[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 07. juuni 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuni 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930




Eluratas

Meenutusi minu kooliajast
Autor: Maria Peep
Reede, 06. september 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Viljandi pedagoogilises koolis oli neli kursust, igal kolm paralleelklassi. Kuna kool oli mõeldud algkooliõpetajate õpetamiseks, siis poisse oli vähe, umbes viis poissi igal kursusel. Poisid olid majutatud Jakobsoni tn 32 teise korruse ühiselamusse, et nad ei saaks käia ilma loata väljas.

Korruse trepiastmed kiiksusid, iga astumine oleks olnud kuulda. Aga poisid roomasid pärast kella 22 alla või üles mööda trepi käsipuud ja komandant nende väljaskäimist ei kuulnud, kuna trepp ei kiiksunud. Tüdrukud teadsid, aga ei käinud kaebamas.

Poistest on mul eriti hästi meeles Henn Tiivel, Valgamaalt, nagu minagi. Iga kord, kui tema lauast mööda läksin, ta joonistas. Ta lõpetaski kõrgkooli joonistamisõpetaja kutsega. Henn oli 2009. aasta üldtantsupeo idee autor ja peo aujuht.

Poiste õppimistoast paremal oli väike tüdrukute tuba. Seal elas 6–7 tüdrukut, mina nende hulgas. Olin üksik laps, aga äkki oli mul viis või kuus toakaaslast. Me saime omavahel hästi läbi, mingit tagakiusamist ei olnud. Oli, kellega suhelda, kellelt nõu küsida, kelle nõu maha laita.

Õhtuti käisime „orbiidil“ jalutamas. Orbiit oli üks Viljandi kesklinna kvartal nimega Kingissepa, seda kutsuti tuttavaks saamise kvartaliks. Varsti olimegi paljudega tuttavad. Kohe esimesel õhtul hakkas silma kaks piltilusat poissi – Saška Jablotškov ja tulevane luuletaja, Volga sakslane Rudolf Rimmel. Tuttavaks sain Lilia Malineni kaudu, kes käis Saška ja Rudolfiga samas klassis. Vene kooli poisid soovitasid osta kino Edasi piletid kuuendasse ritta, kuna seal on kõige odavamad kohad (35 kopikat), samas asuvad kõrgemal, kus on hea vaadata. Selles kinos me Liliaga enamasti käisimegi.

Meie ühiselamus tehti üht toredat nalja. Kui keegi vastu õhtut magama oli heitnud, panid teised ruttu mantlid selga, võtsid koolikotid kaasa ja peitsid end ära. Enne olid öelnud, et läheme juba kooli, tule järele! Ärganu lidus kähku järele, alles siis taipas, et on õhtu ja koolimaja suletud.

Elamistingimused ühiselamus olid kesised. Pesuruumis dušši ega vanni ei olnud, kraanist tuli ainult külma vett. Neljapäeviti ja laupäeviti käisime saunas, kaua sa ikka külma veega pesed. Pliiti ka ei olnud, et teed keeta. Me ei teadnudki, et spiraal on olemas. Seepärast käisime enne kooli piimasaalis saia või pirukat söömas ja teed joomas. Lõunaajal ja õhtul oli ühika suures söögitoas söögiaeg. Pühapäeviti seal toitu ei valmistatud, siis pidi igaüks vaatama, kuidas hakkama saab, kas minna odavasse söögikohta või süüa kuiva toitu. Mäletan, kuidas imestasime, kui lugesime menüüst: härjasilmad. Härjal on aga ainult kaks silma. Need olid hoopiski poolvedelaks jäetud praetud munad.

Hommikumantel

Mul ei olnud hommikumantlit ega susse, teistel kõigil olid. Ostsin siis tüki suurte punaste roosidega flanellriiet ja tosina roosivärvi punaseid nööpe ja viisin õmmelda. Mantel tehti paari päevaga valmis. Ostsin ka punaste tuttidega sussid. Hommikumantel oli mu meelest väga ilus, tutisussid ka, aga teised imestasid, et miks sellel on nii palju nööpe, neid on tüütu hommikuti kinni panna ja pärast jälle lahti võtta. Sain varsti ise ka aru, et oleks pidanud laskma õmmelda ülekäivate hõlmade ja vööga, nööpe polnuks vaja. Aga mis õmmeldud, see õmmeldud.

Viljandi pedagoogilisse kooli õppima mineku tõttu sain oma esimese mantli. Ema mantli. Ilma mantlita ei lubanud ema minna, sest hommikud ja õhtud võisid olla külmad. Panin ema pika mantli selga, see oli peaaegu maani. Märkasin, et Viljandis ei olnud nii inetult pikka mantlit kellelgi teisel.

Uue mantli ostsin Viljandi kooperatiivi kaubamajast. Minule parajaid rippus seal kolme värvi – must, punane ja erksinine. Proovisin kõiki selga ja valisin sinise, mis tundus seljas kõige mugavam. Ost õnnestus. Võõrad inimesedki tegid tänaval komplimente, öeldes, et oi kui ilus sinine bobrik! Kandsin seda kõigil neljal kooliaastal, nii sügisel, talvel kui kevadel. Ja ka pärast kooli lõpetamist Lüllemäel.

Suur mood oli sellal Riiast ostetud peenvillane väike pearätik. Kõige moodsam oli rohelise-punasevärviline. Mina sellist ei saanud, oli valge põhja ja roosade triipudega. Algul kõhklesin, aga tüdrukud ütlesid, et mu sinise bobriku juurde sobibki see paremini. Ega me neid ise ostmas käinud, spekulandid tõid Riiast. Seal olid need loomulikult palju odavamad – siin võeti mitmekordne hind. Talvevaheajal kudusin bobriku juurde sinisest lõngast mütsi ja sõrmkindad.

Ühikas õppisime üksteise käest nii mõndagi. Kuulasime koos valjuhääldit, muud raadiot meil ei olnud. Virve, kes oli väga musikaalne, õpetas mind klassikalisi kontserte kuulama. Lugesime koos samu raamatuid. Mitte samal ajal, vaid kui üks meist läks klaveri- või soololaulutundi või jalutama. See oli osaliselt tingitud vajadusest lugeda kohustuslikku kirjandust, aga vahel ka huvist mõne erilise raamatu vastu („Ameerika tragöödia“, „Tuhat üks ööd“). Käisime toakaaslastega ka teatris mõnd näidendit vaatamas, küll mitte kuigi tihti, sest teatripiletid olid kallimad kui kinopiletid. Aga Einari Koppelit läksime ikka vaatama.

Kui keegi ostis mingi põneva asja, siis teised tahtsid just sedasama. Ostsime kirjakarbid, milles olid ilusad kirjaümbrikud ja -paberid. Tore oli saata sõjaväkke kiri soliidsel kirjapaberil sobivas ümbrikus, mitte vihikust väljatõmmatud paberilehel.

Üks meieealine poiss käis ühikas filminäitlejate fotosid müümas. Väga tahetud oli Johnny Weissmülleri Tarzan, Jane’ina Maureen O’Sullivan ja poisina Johnny Sheffield.

Kapronsukad ja käekell

Triipudeta sukkade hankimine käis jälle ühika kaudu, poest neid igatahes ei saanud. Neid müüsid mingid koolipoisid. Kuulus lastehäälte imiteerija Imbi Valgemäe luges luuletust: Oh, ma olen närviline, kohe kas või hulluks mine! Õmblusteta kapronsukki pole saada mitte kuskilt!

Meie hulluks minna ei kavatsenud, lihtsalt jätsime mingi söögikorra söömata, et säästa sukkade ostuks raha. Õmblusteta sukad olid head selle poolest, et triip tõmmati pruuni värviga säärtele ja selline „õmblus” ei läinud kunagi viltu, ei pidanud kogu aeg sukaõmblusi kontrollima – vaata, kas mu sukajooned on otse.

Sukad olid meie õhukese rahakotiga võrreldes kallid. Kellel juhtus rohkem raha olema, ostis kaks paari korraga, terveks jäänuist sai siis uus paar. Aga kapronsukki ei olnud talvel võimalik kanda, need olid liiga külmad. Kooliteel olid meil välja kujunenud teatud kohad, kus jalad said olla paar minutit soojas – kino kassa, valvekauplus, apteek.

Koolivaheajal kudusime sinakashallikast lõngast villased sukad. Ostsime koos ka pluusi- ja seelikuriideid ning valisime moe. Lasksin õmmelda endale punase pluusi ja valge seeliku, mis oli tollal suur mood.

Olime terve septembrikuu kolhoosis reht peksmas ja kartuleid võtmas, toit oli kolhoosi poolt. Järgmises kuus maksti septembri- ja oktoobrikuu stipendium välja, nii saime korraga kahe kuu stipi. Otsustasin endale osta käekella Zarja, mis maksis kolmsada rubla. Kella oli tarvis, siis jõudsid igasse tundi õigel ajal kohale, ka klaveri-, soololaulutundi ja orkestriproovi. Väga uhke tunne oli, kui käekell oli randmel. Kõik küsisid, mis kell on? Nädala pärast tüütas ära, kaua sa seda kellaaega ikka viitsid ütelda.

Raha oli alati vähe ja kõht alatasa tühjavõitu…

...kuigi saime stippi. I kursusel – 140, II – 160, III 180 ja IV – 200 rubla. Lõuna- ja õhtusöögid läksid maksma 120 rubla, järele jäi 20, 40, 60 või 80. Ema ja isa andsid ka, kõht ei oleks pidanud tühi olema, aga oli. Hommikumantel, sussid, mantel, pluus ja seelik, kapronsukad, platvormkingad, šampoonid, käekell – kõik maksis.

Väljaminekuid oli veelgi. Mul hakkas kõrv valutama, arsti juures käimine oli küll tasuta, kuid ravimite eest tuli maksta. Ravimid ei olnud kallid, aga meie sissetulekud ei olnud ka suured. Hommikuti käisime teed joomas ja saia söömas piimasaalis, koolis tellisime lõunaks tee ja saiakese. Sai maksis 36 ja tee 10 kopikat. Kaks saia oleks lahedasti kõhtu mahtunud, aga hoidsime raha kokku. Meie klassis oli ka kaks lastekodutüdrukut, neil oli alati korralik toit või raha kaasas. Olime nende peale veidi kadedad.

Ühika ees oli jäätisekiosk. Kui keegi läks vahvlijäätist tooma, tahtsid seda kõik. Jäätist oli valget ja pruuni, väga maitsev oli eskimojäätis. Samas kioskis müüdi kakaopakikesi, 9 kopikat pakk. Kuna me kohvi teha ei saanud, sest polnud kuuma vett, näksisime kakaod niisama.

Ükskord, kui ema mulle raha saatis, otsustasin igale toakaaslasele osta liivarõnga. Need olid erakordselt maitsvad, maitsvamad kui praegu. Kõndisin, liivarõngapakk käes, ja põrkasin vastu telefoniposti, rõngad läksid katki. Ühikas tuli igal hakata oma rõngast kokku sättima. Nii see raha kulus, natuke siit ja natuke sealt. Alles õpetajana töötades sain esimest korda osta kinopileti ja koogikese korraga.


Täna loetuimad
Vanalinna kool remonditakse koos staadioni rekonstrueerimisega (17)
Saarlase magistritöö pälvis tunnustuse (2)
Saaremaa vald soovib Muhuga ühtset alkoholipoliitikat ajada (4)
Saaremaa spordistipendiumi sai Johannes Treiel
Nädala loetavuse top 5
Saaremaal pole võimalik enam kunagi nii soodsalt puhata (23)
Kesklinna sulgemine lõpetab einetakso teenuse (57)
Pöide kandi rahvas pole uute pakendikonteineritega rahul (12)
Vasakpööre ja möödasõit lõppesid avariiga (15)
Reformierakond andis kesklinna liikluse sulgemise osas järele (40)
Kommentaarid
Reformierakond andis kesklinna liikluse sulgemise osas järele (40)
100 spaapaketti koroonaviiruse eesliini meditsiinitöötajatele kingituseks  (9)
Saaremaal pole võimalik enam kunagi nii soodsalt puhata (23)
Spetsialist soovitab hakke peletada nende endi hädakisaga (22)
Haigla audit valmib kõige enne jaanipäevaks (4)
Vanalinna kool remonditakse koos staadioni rekonstrueerimisega (17)
Kommentaar - Kas jalakäijad ummistavad Kuressaare kesklinna? (34)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (208)
Saaremaa vald soovib Muhuga ühtset alkoholipoliitikat ajada (4)
Isad saavad üle kolme kuu taas sünnitusest osa (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud