[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 24. august 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
august 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




Eluratas

Küüditamine lõppes Gorbatšovi ajal
Autor: Maria Peep
Reede, 14. juuni 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mu ema suguvõsa oli Soomest Savost. Ema esivanemate pere elas Gattšina lähedal ühes Soome külas.

22. juunil 1941. aastal algas sõda. 8. septembril 1941 jõudsid sakslased Leningradi alla ja algas linna piiramine. Meie küla pommitati ka. Mina olin siis 3-aastane. Ema kusagile varjendisse ei läinud ja kas seda üldse oligi. Aknad olid paberiribadega üle kleebitud, et klaasid katki ei kukuks. Paksud kardinad olid akendel ees – pidi olema täielik pimendus, et lennukid ei näeks küla pommitada.

Ema istus laua ääres, mina istusin laua all ja nutsin. Olin lugenud palve ja täiesti kindel, et minuga ei saa juhtuda midagi paha – jumal kaitseb meid –, aga kartsin ikkagi. Lennukite mürin ja pommide vilin oli kole ja hirmutas.

Sakslased otsustasid soomlastest elanikkonna sõja jalust Soome saata. 60 000 Ingerimaa soomlast oligi juba Siberisse küüditatud, teist niipalju viisid Soome sakslased.

Sõja jalust Soome

Soome viimine oli justkui surmast pääsemine. Öösel, kui sakslasi ja hispaanlasi külas ei olnud, tegid partisanid talude keldrid ja sahvrid toiduainetest nii tühjaks, et järele ei jäänud midagi. Meil olid laual taldrikul mõned kohupiimakaraskid (sõrnikud), needki võeti kaasa. Partisanid ütlesid, et küllap te külas midagi leiate – metsas ei ole mingit võimalust.

Hispaanlased tõid meile hommikusöögi. Aga lõuna paiku astus kaks automaatidega saksa sõdurit koos tõlgiga sisse. Anti käsk otsekohe pakkima hakata, sest juba tunni aja pärast läheb sõiduks – meid viiakse sõja jalust Soome. Põgenejad lastakse maha!

Ema pakkis omakootud riidest aluskoti sisse voodiriided (põhukott, tekid, linad, padjad), meie endi riided ja jalatsid; mõned taldrikud ja kruusid, lusikad, noad, kahvlid, paar pada ja panni; käärid, sukavardad, heegelnõelad, õmblusnõelu ja niiti, lõnga; seepi, kammid, hambaharjad; minu patsipaelad, piibli, lauluraamatu, fotosid, õmblusmasina.

Mis ema selle tunni jooksul kokku panna taipas ja jõudis! Pärast oli jutuks, et see asi ununes panna ja teine asi ununes panna, hädasti oleks vaja. See evakueerimine (või küüditamine?) igatahes päästis meie elu. Kui me poleks pommitamisel surma saanud, siis oleksime nälga surnud.

Soome talus

Meid olevat Paldiski sadama kaudu Virkkala laagrisse viidud. See oli mingi suur ruum naridega. Sinna jäeti meid teatud ajaks karantiini ja sealt siis jaotati majutus- ja töökohtadesse. Mina laagrit ei mäletagi, sest sattusin keskkõrvapõletiku tõttu haiglasse. Üksinda. Minuga räägiti seal rootsi keelt, millest ma aru ei saanud. Mulle pisteti lusikaga suhu mingeid tablette ja kästi alla neelata (penitsilliin?). Mina näitasin, et ma ei taha tablette, rohtu tuleb kõrva panna.

Minu ema sattus tallu koduabiliseks (teenijaks). Kuna meil seal majas oma tuba ei olnud, elasime ja magasime söögitoas.

Peremees (papa) oli juba vana ja enamiku ajast lamas voodis. Perenaisel (mammal ) oli vesitõbi, ta ei saanud oma põlvini rippuva kõhu tõttu midagi teha. Nende 16-aastane poeg ööd läbi hulkus ja päevad läbi magas, niisiis olid kõik talutööd minu ema teha, nii laudas kui ka tubased tööd. Ta alustas hommikul kell 6 ja lõpetas õhtul kell 10.

Mamma pidas usinasti silma peal, et teenija ei istuks jõude. Kui ema jäi pärast sööki viieks minutiks laua äärde istuma, viis mamma ühe kümnest vasksest kohvikannust talle sülle: „Kas Ami hõõruks selle läikima?” Teenijat ei sinatatud ega teietatud – teenijat kõnetati kolmandas isikus. Mu ema oli olnud haiglas tööl, seega riigitööl. Emale oli ääretult vastumeelne olla kellegi teenija.

Soomes oli sõja ajal kaardisüsteem. Talus oli elamine kindlasti lahedam: juurvili, kartulid, piim ja piimatooted olid omast käest. Suhkur oli loomulikult kaardiga. Suhkrutükk lõigati tangidega kuueks tükikeseks, et jätkuks kauemaks. Mina võtsin ükskord lõunalauas kolm suhkrutükikest ja pistsin põlletasku – nukule. Kui olime lauast tõusnud, võttis perepoeg need mu taskust ja näitas peopesal mammale ja papale: „Vaadake, see varastab!” Papa vangutas pead: „Voi-voi! (laitust ja kahetsust väljendav sõna). Nii väike ja juba varastab!”

Ja siis plahvatas! Minu napisõnaline ema valas nüüd oma pahameele välja: et kahed suhkrukaardid on meie omad; et lapse toidu eest võetakse iga kuu pool palka maha ja nüüd ei tohi ta võtta lauas poolt suhkrutükkigi. Nende poiss viib ikka täis suhkrutoosi oma tuppa ja tagasi toob tühja – ja nüüd tuleb last vargaks nimetama!

Ema helistas otsekohe tööbüroosse, et ta ütleb oma koha päevapealt üles. Päevapealt lahti ei lastud, oli mingi ülesütlemise tähtaeg, aga takistusi äraminekuks ei tehtud. Palk olevat tõesti väike, tööpäev liiga pikk ja vaba päeva ei olegi: lehmad tuli ju ka pühapäeviti sööta-joota ja lüpsta.

Ema sai uue töökoha lastekodusse – oli abikokk. See rahulik elu sai äkki otsa. Soome ja Nõukogude Liidu vaherahus oli nõue, et endised NL kodanikud tuleb välja anda. Nõukogude ohvitser luges käskkirja ette: kes nõustub vabatahtlikult tagasi tulema, võib naasta oma koju, sunniviisil tagasi toodud saadetakse Siberisse. Umbes 5000 põgenes Rootsi. Kes ei põgenenud, viidigi tagasi – loomavagunites.

Põgenemise võimalus oli meie perel ka. Rootslasest pastor tegi minu emale ettepaneku, et ta viib meid Rootsi oma vanemate juurde. Vanemad elavad jõukalt, nad võtaksid meid heameelega oma majja. Kas jälle taluteenijaks?! Ema igatses tagasi oma külla, oma rahva juurde, sest pagulase elu ei ole meelakkumine.

Borissovskoje

Koju ei lastud. Meid küüditati Jaroslavli. Esimene talv oli toidu poolest nigel. Elatist hangiti käsitööga. Maksti toiduainetega. Toodi piima, mune, kaerajahu, kartuleid, kurke, kapsaid… Ka kõik paremad riided tuli vahetada toidu vastu.

Iga päev tuli käia kolhoosis tööl, palgaks olid normipäevad. Kevadel saime aiamaa. Sügisel olid meil juba oma kartulid ja porgandid, oma hapendatud kapsad ja hapukurgid.

Mõni andis rätiku või kampsuni kudumise eest ka natuke raha, kevadeks oli ema suutnud säästa selle võrra, et sai osta kitse. Nüüd oli meil oma piim.

Isa õetütar kirjutas, et tulgu me ära. Kui kaua te lasete lapsel käia vene koolis, ega te kavatse temast venelast kasvatada. Ema müüs kitsed maha, pakkis seljakotti nii palju asju kui jaksas kanda – ja me hakkasime minema. Kolhoosi hobusega Rõbinskisse, sealt rongiga edasi. Oli ümberistumisi ja jaamades ootamisi.

Jõudsime Eestisse

Rong jõudis Antslasse õhtul. Oli juba üsna pime. Jaamaülem keeras jaama välisukse lukku, meie jäime välja külma kätte. Siis mõtles ta ümber ja jättis välisukse lahti. Me pääsesime nüüd kahe ruutmeetri suurusesse eeskotta, kuhu ulatus ka ahju üks külg. See oli küll vaevalt leige, aga eeskojas oli vähemalt tuulevari. Seal me seisime vastu ahju toetudes kuni hommikuni. Olin öö läbi seismisest surmani väsinud, külmale märjale põrandale ei olnud võimalik istuda. Kui hakkas koitma, hakkasime minema. Jalgsi, 12 km. Kõndisime ja kõndisime, kõndisime ja kõndisime, tee oli lausa lõputu. Lumehange puhkama istuda ema ei lubanud. Viimaks ometi jõudsime kohale.

Olen hiljem mõelnud, et jaama ooteruumis ei olnud muud midagi kui pingid. Kassaruumi vaheline uks oli lukus, kassaluuk suletud ja koguni trellid ees. Mis pahandust naine väikese lapsega oleks seal teinud? Seal oleks saanud vähemalt pingi peal istuda, ehk koguni lamada. Aga eeskirjad on eeskirjad.

Kooli minemisega tekkis probleem. Tuuakse mingi viletsasti riietatud tüdruk viletsa eesti keele oskusega (rääkisin vabalt Võru murret, kirjakeelt mitte) ja tunnistuse asemel esitatakse narmendava servaga ruuduline vihikuleht, pitsatitki pole all. Sellise paberitüki oleks igaüks võinud valmis kirjutada. Tüdruk tuleb esimesse klassi panna!

Direktor arvas, et ega nad tunnistust ikka ise kirjutanud ja nii suur tüdruk esimesse klassi panna – ta ju oskab lugeda! Mulle tehti siis vastuvõtueksam: kästi lahendada paar ülesannet. Siis tehti lühike vene keele etteütlus ja direktor lohutas õpetajat: „Matemaatikat oskab ja kui kirjutab vene keelt õigesti, hakkab eesti keelt ka õigesti kirjutama.” Õpetaja vaatas mind veel tükk aega rahulolematu pilguga, aga kevadel lõpetasin klassi kiituskirjaga.

Lõpetasin Tagula kooli kiituskirjaga ja otsustasin minna edasi õppima Viljandi pedagoogilisse kooli. Sisseastumiseksameid mul ei olnud, aga vastuvõtukomisjoni tuli siiski minna.

Et piletiraha ära ei varastataks, oli see keeratud suure taskuräti sisse ja seotud kleidi alla põlvest allapoole ümber sääre, sest ei kleidil ega mantlil olnud taskuid, aga raha korvi jätta ei tundunud turvaline.

Viljandis see rahanutsak kukkus alla mu kinga peale. Oh õudust! Hea, et ei kukkunud komisjoni ees. Järgmisel hommikul oli vastuvõtukomisjon. Laua taga istus kolm õpetajat – kõigi kolme paralleelklassi klassijuhatajad ja direktor. Algul küsiti õppeainete ja õppimise kohta, siis öeldi: minu vastuvõtmise otsustab komisjon, sest olen esitanud andmed oma isa kohta puudulikult. See küsimus jäigi vastamata, sest ma minestasin ja kukkusin põrandale maha. Toibusin õpetajate toas diivani peal ja klassijuhataja istus mu juures. Kas mu isa oli Saksa sõjaväes? Ei olnud.

Mind võeti vastu. Lõpetasin ja sain vaba diplomi ilma tööle suunamiseta. Tuttav haridusosakonna inspektor rääkis mulle augu pähe, et tuleksin aastaks Lüllemäele tööle: „Teenid natuke raha, ostad endale paremad riided selga ja tuleval aastal lähed ülikooli õppima. Kui õppimisele vahetult eelneb ja järgneb pedagoogiline töö, lähevad õppimise aastad ka staaži hulka.” Nõustusin. Väga meeldiv oli saada esimene palk. Ei pidanud enam mõtlema, kas kulutan 50 kopikat koogi ostmiseks või lähen kinno – jätkus mõlemaks!

Esitasin avalduse Soome sõiduks. Sain ametiühingult vastuse, et tuusikud olevat otsas. Aga juhataja Alleks Vallner vastas suuliselt, et partei ei anna mulle kunagi tuusikut välismaale sõiduks: ma olen olnud küüditatud! Niisiis viieaastane rahvavaenlane! Me ei tohtinud isegi elada suuremates linnades: oli mingi 101. kilomeetri seadus.

Hruštšovi ajal lasti küüditatud vabaks, aga välismaale pääsesin alles Gorbatšovi ajal.


Täna loetuimad
Kiirabiõde-brigaadijuht Rita Popova: ärge olge negatiivsed!
Perekondlik
Naise lükkamine võib viieks aastaks trellide taha viia
In memoriam Ants Rand (13.07.1924 – 19.08.2019)
Pika tänava lombimure leidis lahenduse
Malbele Ellile passis ka Nõia-Ella roll
Abikäsi hiinlastele viis lõputööni
Mölkky EM 2020 tuleb Kuressaares (2)
Uus-Õunaaia elanikel on lootust uuele kaevule
Elektrilevi uuendas Sõrve poolsaarel 17 km elektriliine
Keskmine vanaduspension oli teises kvartalis 484,5 eurot
Milleks meile sotsiaalmeedia?
Ratsavõistlus Reinu Kapp XXIII
Saaremaal selguvad golfi löögimängumeistrid
Kristiina Pärk avab näituse
Nädala loetavuse top 5
Maanteeamet tuvastas Virtsu sadamas 20 väärtegu (23)
WOW! keskuse ehitustööd kulgevad plaanipäraselt (2)
Vald toetas 16 kortermaja hooviala korrastamist
Lehm ilmus teele (16)
Pidula Wakepark on testimiseks avatud (9)
Kommentaarid
Mölkky EM 2020 tuleb Kuressaares (2)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (58)
Maanteeamet tuvastas Virtsu sadamas 20 väärtegu (23)
Pidula Wakepark on testimiseks avatud (9)
Ainulaadse tehase hoone Saaremaal on valmis (3)
Prokurör küsis endisele loomakasvatusjuhile rahalist karistust (2)
Kõrkveres pandi pihta aiapink  (2)
Muusik Rein Rannap pettus Saaremaa ehitajates (42)
Aigis Audere otsingud Liivi lahel (4)
Merinvest koondas 40 töötajat  (30)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud