[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 20. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
august 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




Eluratas

Mälestusi Kihelkonna leerikoolist
Autor: Einvald Nõulik, leerilaps aastaist 1946/1996
Reede, 12. juuli 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

See oli Kihelkonnal seitsekümmend kolm aastat tagasi, aasta oli siis 1946. Veel paar aastat enne seda mürisesid Saaremaal sõjavankrid ja kuulipritsid niitsid noori inimelusid.

Hiljutist sõjateed Lümanda-Koimla maantee ääres tähistasid saksa sõjaväe põlenud tanketid ja soomukid ning valgete kaseristidega vennashaud langenutele Koimlas. 1946. aasta kevad oli teine rahukevad Saaremaal.

Sel juunikuu esimesel päeval liikus Kihelkonna alevikku suunduvatel teedel rohkesti hobuveokeid nagu mõnel laadapäeval või tähtsamal kirikupühal. Vankri põhukotil istus ema või isa kõrval punapõskne neiu või nooruk, et juba järgmisel päeval olla Kihelkonna koguduse leerikooli leerilaps. Kuna leerikool kestis kaks nädalat, oli kaugematest küladest pärit noortel kaasas ka kahenädalane toiduvaru, mis öömaja perenaise kätte anti.

Järgmise esmaspäeva hommikul kogunesime kiriku kõrval olevasse kivist seintega jahedasse kirikumajja, kus leeritoa avaras saalis tutvusime õpetajaga ja toimus ka esimene ülelugemine. Puudus vaid Lille Haab Karalast, kes sooritas samal ajal Kuressaare keskkoolis lõpueksameid ja liitus leerikooliga esimesel võimalusel.

Õpetaja teatas, et tema teadmiste kohaselt on selle aasta leerikool Kihelkonna koguduses ajalooline, kuna seitsmekümne kaheksa leerilapse hulgas oli tütarlapsi ja noormehi võrdselt – kolmkümmend üheksa neidu ja kolmkümmend üheksa noorukit. Lisas humoorikalt, et raha ja aja kokkuhoiu mõttes oleks otstarbekas meid kohe pärast leeritamist ka paarideks laulatada. Viiskümmend aastat hiljem – 1996. aastal kuldleeri pidustustel küsisin, kas neist kolmekümne üheksast paarist mõni ka kogu eluks kokku jäi, kuid kahjuks ei teadnud sellest keegi.

Olime kodukülast kuuekesi

Karalast oli 1946. aastal leeris kuus noort: Lille Haab, Helga Õige, Einvald Nõulik, Voldemar Niitsoo, Arnold Käsk ja Herbert Raud. Leerikooli piiblitunnid toimusid kirikumaja jahedate seinte vahel. Küll igatseti õue, kus põlispuude otsas siristasid linnud varahommikust hilisõhtuni. Seepärast rutati pärast õppetunde öömajale, et kiiruga midagi süüa ja alevikku jalutama rutata. Iga päevaga vähenesid grupid armunud paarideks. Taheti olla kahekesi, lobiseda, naerda ja unistada.

Olime ju kõik noored – seitsmeteist-, kaheksateist- ja üheksateistaastased. Meelisjalutuspaikadeks olid surnuaia läänepoolse kirikaia taga laiuv karjamaa, kus kasvasid Saaremaa küpressid, kadakad, aga samuti kalmistu siseteed ja iidse kellatorni mägi. Seal mängiti ka mitmesuguseid tuntud seltskondlikke mänge ja tantsiti ringmängulaulude saatel.

Naljatleti, et tüdrukutel polegi tantsujalgu vaid nad lausa hõljuvad, nii et lillelised pätid lendlevad liblikatena. Kui peale temperamentset polkat lõõtsutades murule istuti, räägiti Kihelkonna surnuaias ja kabelis hulkuvatest vaimudest. Tüdrukud peitsid oma jalad lilleliste sitsikleitide alla, sest äkki tuleb see hulkuv vaim varbaid sikutama.

Ja „vaim“ tuligi

Üks usutav lugu juhtunud aastaid tagasi: üks leeripoiss armastanud hilisõhtuti üksi surnuaias ringi jalutada ja ühel kindlal hauapingil istuda. Keegi leeripoistest otsustas kaaslase kulul veidi nalja teha. Pannud näo ette paberist luukeremaski ja valge lina õlgadele, läinud ta „vaimu“ mängima, kutsudes kaaslasi surnuaia värava kõrvale aia taha „nalja“ pealt vaatama.

Peale igaõhtust tavalist jalutuskäiku istuski jalutaja tuttavale pingile, siis aga kuulnud imelikku häält kõrvaloleva haua juurest. Hauast kerkinud valge linaga kaetud surnu ehk „vaim“ ning hakanud imelikult häälitsedes ja käsi tiibadena lehvitades poisi poole taaruma. Pingil istuja tardus ehmatusest, seejärel aga pistis hirmsa kisaga jooksu. „Vaim“ koos publikuga rõkkas naerda…

Kord õhtul kellamäel istudes ja lobisedes ütles üks tüdrukutest, et Koobati Tinnil (nimi muudetud) nähti juustes täisid liikumas. See uudis tõsiselt kedagi ei ehmatanud. Veel mõned aastad tagasi, eriti aga sõja viimastel aastatel, oli täide levik nii intensiivne, et vaid väga vähesed pered suutsid end neist vabana hoida. Teati, et mõne vana naise juuksed kihanud täidest nagu sipelgapesa sipelgatest. Nende tõrjevahendid peaaegu et puudusid.

Poodidest lõppesid täikammid, peapesuvahendeid ei olnud. Kihelkonna alevikus elas ja töötas kingsepana poolakas Dubrowsky oma pojaga. Kui kõik kingade-saabaste tellijad viibisid sõjaväljal, hakkas kingseppmeister pulli sarvedest täikamme tegema. Töö sai tasutud toiduainetega. Tellija pidi ise sarve kaasa tooma. Lehma sarved selleks ei kõlvanud, olid seest õõnsad nagu karikad.

Meister Dubrowsky poeg, keda teati-tunti noore Dubrowskyna, teenis Eesti Leegionis ja 1944. aasta suvel viibis kodus puhkusel. Ühel suvisel tuulevaiksel kirikupäeval, kui rahvas tornialusest uksest päikeses säravasse kirikuaeda tuli, märkas keegi, et torni terava puitosa põhjapoolsest küljest avanes luuk ja üks mees ronis sealt välja, hoides kinni selle kõrval olevast piksevardast ja hakkas mööda piksevarrast ülespoole liikuma.

Hõigete peale kogunesid kirikulised seda ilmaimet vaatama. Hirmunult hoiti silmi ja hinge kinni – otsekohe tuleb piksevarras torni küljest lahti või käed ei jõua piksevardast kinni hoida ja ronija sajab sealt alla.

Aga näe hullu, ta ei mõtlegi maha kukkuda, vaid ronis torni terava tipuni. Samas tempos laskus tagasi luugini ja kadus torni. Selgus, et see hull oli pöörane noor Dubrowsky. Järgmisel päeval otsiti teda kõikjalt, kuid tulutult. Arvati, et läks metsa. Mõni aeg hiljem tuli kiri, et samal ööl aerutanud ta üksi väikese lamedapõhjalise lodjaga üle Läänemere ja hiljem jõudnud õnnelikult Rootsimaa randa. Uskumatu, imestasid vanad kalurid.

Leeripäevad olid pingelised

Päevad leerikoolis algasid ühispalvega. Peale piiblilugude õpiti ka kirikulaule. Usutunnistus ja meieisapalve pidid kõigil peas olema nagu korrutustabel. Ühel hommikul peale palvust ja lauluharjutust küsis õpetaja, kui paljudel õpilastel piibel ühes on. Selgus, et vähestel.

Juunikuu pehmed õhtud ja põhjamaa valged ööd – need olid muinasjutulised. Tüdrukud laulsid: „Siin mamma-papa meid ei näe, ei näe, me õhtul tuppa tukkuma ei jää“. Leeritunnis tikkus magamatusest uni peale ja seejuures äkki ärgates ei taibatudki kohe, kus ja milleks viibiti.

Lähenes leerikooli lõpp. Päev enne õnnistamist toimus lõpueksam, kus õpetaja esitas igale leerilapsele ühe küsimuse, millele üle kivide ja kändude õiged vastused leiti, nii et kedagi istuma ei jäetud.

Pidulikul õnnistamisel kandsid tüdrukud maaniulatuvaid emade laulatuskleitidest kohendatud valgeid leerikleite, kadestama pani ühe piiga valgest langevarjusiidist kleit. Poisid kandsid kas sõjas langenud või Rootsi põgenenud vanemate vendade peoülikondi, isade pulmaülikondi või kangastelgedel kodukootud kangast õmmeldud tuultlõikavate viikidega pükse ja pintsakuid. Leerilapsed olid tundmatuseni muutunud. Kõik olid nagu ehtsad daamid ja härrasmehed.

Rongkäik kirikusse, õnnistamine, pildistamine kiriku aias, õnnitlused, kallistused, kingid ja lilled, lilled, lilled. Kiriku kõrge kiviaia taga krõmpsutasid hobused heina, et varsti töövankris põhukotil istuva päevakangelasega tagasi argipäeva hallusesse astuda. Enne seda veel varjatud ja varjamata pisarad. Veel vankrite juures nähti endisi paarisjalutajaid seismas, teadmata, kas nad veel kunagi kohtuvad või… Nii nad vankrite juures andsidki kätt ja valasid silmavett.

Meid oli veel 30

Kuldleer toimus Kihelkonna alevikus 50 aastat hiljem. Taas kumisesid Kihelkonna aleviku sinitaevas kõrgest tornist kostvad kellalöögid, mis saatsid meid koos jälle altarile. Meid oli 1946. aastal seitsekümmend kaheksa, Kihelkonna koguduse kantselei andmetel kogunes 1996. aastal toimunud kuldleeri vaid kolmkümmend osalejat.

Taaskohtudes olime õnnelikud ja nukrad ühtaegu. Tervitan siin kõiki oma leerivendi-õdesid 1946/1996 aasta leerist Kihelkonnal. On teil veel meeles, et jagasin enne altari ette minekut omaloomingulise laulu 1996. aasta kuldleeri mälestuseks?

Õpetaja ütles, et tema teada ja loal pole kohalikus leerimajas veel ühtegi ilmalikku laulu lauldud. See oli esimene. Nii me seda seal koos laulsime. Leeriõde Lille Haab-Tuulik avaldas selle teksti ajalehes Meie Maa.


Täna loetuimad
Homme avatakse Saaremaal pidulikult taimeekstrakti tehas
Aivar Aru on EL regioonide komitee asendusliikme kandidaat (5)
Selveri apteegis saab teada D-vitamiini taseme
Ligi neli aastakümmet lahkujate puhkepaiga heaks (2)
Hobipiltnik: pildistamine teeb õnnelikuks
Saarlaste idufirma läheb Eestit Poola esindama
Roheline elamusfestival I Land Sound muutub üha rohelisemaks (5)
KTG vajab ehitustöödeks üle 260 000 euro (2)
Seltskonnatantsuga sügiskaamosele vastu
Spordinädala juhatab sisse sõja-ajalooline retk Sõrves
Maailmakoristuspäeva sihtgrupp on tänavu kooliõpilased
JUHTKIRI - Hinnaline lahendus
Jalgpall kiikab kogukonna poole
Peeter Jürisson juunioride EM-il viies
Nädala majandusnoppeid
Nädala loetavuse top 5
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (22)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (18)
Mart Saarso: tegin vale liigutuse (19)
Teenuskeskus ärgitas trahteripidajat poodi avama (2)
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (7)
Kommentaarid
Roheline elamusfestival I Land Sound muutub üha rohelisemaks (5)
Mart Saarso: tegin vale liigutuse (19)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (54)
KTG vajab ehitustöödeks üle 260 000 euro (2)
Ligi neli aastakümmet lahkujate puhkepaiga heaks (2)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (18)
Eakatel on Isuzu bussi raske siseneda  (17)
Aivar Aru on EL regioonide komitee asendusliikme kandidaat (5)
Pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma (17)
Koolituskeskus hindas saarlase magistritöö parimaks (6)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud