ja oli sihuke kare – sellega sai ihu puhtaks küll.

Kaseviht pidi saunas ikka olema. Saun vihata on nagu laat rahata. Kõigepealt läks sauna Juuli ja tegi leili „magusaks“, see tähendab, viskas leili ja laskis esimese mõru auru koos suitsuga uksepraost välja. Natukese aja pärast läksin mina Juuli selga pesema.

Pärast vihtlemist valasime suvel ennast külma veega üle, talvel püherdasime lumehanges. Külm lumi hammustas nahka väga mõnusasti, nagu oleks kari kirpe purenud. Ema jäi veel kööki odrakaraskit ahju panema.

Karask oli ahjus umbes tunni, selleks ajaks pidid kõik saunast väljas olema. Siis võeti pann ahjust välja, toodi värske või kausiga sahvrist laua peale ja istuti sööma. Joogiks oli suvel piim, talvel tee. Mina ei julgenud kunagi viimasena sauna jääda, siis pidid vaimud vihtlema. Aga kui tütrik tahtis mehele, aga võtjat ei olnud, siis tuli saunas pärast teisi südaööl vihelda pruudi vihaga või hundi sabaga. Soel oli võimas energeetika, ju siis soe hännal ka.

Vihad valmistati enne jaanipäeva. Me Pärjaga käisime lehesil (kaasikust oksi toomas). Enne anti karm hoiatus, et igalt noorelt kaselt tohib lõigata ainult kaks oksa, latva ei tohi üldse puutuda. Vihad tegime valmis koos Juuliga. Tema vaatas üle, et oleksid õigesti seotud. Viht ei tohtinud vihtlemisel ära laguneda – see oli väga halb enne.

Saunas (sannan) suitsutati liha ka. Suitsutamine kestis kaks päeva, saunaahju köeti lepapuudega. Lõigati sobiva suurusega lihatükid, mähiti nöörid tugevasti ümber – muidu oli liha nii pehme, et võis konksu otsast rebeneda – ja riputati konksu otsa suitsuma. Sauna põrandale ja lavale laotati paks kiht õlgi, muidu läks sauna põrand vastikult rasvaseks ja libedaks. Läks niikuinii, kuigi lihatükkide alla pandi kõikvõimalikud kausid ja taldrikud, mille peale rasv sai tilkuda. Esimene saunaskäik pärast lihasuitsutamist oli üsnagi ebameeldiv.

Ravimtaimed

Meilt oli arsti juurde 12 kilomeetrit – jalgsi või hobusega. See pidi olema midagi erakordset, kui arsti juurde mindi. Kui torkasid millegi jalga või lõikasid sõrme, nii et piisake verd tuli, siis oli plaastriks teeleht. Neid kasvas meie õues hulganisti. Saunakummel kasvas ka. Palaviku puhul aitas punane vaarikavarre tee. Kõhu tegid korda mustikad. Põiepõletikku ravisid kuremarjad (jõhvikad). Väga hea rohi oli raudrohi. Põdrakanep aitas 99 haiguse vastu. Tšaaga (kasekäsna) tee aitas kõigi hädade vastu, välja arvatud surm. Kui sulle antud aeg oli otsas, siis ei aidanud enam ükski rohi.

Mürktaimed

Juuli näitas ka, millised taimed on mürgised ja mida ei maksa puutuda, mida ei tohi isegi tuppa vaasi viia. Sinine kingalill (käoking) oli Juuli sõnul surmavalt mürgine. Mürgiseid taimi oli päris palju. Tuli teadmiseks võtta, et midagi ei tohi suhu pista, ainult neid marju, mida täpselt tunned-tead.

Jaaniõhtul käisime Juuliga sõnajalaõit otsimas. Kes selle õie leiab, pidavat saama rikkaks ja õnnelikuks. Sõnajalg ei õitsegi, vaid paljuneb eostega, aga otsida oli huvitav.

Juuli soovitas ka üht väga omapärast ravi. Mul oli sõrme peal soolatüügas ja Juuli õpetas, et vana kuu viimasel päeval tuleb kolm korda näidata käsna ja ütelda: „Kuu, kae, mul käsn!“ Ma ei uskunud, et sellisest ravimeetodist abi on, aga äkki käsna enam ei olnud! Ega ole tänaseni kordagi tulnud. Kas aitaski kuu või kadus iseenesest – pole vahet! Peaasi, et paranes.


Täna loetuimad
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (4)
Ave Kirppis otsib uut omanikku
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (3)
Valesti paigutatud koorem viis auto teelt välja
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (1)
JUHTKIRI - Muutmine muutmise pärast
Rahvastikuregister – vajalik igas olukorras  (2)
Lugeja küsib, jurist vastab
3000 m jooksu võitsid Mairo Mändla ja Eliise Hoogand
Arhitekti projekt kui ehitaja piibel
Mustjala päevakeskuse arhitektuurikonkursi võitis ideekavand “Öu”
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (3)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (42)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Politsei tabas metallivarga ja purjus mopeedijuhi (3)
UUS! Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (18)
Kommentaarid
Uus vallavanem valitakse kultuurikeskuses (3)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (4)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (42)
Rahvastikuregister – vajalik igas olukorras  (2)
Taruvaras kimbutab taas Saaremaa mesinikke (5)
UUS! Tanklat röövida üritanud naistele pikk tingimisi vangistus (13)
Uue moega tänavapidu ootab kõiki lõbusõitu tegema  (1)
UUS! Fraktsioon Saarlane soovib Tiiu Arolt tagasiastumist volikogu juhi kohalt (18)
Kool ja lapsevanemad tahavad Vanalinna kooli remonti esimesel võimalusel (16)
Kurb kuulda ja lugeda (20)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud