Nekroloogis on kokkuvõtlikult kirjas maestro elu- ja haridustee, tema loodud 16 tähtsama laulu ning instrumentaalhelitöö nimistu, on rõhutatud tema aukartustäratava töö suurt tähtsust muusikavallas, muuseas ka tema teeneid kontsertide arvustajana ajalehekirjutistes, sügavat lugupidamist väärinud isikuomadusi.

Möödunud sajandi 80-ndate aastate lõpp oli juba aeg, mil nekroloogis võis vabalt kirja panna, et avalik jumalateenistus Joosep Aaviku põrmu ärasaatmiseks toimub 25. novembril kell 11.30 Kuressaare (mitte enam Kingissepa) Laurentiuse kirikus. See oli aeg, kui juba 1988. aasta suvel olid Kihelkonna laululava avamisel uhkelt lehvinud sinimustvalged rahvuslipud ja kõlanud tõeliselt isamaalised laulud. Oli aeg, mil hakkasid vilja kandma mõnede taidluskollektiivide taotlused pääseda esinema piiri (loe: senise raudse eesriide) taha.

1989. aasta sügisel sai ka saarlaste esindussegakoor Lyra (koori sellise nimekuju saamine on ka Joosep Aavikuga seotud) võimaluse kontserdireisiks Soome Tammisaari linna. See oli suures osas koorivanem Ülo Roosi ja dirigent Svetlana Keerti asjaajamise tulemus.

Joosep Aavik oli selleks ajaks tollasele eliidile mõeldud Merivälja pansionis sealse eluga juba harjuda jõudnud. Et tal sinna saada õnnestus, see oli peamiselt tollase kohaliku parteijuhi Jüri Räime teene.

Meie pere oli Joosep Aavikuga kirjavahetuses, millest on säilinud vähemalt üks, maestro 1988. aasta 23. mail kirjutatud kiri. Selles teatab (ei kurda) ta, et teda kiusama “on nyyd korduvalt lisandunud mitmet liiki haigestumised, mis nagu sunniksid ootama isiklikku kokkusaamist Saaremaal…”. Ta avaldab südamest tänu talle osutatud pisikeste teenete eest ja ikka on kirjas üks peateemasid muusika: Haydni oratooriumi “Loomine” ühe esituspaiga täpsustamine, muusikameeste Theodor ja Arkadius Krulli nimede ümber ühes Hugo Alteri leheloos sisse lipsanud ebatäpsuse klaarimine. Need olid targa inimese armsad kirjad, mida temalt saime.

1989. aasta novembri teises pooles, teekonnal Tammisaari poole otsustas elevil ja põnevil Lyra koor Joosep Aavikut Merivälja pansionis külastada. Sellest sai vanahärrale suur ja erutav üllatus. Koor rivistus pansioni hallis üles. Kui aastatest ja tervisehäiretest muserdatud maestro ratastoolis pansioni esimese korruse toast nr 39 koori ette lükkasin, kostis kümnetest suudest ja hingedest hümn – “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…”.

Ratastooli taga seistes nägin maestro keha läbinud nõksatust, vana pea kerkis – ei tea, kas liigutuspisaratega silmis paksude prilliklaaside taga. Siis kõlas Aaviku enda loodud laul “Saaremaa” ja “Hoia, Jumal, Eestit” – kõik kohalolnute püsti seistes. Suur tort maestrole, kellel just päev-paar tagasi, 17. novembril oli olnud 90. sünnipäev. Siis kiirustas koori tagant aeg, tuli tõtata Soome siirduvale laevale. Viimased, peatselt selgus, et viimsed käepigistused Tartus, Saaremaal, Tallinnas, Pärnus ning mujal Eestis tuntud ja tunnustatud organisti, dirigendi, muusikaõpetaja, helilooja, muusikaarvustaja, ausa, mehise ja hea inimese Joosep Aavikuga.

Eestisse naasnud, saime teada, et austatud maestro süda oli lakanud tuksumast. Vaid kolm päeva ja ööd oli ta saanud elada 90-aastasena… Õnneks elavad mälestused väljapaistvatest inimestest sajandeid.

Mälestust Joosep Aavikust ja tema lellest, keeleuuendajast Johannes Aavikust hoitakse au sees ja elavana Aavikute majamuuseumis Kuressaares Vallimaa tn 7. Seal korraldab oma kooskäimisi ka Saaremaa raamatuklubi, mis aitab säilitada kahe suurmehe vaimsuse kaja nende kunagises kodus.

*  *  *

Mälestus

Taas on need säravad helid

kaugustest tagasi tulnud.

Või ei tulnud, need alati olid

nagu naer maestro luitunud kulmul

või paatide rahutud rinnad

lainte ja kauguste poole

või Saaremaa kaevude vinnad

viipamas minejat teele.

Mitmed teed olnud kauguste taha

nõnda tulvil suurt lähedust,

et aitasid selgemalt näha

taastuleku tähendust.

Ja nüüd on need säravad helid

taas kaugustest hinge mul tulnud.

Harry Õnnis

Videvik, 2. detsember 2004