[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Neljapäev, 01. oktoober 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuli 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031




Eluratas

Õpi, aga õigesti!
Autor: Peeter Olesk
Reede, 16. august 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Juba hallipäine mees, kes istus minu vastas ja sõi liköörikompvekke, on diplomi poolest kirurg, aga mitte kõiges, vaid kaela kallal. Sellekohaseid operatsioone tehakse Eestis vähemalt mõnisada aasta kohta.

Seda kunsti on ta Tartus õppinud ja Tallinnas praktiseerinud, kuni ühel päeval sai temast põhiseadusliku riigihalduse üks tippjuhte ja sealt tervishoiukorralduse rahvusvaheline ekspert. Tavapärastel suurtel visiitidel ei käi ta kaasas ammu enam, sest tema tööks on saanud hoopiski jälgida, kuidas haigused maakeral levivad, kuidas nendega ümber käiakse ja mismoodi käitub ravimitööstus.

Ülikoolis õpetati talle seda, millal aitab kirurgi nuga. Hilisem elu on õpetanud temasugustele „noata kirurgiat“ ehk seda, millal tablett on vahedam kui tera – muidugi mitte nii, et nuga polegi tarvis ja tablette võiks vahetada nagu kirjamarke, kuid ikkagi nõnda, et oleks kindel, missugused pressitud ja pressimata pulbrid või vedelravimid omavahel sobivad ning millised ei sobi.

Liköörikombude sõber minu vastas saab väga hästi aru, et ta ei saa olla meditsiinis entsüklopedist, isegi mitte kangekaelsuse vallas. Ka mitte tagantjärele vanu asju meelde tuletades. Kaelapiirkonnas asuvate näärmete patoloogilist füsioloogiat ehk nende haiguslikku talitlust talle uuesti enam ei õpeta, sest teda ei too enam operatsioonilaua äärde tagasi. Ta on õppinud ümber, ent igasugusel ümberõppel on üks eripära ja nimelt: ümberõpe ei alga kunagi 1. septembril ja piduliku aktusega.

Ümberõpe algab sattumisest uude olukorda. Järgnevast kogemusest jutustas mulle praeguseks 75-aastane mees, kes küüditati koos ema, õe ja emapoolse vanaisaga 1949. aastal Siberisse. Tema oli harjunud teadmisega, et kala püütakse, kui paati ei ole, ridvaga kätt pikendades. Siberis polnud tal ei paati ega ritvagi. Kõht oli tühi aga kõigil ja nii püüdsid nad seal kala… Voodilinaga, vedades seda nagu noota. Said söönuks, jäid ellu ja tulid tagasigi.

Ümberõpe on seega pisut nagu maksud ja surm korraga, sellest ei pääse. Ometi olen ma veendunud, et ümber õppida on kergem sel juhul, kui hariduse aluspõhi on piisavalt kandev nii mitmeks korruseks kui palju inimene suudab. Kust ta seda teab?

Ei teagi, kuid on kõige halvem, kui ta ise oma vaimset arhitektuuri ei tunne ja teistele ei lähe see korda. Asju, mida ma pole pidanud ümber õppima, on õigupoolest võrdlemisi vähe. Isegi oma tudeeritud erialadel, eesti kirjanduses ja võrdlevas kirjandusteaduses, vana rasv enam ei tööta, keeltest rääkimatagi. Praegu kirjutan ma ühele teisele väljaandele professor Juri Lotmanist. Konkreetsemalt sellest, kuidas ta nägi kunsti ajaloolist külge ja kui palju pidi ta selleks ise ajalugu tundma.

On arusaadav, et järelikult oli tal omapoolne ettekujutus sellestki, mis on müüt. Müüt ja mütoloogia on Balkani poolsaare rahvastel, soome-ugrilastel ja rahvastel Kesk-Idas (näiteks Iraanis) omakorda aga täiesti erinevad süsteemid, millest arusaamiseks tuleb teada pisutki peajooni vastavate keelte sõnavarast. Kas teed need peajooned enesele selgeks või… Jätad Lotmanist kirjutamata!

Mis pistmist on sel põllumajandusega minu senise töökoha (Eesti maaülikooli rektori nõunik) järgi? Kõige otsesemalt, sealjuures koguni mitmes harus, sest kui tehnoloogiliselt on Mesopotaamia väga suur maaparanduslik kompleks, siis viljakasvatuses on ta paljude toiduainete kui mitte algkodu, siis vahejaam.

Olgu näiteks hirss ehk rahvasuus kollatang, gluteenivaba kõrreline, millega on tehtud katseid ka maaülikoolis. Siinkirjutaja sööb teda pudruna, milleks tuleb hirsiterad eelnevalt mitu korda läbi pesta. Ent enne asjasse süvenemist ei teadnud ma midagi ei sellest, mispoolest on hirss üldse tervislik, ega sellestki, kus ta maakeral kasvab. Nagu selgus, kasvab ta peamiselt piirkondades, mis on väga põuased, niisiis vaesed. Teisisõnu kasvatatakse hirssi rohkem seal, kust rahvas rändab välja.

Muidugi võib öelda, et Lotmani mõistmiseks ei ole hirss või üks selle liike, itaalia kukeleib, obligatoorne, kuid kindlasti on obligatoorne teada, mida inimene sööb ja kui suur on tema toidulaual see osa, kus obligatoorne ning minimaalne langevad enam-vähem kokku. Ühes järjekordses voorus Maarjamõisa väljadel Tartus ravil olles pani mind jälle kord seeüle mõtlema pilt, mida tegelikult ei peaks nägema.

Suure osakonna peale (u 30 patsienti) olid minu toiduanumad ainsad, kust ei paistnud kübetki seda, mis oleks jäänud järele. Eriti rohkesti võis näha söömata jäänud musta leiba. See oli vormileib, mitte põrandaleib, ja peenleib polnud see üldse. Maarjamõisas ei pakuta sulle valmis võileibu (kolmekihilist võileiba süüakse noa ja kahvliga), võileib tuleb teha valmis kas endal või põetajal, aga ma olen kindel, et probleemiks ei olnud mitte see, kuidas võileiba teha. Probleemiks oli see, et üksnes ainult lamav haige seedib mistahes toitu pikaldasemalt kui niisugune haige, kes suudab vähemasti istuda. Haigla köögist seda ei näe, seda võib näha alles sängi kõrval. Kas seda peab õppima ja õpetama? Minu arvates peab, sest põetatava olukorda võib meist sattuda igaüks.

Tegelikult olen ma eelolevaga tahtnud rõhutada seda, kui tähtis on õpetada valmisolekut – ja mitte ainult enda lähedal oma juures, vaid ka kaugemal. Saksamaa pikaaegne liidukantsler Konrad Adenauer (1876–1967) oli kristlik demokraat, meie mõistes parempoolne tsentrist või ka mõõdukas konservatiiv. Rahvusvaheliselt aktiivseks välispoliitikaks oli ta valmis, riigihalduse bürokraatiaks mitte.

Ma ei arva, et igas Eesti Vabariigi kodanikus on peidul väikene kohalik Adenauer, kuid ka meie ei ole riigihalduse bürokraatiaks valmis, ent selle asemel, et õppida, kuidas bürokraatiat ohjeldada ja omandada tema asemel praktilisi oskusi, näikse Eesti rahvas tahtvat õppida just „paremat“ bürokraatiat, just sellist olemisviisi, kus kandepind on unistuste korrusteks liiga nõrk.

Umbes nii, et oleks ikka kõige parem, kui Paks Margareta oleks võimalikult õhuke. „Veel“ parem, kui tal oleksid üksnes laskeavad ilma vundamendita. Kui kõik olekski ainult õhus!

Tähtvere mõisas 13. VIII 2019


Täna loetuimad
Saaremaa vald soovitab oma asutustel üle minna kaugtööle  (26)
Kuressaare võib saada jalgpallihalli (6)
Haigekassa: Kuressaare haigla kohta on vaja kliinilist auditit (18)
Klassiõpetajad pakuvad kooliks tuge  (3)
Saaremaa ralli ajaks praamiliinile lisareisid (10)
Nädala loetavuse top 5
Saarlane tõi Soomest uue koroonajuhtumi (19)
UUS! Saaremaale lisandus neli koroonahaiget, neist üks on valla teenistuja (27)
Aedu ähvardab mustpea nälkjas (16)
Koroona fännide huvi ralli vastu ei vähenda (12)
Vabariigi valitsuse korraldus nr 336 (6)
Kommentaarid
Saaremaa vald soovitab oma asutustel üle minna kaugtööle  (26)
Klassiõpetajad pakuvad kooliks tuge  (3)
Saaremaa ralli ajaks praamiliinile lisareisid (10)
Saarlane tiitli „Südamega tegija” kandidaat (4)
Mikk Tuisk: Saaremaa Valsile pidev pealemaksmine ei ole jätkusuutlik (8)
Kuressaare võib saada jalgpallihalli (6)
Haigekassa: Kuressaare haigla kohta on vaja kliinilist auditit (18)
Vabariigi valitsuse korraldus nr 336 (6)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (131)
Varese sadama arendaja nõuab volikogult viivituse lõpetamist (9)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud