[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 23. veebruar 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
veebruar 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
242526272829




Eluratas

Ugrimugri eestlasest vanaema
Autor: Maria Peep
Reede, 17. jaanuar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mu isa õetütar Helmi kirjutas meile Jaroslavli, et tulge ära Tagulasse. See on selline kauge kolgas, keegi ei hakka teid sealt otsima; keegi ei märkagi, et te elate seal.

Me võtsime Helmi soovitust kuulda ja tulime ära. Kolm päeva elasime Helmi juures, siis tuli eluase ise meid otsima – Juuli kutsus meid oma tallu elama. Ta elas üksinda pisikeses majas metsatuka taga – naabri juurde ei paistnud, mis tema juures toimub.

Ükskord, kui ta kodunt ära oli, olid tema majas käinud vargad, uksed lahti murdnud ja kogu vähegi väärtusliku kraami ära viinud. Pärast seda Juuli kartis. Mõtles, et kui ta oleks juhtunud kodus olema või ootamatult koju tulema, oleksid kotimehed ta segamise pärast läbi peksnud või koguni maha löönud. Me siis kolisimegi Juuli majja – eluaset oli ju tarvis.

Juuli talu loomad

Juulil olid lehm Tähik (nime sai valge tähekese pärast laubal), lammas talledega, siga, kümmekond kana ja uhke punasekirju kukk, pulstunud karvaga beež ketikoer Krants ja must-valge kass Ants, kes armastas istuda väljas trepi peal. Mis trepp see ka oli – ainult kaks astet. Kass valvas, et kanad ei läheks kööki.

Hobust Juulil ei olnud. Ta kasutas vajadusel oma venna hobust. Mina sain hobust tuues ja Laanele tagasi viies ratsutada. Minu jaoks võeti pisike musta-valgekirju kutsikas Kutt, nime võisin talle ise panna. Nime asjas pidasin muidugi Pärjaga nõu, sest mina ei teadnud ühtki koeranime, välja arvatud Laane talu Poi. Krants oli juba vana ja ebasõbralik. Ema arvas, et peni on tüdinud sellest alalisest ketis olemisest, sellepärast on pahur. Kutt jooksis õues lahtiselt ja temaga sai mängida.

Maja taga oli õuna- ja lilleaed. Õunaaias kasvasid mõned uibud (õunapuud) ja hobukastan. Kastani lehed olid nii imeilusad. Oleksin väga tahtnud näha kastani õisi; arvasin, et õied on niisama ilusad, aga puukene oli veel liiga noor ega õitsenud. Mina istutasin 10-aastasena aia kõige kaugemasse nurka nelja lehega tammekese, see peaks nüüd juba päris suur puu olema.

Lauda taga kasvasid kurgid, tomatid, porgandid, kapsad ja kartulid. Sibul, küüslauk, murulauk, till, petersell, seller muidugi ka. Porrut Juuli ei kasvatanud. Kord, kui koolipeoks tehti ettevalmistusi, käskis kokk mul aiast porrut tuua. Ma küsisin, mis asi see on. „Kas teil seal Ingerimaal ei osatud valmistada ühtegi peenemat toitu, et sa porrut ei tea?“ Mina olin tol ajal nelja-aastane, ei olnud ma porrust midagi kuulnud! Ja Venemaale küüditatuna oli meie igapäevane toit sügisel lume alla jäänud kartulid, mis peenest toidust me räägime.

Juulist sai minu vanaema

Minu ema oli hommikust õhtuni tööl, enamasti mõnes talus päeviline. Mingeid muid töökohti Tagula külas ei olnud, linnas elada ei olnud küüditatul lubatud. Ema ei käinud lõunalgi – liiga pikk maa, sest Tagula oli hajaküla.

Mina olin terved päevad Juuliga kahekesi. Ma ei mäleta kumbagi oma vanaema, olin paariaastane, kui nad siit ilmast ära kutsuti. Mu emaema Anna oli kodune, pidas lehma, haris aeda ja käis paar korda nädalas Leningradi turul aia- ja piimasaadusi müümas. Mu isaema nimi oli Maria ja temast ei tea ma niigi palju.

Juulist sai minu vanaema, tema oli minu jaoks olemas hommikust õhtuni. Juuli oli juba pensionieas. Ja kuigi ma olen kõigest ugrimugri, on mul sajaprotsendiline Eesti talutüdruku kasvatus ja kombed. Ma valdan võro kiilt ja ka eesti keel oli mul koolis alati 5.

Algul imestas Juuli, et meil oli ainult nii palju asju, kui seljakotti mahtus: „Eestlane on virk ja tark, sellepärast tal ongi kõike. Teie olete laisad ja lollid, sellepärast teil ei olegi midagi.“ Kui ma olin seda juba mitu korda kuulnud, ei saanud ma jätta ütlemata: „Minu ema kõplab selle ajaga kolm vagu, kui sina ühe – kuidas ta laisk on? Mina lõpetasin klassi kiituskirjaga, sinu õetütar sai matemaatikas ja vene keeles suvetöö – kuidas siis mina loll olen?“

Juuli jäi mõttesse. Siis läks Laanele ja ütles: „Meie Mari on virk ja tark, teie olete laisad ja lollid.“ Aga igaühel on oma tugev külg. Tema õetütar joonistas hästi. Minu pildi kohta oleks võinud ütelda:

„Väga ilus hobune.“

„Isa, see oled ju sina.“

„Ahah. Ma vaatasin teisest otsast.“

Juuli käis Virvele, oma vennatütrele, meelde tuletamas: „Latsel om ommen sünnipäiv, kae, et sa kringli kütsät.“ Virve tuligi enne lõunat värske kringliga, isegi peotäis kompvekke oli kringli silmas. Ette rutates: Kui ma juba Saaremaal elasin, käis Virve kolm aastat järjest mudaravilas, á 21 päeva (või oli see koguni 24 päeva), ja elas meil. Kui mu poeg oli sõjaväes, saatis Virve talle paksud soojad sokid. Nii et me olime omad inimesed.

Juuli oli eeskujuks

Me tegime Juuliga kõike koos ja kõike, mida Juuli käskis: viisin sinna, tõin sealt, valvasin kanapoegi, kitkusin seale rohtu, korjasin aiast marju, korjasin kurke – mida iganes. Ma käisin terve suve paljaste jalgadega nagu Juuligi.

Juuli lubas mul teha igat asja, mis on lapsele jõukohane ja mis ei ole ohtlik. Ta valas leivamõhesse (leivakünasse) juuretise peale sooja vett, segas ühtlaseks, lisas jahu ja jättis kerkima. Seejärel tohtisin mina küna teises otsas ka kasta (sõtkuda) tainast, kuni tainas käte küljest lahti tuli. Kui tainas oli piisavalt kerkinud, vormisime kapsalehe peale pätsid, vajutasime leibadele ristid peale ja jätsime veel korraks kerkima. Enda jaoks tegime kaks väikest kaapekakku ja panime ahju küpsema.

Ma olin lambapügamise juures, aitasin lammast kinni hoida ja mul lubati ka pügamist proovida. Kraasisin villa, korrutasin ja kerisin lõnga. Mul oli isegi oma väike niks (läbi selle keriti linast niiti, et ei hõõruks kätt villi). Kanga loomist vaatasin ka ja olin abiks, aga ise küll ei mäleta, missugune lõimelõng kust kohast käis läbi niiede ja soa. Viimane voodilina lasti minul kududa. Sai, missugune sai, vahel lõdvalt, vahel tihedalt – külje alla panna kõlbas ikka. Mina viisin ise oma lina ka lume peale päikese kätte pleekima.

Ma õppisin Tähikut lüpsma. Kui mu käed ära väsisid, lüpsis Juuli ise edasi. Vaatasin iga päev, kuidas kurnatakse piima läbi kurna ja marli, kuidas jahutatakse piimakarda kaevupingil ämbris külmas vees. Vaatasin, kuidas Juuli tegi paksupiima (kohupiima) ja keetis sõira (kodujuustu). Mulle jäi meelde, kuidas midagi teha, kuigi raskemaid töid mulle veel ei usaldatud.

Kohupiima tegin ise, kui meil oli oma lehm, nüüd ostan poest, aga sõira olen oma perele alati keetnud.

Toiduained olid vist tervel Juuli suguvõsal peaaegu samad: aedvili, rukkijahu, sõre ja pehme nisujahu, odrajahu ja odrakruubid, oad; piim, koor, või, kohupiim; munad, soolatud sealiha, kodus suitsutatud sealiha, mõnikord kanaliha; hapukapsad, hapukurgid, kõrvitsasalat ja -moos. Jõuluks tehti kodus verivorste ja vorste. Neid oli lõbus läbi lehtri soolika sisse ajada ja teatud vahede järel kinni siduda.

Õppisin kokakunsti

Vahel tuli Juuli õetütar Lonni meile ja jäi paariks nädalaks. Tema armastas hästi süüa ja valmistas iga päev midagi head. Mina võisin siis pealt vaadata, kuidas Lonni keetis lihaklimbisuppi või piimaklimbisuppi. Väga tähtis oli klimbitaigen õigesti teha. Taigen ei tohtinud olla liiga kõva, muidu said klimbid tuimad. Munavalge ka tegi tuimaks, seda ei tohtinud palju panna.

Mina olin ikka köögis abiks, koorisin kartuleid ja kraapisin porgandeid, riisusin lihaleemel vahukulbiga vahtu pealt ja piilusin hoolega, kuidas klimbitainast tehti. Ja kuidas väikesed klimbid sisse pandi. Suuri oli ebamugav süüa.

Üks meie lemmiktoitudest oli mulgi puder. Kaks osa kartuleid, üks osa kruupe. Kruubid pandi eelmisel õhtul likku. Kartulid-kruubid võis keeta koos, aga võis keeta ka eraldi. Sel juhul valati hall kruubikeeduvesi välja. Maitset see ei muutnud. Ja siis tambiti keedetud kartulid koos keedetud kruupidega pudruks.

Juurde tehti sousti (mitte kastet!). Sousti võis teha mitut moodi. Mina lõikasin sealiha ühesuurusteks kuubikuteks ja praadisin rasvased tükid eraldi – tasasel tulel, kuni rasv sulas välja ja järele jäid kõrned. Ma ei söö rasvast liha, aga kõrned on maitsvad. Teisel pannil pruunistasin tailiha, valasin natuke kuuma vett peale ja hautasin pehmeks. Siis panin mõlemad lihad ühele pannile kokku ja praadisin sibulad klaasjaks (sibulaid ei tohtinud kõrbema lasta). Seda rasva võis koos hautatud lihatükkide ja kõrnestega lisada pudrule silma. Aga võis ka jahu pannil rasva sees pruunistada, lisada vett ja teha sousti.

Mulgi kapsaid (lihaga keedetud kapsad kruupidega) keetsime igal esmaspäeval, mingil nädalapäeval siis lisati vett juurde – sai kapsasupp.Vee võis ka lisamata jätta, sel juhul söödi kapsaid keedukartulitega. Aga nüüd on lihtsam osta poest purk mulgi kapsaid, olulist vahet maitsel ei ole. Või siis ma ei mäleta, mis maitse kapsastel tookord oli.

Väga tüütu oli roosamanna (mannavahu) kloppimine vispliga. Juuli keetis, mina aitasin vahustada. Tuli kloppida, kuni ära jahtus ja vahule läks. Söödi piimaga. Söömine ei olnud tüütu.

Pliidikaraskid. Kui tulin koolist, oli Juulil pliit juba kuumaks köetud ja pliidiraud tuline. Me hakkasime koos pliidikaraskeid küpsetama. Kruusitäie hapupiima sisse segati 2–3 lusikatäit nisujahu, klopiti paar muna vahule ja segati juurde, siis sõtkuti juurde nisujahuga segatud sool ja sooda, kuni taigen käe küljest lahti tuli. Sooda lisatakse alati jahule, mitte vedelikule!

Kui nälg ei olnud ülearu suur, lasti jahul pool tunnikest paisuda. Siis vormiti kätega kotletitaolised (sõrnikutaolised) karaskid ja pandi pliidi servale pliidiraua peale küpsema.

Võis küpsetada ka panni peal. Kuumus pidi olema sobiv, et karask jõuaks seest ka läbi küpseda. Liiga kuumal pliidil läks pealt kõrbema, seest jäi tooreks. Kuum karask lõigati ¾ ulatuses lapiti lahti, pandi sisse tükk võid, söödi kuuma karaskit sulavõiga ja joodi külma piima peale. Karaskid olid maitsvad, eriti tühja kõhuga. Tõesti väga maitsvad!

Kohupiimakaraskid olid veel maitsvamad. Kolm muna klopiti lahti, lisati umbes 200 g kohupiima, segati hästi ühtlaseks massiks, lisati saiajahu sisse näpuotsatäis soola ja soodat, siis sõtkuti jahu puulusikaga sisse nii palju, kui lusikaga sai sõtkuda. Käe küljest lahti ei tulnud.

Taigen pidi olema parajalt pehme, muidu sai väga tuim. Küpsetati nagu karaskeidki: pikkamööda ja aeglasel tulel, et ei jääks seest tooreks. Söödi kuumalt võiga ja külma piimaga. Algul õppisin ise pliidiraua peal karaskeid vormima ja küpsetama, siis õppisin Juuli abiga tainast ka tegema.

Võis käia, kus iganes

Tundub, et Tagula oli turvaline koht. Lapsed tohtisid üksinda minna, kuhu iganes: jürituld vaatama, jaanitulele, Tindi küüni naljamängu „Kükakünka kuningas“ vaatama. Meie, teise klassi juntsud, naersime südamest silti „Telabi kükakünka suletutt“ (tee läbi Kükakünka suletud).

Suuremad tüdrukud-poisid käisid ainult seltskonna pärast, itsitasid ja segasid vaatamist. Kui me nende peale turtsusime, siis sähvati, et tital on ammu aeg sängis olla.

Minek oli valges, aga kojuminek pärast keskööd üksinda, kes sind ikka saatma tuli. Pisut kõhe tunne oli küll – augustiööd olid juba pimedad. Kui ma magama heitsin, oli Juulil kombeks küsida: „Kas sa makat?“ Jaatava vastuse korral: „Maka, maka, ma ka maka.“ (Maga, maga, mina ka magan.) See oli „head ööd“ asemel. Eitava vastuse puhul: „Melle (miks) sa ei maka?“


Täna loetuimad
Perekondlik (2)
Oma kätega loodu pakub Raivole rahuldust ja rõõmu (1)
In memoriam Mihkel Smeljanski
Muhus jagati parimatele preemiaid ja tunnustusi
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (11)
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (3)
Mustjala teenetemärk jäi tänavu välja andmata
Sandra Sepp: advokaat peab olema inimlik
Priit Penule maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk (1)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (1)
Toitumisekspert: tervisliku toitumise ABC tuleb kasuks igaühele
Rahvas, rahvus, riik (1)
Nädala loetavuse top 5
Kaunispe külas hukkus autot remontinud mees
Pulmapidu päädis kolmekordse luumurruga (11)
Valla järelevalve peaspetsialist lahkub ametist (21)
Imetüdruk läbis aastaga kaks klassi (28)
Sõnajalad kolivad tuuleenergeetika arenduskeskuse Saaremaalt ära (21)
Kommentaarid
Rahvas, rahvus, riik (1)
Nelja maakonna naiskodukaitsjad õppisid evakuatsiooni (3)
Igor Gräzin asub tööle Saarte praostkonna vikaarina  (29)
Tuba, kus maailm muutub paremaks (5)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (1)
Priit Penule maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk (1)
Sõnajalad kolivad tuuleenergeetika arenduskeskuse Saaremaalt ära (21)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (1)
Oma kätega loodu pakub Raivole rahuldust ja rõõmu (1)
Imetüdruk läbis aastaga kaks klassi (28)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud