[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 17. september 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
juuli 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031




Eluratas

Külalaps ja koduloodus – ei neid lahuta!
Autor: Maria Peep
Reede, 24. mai 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Mina olen kasvanud Valgamaal Tagula külas, 30 km Valgast. Tagula ei ole turismikoht, mis paistaks silma ilusate maastike poolest, mida sõidetakse igalt poolt vaatama.

Aga künklik on meie maastik küll, poisid lasksid talvel päev otsa suuskadega mäest alla – päris pimedast pimedani. Oleksin sõitnud minagi, aga mul ei olnud suuski.

Meie maja seisis madala künka peal ilusa metsatuka ääres. Metsaserval kasvas kõrge kuusk ja kevaditi oli see ehitud ilusamini kui jõulupuu: kuusk oli ilusaid tillukesi erepunaseid käbisid tihedalt täis. Mina käisin neid õues ikka imetlemas ja kahetsesin, et ma ei ole orav (meie metsas oli punaseid oravaid!) ega saa nii kõrgelt kätte, tooksin ühe oksa vaasi. Ema arvas, et seal kuuse otsas on käbid ilusamad kui vaasis, ega ladvaoksi tohigi murda – rikub pöörise ära.

Käbide suuremaks kasvades läks nende punane värv ikka heledamaks, siis roheliseks, kuni lõpuks said nad oma normaalse pruuni käbivärvi. Nüüd olen näinud palju kordi neid punaseid käbisid väga lähedalt – Saaremaal 24 meetrit sügava Viieristi oru põhjas kasvab kuusk, mille latv ulatub natuke üle oru serva, aga on servast siiski nii palju eemal, et murdma ei ulatu – kuuse latv püsib ilus terve. Aga näeb hästi! Mina käin seal tihti, sest olen ekskursioonijuht.

Kevadel õitsesid roosid

Sauna lähedal oli endine linaleolomp (tiik), sealt tõime saunavett. Aga kevaditi pidasid konnad seal pulmi. Nende krooksumist oli tõesti mõnus kuulata. Nii ilus nende krooksumine ei olnud nagu ööbikulaul, aga omapärane muusika siiski. Hiiumaal Käinas Tondi öömaja aias oli musttuhat ööbikut ja kõik viimseni laulsid. Päeval oli olnud +30 kraadi ja ööselgi ei olnud palju vähem, hotellituba oli kohutavalt umbne, aga akent lahti teha ei saanud – ööbikud ei laulnud, vaid lausa röökisid – ei lasknud magada. Tuli meelde Ivan Krõlovi „Demjani kalasupp”. Isegi kõige parem asi maailmas lakkab olemast hea, kui seda saab liiga palju!

Meie karjamaa metsaäärne serv oli pisut niiske ja seal õitsesid kevadel ilusad roosad pääsusilmad ja suvel valged laanelilled – mõlemad väga ilusad. Kuna lilli oli palju, siis neid tõin vaasi ka. Aga rohkem imetlesin neid karjas olles ja katsusin lehmi-lambaid sellest kohast eemal hoida, et nad lilli ära ei tallaks. Söömise kohta ei oska ma öelda – kas loomad oleksid neid söönud või mitte.

Teisel pool meie maja oli vahel rukkipõld ja vahel ristikupõld. Põllul rääksus rukkirääk. Selle linnu hääl on müstiline, täiesti ebamaine, kostab just nagu teisest ilmast. Nagu küsiks: „Kus sa oled? Tule!” Käisime õhtuti põllu ääres rääku kuulamas, vahel istusime rukkis nii vaikselt ja liikumatult, et isegi nägime teda.

Kui olin õhtul üksinda kodus ja hakkas juba hämaraks kiskuma, siis ma kartsin. Ikkagi mets, kuigi väike, ja naabrini pool kilomeetrit. Kartsin tonte, vaime, viirastusi, aga veel rohkem reaalset marutõbist koera või hunti. Mu pinginaaber Maret ja tema õde olid marutõbise koeraga kokku puutunud ja pidid 15 korda süstimas käima; kui oleksid pureda saanud – siis koguni 30 süsti kõhtu. Nii et oligi põhjust karta. Marutõbi oli alatasa jutuks.

Meie õue ümber oli küll tara, aga selles võis ju mõni auk olla, kust koer võinuks läbi pugeda. Hunt jõudnuks üle ka hüpata. Hunte sealkandis oli. Üks mees sõitnud kord hobusega mööda teed. Hunt läinud just hobuse nina eest üle tee metsa. Mees hüüdnud: „Kos läht?” Hunt tulnud tagasi ja kõndinud mitu kilomeetrit hobuse kõrval. Mees värisenud hirmust, et hüppab hobusele kõrri. Kuid ise ta ju kutsus! Hunt ei tundnud esialgu tema vastu mingit huvi.

Puud olid meie sõbrad

Meie maja ees ukse kõrval seisis kogu aeg redel, mida mööda pääses katusele korstna juurde; me ei oleks jõudnud seda redelit paar korda aastas maha võtta ja jälle püsti upitada. Üksinda kodus olles istusin redelil ja lugesin raamatut, vahel päris katusel. Seal tundsin ennast julgemini.

Mäletan, kuidas käisin oma lapsepõlvesõbratari Pärjaga noores kaasikus vihtu tegemas. Alati anti õpetus kaasa, et noorelt kaselt ei tohi võtta rohkem kui kaks oksa ja latva ei tohi kunagi murda:


Lõika üitsi, lõika kaitsi,

jäta ladva käol kukku

peene ossa tsirgul laulda!

(Sangaste)

Ja ilma vajaduseta ei tohtinud kunagi ühtki oksa ega taime murda. Võrumaa tuntuim ravitseja Kaika Laine õpetas, et enne kui murrad ravimtaime, pead taimelt murdmiseks luba paluma, siis taim annab abi.

Viha tegemine oli meile ammu selgeks õpetatud, meie vihad said päris tarvitamiskõlblikud. Jaanipäevased kased lõhnasid nii mõnusasti, seal kaasikus oli väga tore istuda ja päikest võtta, madalad kased ei varjanud. Saime rohu seest puuke ka. Puuke me kartsime. Keegi polnud siis veel kuulnudki, et puugi hammustusest võib haigeks jääda, aga hammustuskoht oli valus.

Mareti koplis kasvas suur kask – meie kõikide sõber. Kase otsas oli väga lihtne kiik: kett jämeda horisontaalse oksa küljes ja selle peal puulaud, et oleks mugavam istuda ja kiikuda. See oli meie kohtumiskoht. Seal kiiguti kordamööda ning räägiti hirmu ja õuduse jutte. Pärast kartsime nii, et ei julgenud enam üksinda koju ka minna. See kask oli veel siis ka sõber, kui olime juba kodust ära. Kes koju juhtus tulema, läks vastu õhtut kiikuma – lootuses, et teised näevad ja tulevad ka. Seda kaske enam ei ole – äike lõi ta pooleks.

Koplitagune mets oli sinilillemets – kevadel oli terve metsaalune nagu sinine vaip. Meie otsisime punaseid ja valgeid sinililli ja mõned leidsime ka.

Kui olin 10-aastane, istutasin majast pisut kaugemale aia taha pisikese, ainult mõne lehega tammetaime. Maikuus, aga kuupäeva ma enam ei mäleta. Tamm on nüüd minust pikem. Kui Tagulas käin (aga käin harva), räägin talle: „Mina istutasin sinu ja hoolitsesin sinu eest, kui sa olid väike. Hoolitse nüüd sina minu eest – anna mulle energiat!” Ja surun selja tamme vastu. Räägitakse, et on olemas platseebo efekt: kui usud, siis aitabki. Piibliski on kirjas, et kui teil oleks usku sinepiseemnegi võrra…

Küla ühised üritused olid maituli (30. aprillil) ja jaanituli. Lapsed olid ikka ka alati kohal, kuidas siis muidu. Aprillis oli veel jahe, maas istuda ei saanud. Lauldi, mängiti tule ümber ringmängu, pillimees tõmbas lõõtsa. Jaanituli oli nagu jaanituli ikka, ega ta meil teistmoodi olnud.

Koolipõlv Viljandis

Viljandisse kooli läksin sellepärast, et olin kuulnud: Viljandi on ilus linn ja seal on veel ilusam järv. Tahtsin seda järve näha! Koolis me laulsime, et „Käe ulatab noor paadimees…”. Aga see „Viljandi paadimees” olevat hoopiski „Gauja paadimees” – lätlastelt „laenatud”. Kui Tartu buss jõudis Viljandi lähistele, avanes bussi aknast imeilus vaade: küngastel rohelusse uppuvad

majad. Linn oli veel ilusam, kui ma olin osanud ette kujutada.

Talvel meil järve äärde suurt asja polnud. Uisutamas käisime üle tänava liuväljal. Aga kevadel käisime lossimägedes jalutamas, rippsillal kiikumas

Kirsimäelt avanes imeilus vaade Viljandi järvele, samuti suusahüppemäelt. Ronisime hüppemäe torni, istusime seal ja imetlesime ürgorgu. Siis läksime järvele paadiga sõitma (30 kopikat tund) ja ilmade soojenedes ka päikest võtma. Ujuma pääses alles maikuu lõpus või juuni algul. Ema polnud küll keelamas, aga vesi oli külm, ise ei tahtnud vette minna. Õpilasel ei ole kevadel aega raisata, sellepärast olid päevitamisel alati õpikud kaasas ja õppisime ka nii palju kui suutsime.

Ei puudunud ka tilluke „romantika”: meie teki nurga peale tuli iga päev lõuna paiku tunnikeseks istuma pikk ilus poiss. Tal olid enamasti kaasas võileivad ja limpsipudelid ja ta kostitas meid ka. Poiss oli saanud emalt hea vene keele ja isalt eesti keele ning ta aitas meid vene keele õppimisel: kontrollis sõnu, parandas harjutusi. Pisikene pettumus järgnes ka: tüdrukud olid näinud teda noortevangla (koloonia) väravast välja tulemas. See tekitas küsimusi: mida ta oli teinud? Kas tal oli linnaluba või lipsas ilma loata välja? Või hoopis töötas seal? Aga me ei küsinud midagi. Varsti algab suvine koolivaheaeg, sõidame kolmeks kuuks koju – tutvus iseenesest otsas.

Õpetajana Lüllemäel

Teine meie lemmikkoht oli Uueveski. Tolle aja väga populaarne laul „Maikuul suur toomepuu uhke ja õisi täis” oli justkui Uueveski kohta kirjutatud. Seal ka õitsesid toomingad, mille lõhna oli kogu õhk täis, ja basseinis oli vesi soojem kui järves. Inimesi oli Uueveskil ka vähem, keegi ei seganud, võis rahulikult eksamiteks õppida. Aga kui kõik eksamid olid tehtud ja võis ilma õpikuteta päevitama minna, tekkis mingi tühi tunne ja nimetu igatsus puges hinge. Raadio laulis: „Arm on mul kaugel…”. Meil ei olnud isegi kaugel – meil ei olnud teda veel olemaski…

Kui lõpetasin pedagoogilise kooli, läksin tööle Lüllemäele. Lüllemäe alevik asub Valgamaal Karula vallas – valla keskus – ja küla nimi olevat tulnud sõnast „lill“, mis sealses murdes on“lüll“ ja seda nime kandnud üks mäeküngas. Teise versiooni järgi tähendavat võrumurdeline „lüll“ võllast või karistuskohta.

Sügisel ja kevadel käisin jalgrattaga kodust – 25 km! Tee viis osaliselt läbi kauni Karula kuplistiku. Seal olnud palju karusid, sellest nimigi Karula. Mina õnneks ühegagi ei kohtunud ja ega seal karusid vist olnudki; kui oleks olnud, poleks ema lubanud mul sealtkaudu rattaga sõita.

Ühe kodu-uurija andmetel tulnud nimi pigem sõnast „karune“, mis tähendab karm, ebasõbralik. Siis Karula veel rahvuspark ei olnud, aga teeäärsed maastikud olid loomulikult niisama ilusad kui praegu. Karula mõisa juures olevat veel säilinud peksukivi, millel mõisnik lasknud talupoegi peksta. Peksu pidanud talupoeg ise kinni maksma – viis kopikat iga hoobi eest!

Iigastes oli kõrge korstna otsas toonekure pesa, kevadel oli huvitav vaadata lindude askeldusi. Toonekurg on Leedu rahvuslind ja arvatakse, et maja õue pesitsema tulles toob ta perele õnne. Usutakse ka, et teda ei tohi pahandada, siis toob ta noka vahel rästiku ja laseb õue lahti. Või toob koguni tuletuki ja viskab katusele – paneb maja põlema. Sakslaste arvates toob toonekurg lapsi. Kui toob nokas, ei tohi vastu võtta, see laps on väga närviline ja sõnakuulmatu. Aga kui toob seljakotis – sellest kasvab hea, sõnakuulelik laps.

Lüllemäe kool asus Köstrijärve ääres endises köstri- ja leerimajas ning õpetajad elasid kooli vastas sulastemajas. Endine köster Stimm oli nimetanud järve Geneetsareti järveks ja järveäärset kõrget küngast (üle 100 meetri) Ararati mäeks. Lüllemäe aleviku poolt tulles olid järv ja kool sügaval orus ja künkanõlvalt alla orgu avanes võrratu vaade – nagu Rõuge ürgorgu. Jäin alati künka servale seisma ja imetlesin seda kaunist maastikku. Sulastemaja juurest samal tasapinnal vaadates paistis maastik päris tavaline: lihtsalt maja ilusa järve kaldal.

Lüllemäe ümbruses on palju järvi. Kuplistiku järvedest on Köstrijärv nende hulgas suuruselt teine: oma 75 m üle merepinna, 640 m pikk, 470 m lai, pindala 10–11 ha ja sügavus üle kolme meetri, sügavamates kohtades üle nelja meetri, kalda lähedal muidugi madalam. Meil sulastemajas vannituba-duširuumi ei olnud, pesemine käis nii, et käisime järves suplemas, kuni sügisel vähegi kannatas ja alustasime kevadel nii varakult kui vähegi sai. Kui rohkem ei saanud, siis lihtsalt kastsime end korraks vette ja otsekohe välja vannilina sisse. Ikkagi parem kui pesukausis pesta. Talisuplust me ei harrastanud.


Täna loetuimad
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (19)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (8)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (13)
Mis juhtus?
Reisijad ei mahu hommikul linnaliini bussi (11)
JUHTKIRI - Kaua oodatud ristmik (18)
Saaregurmee tootesari võitis mahetoidu konkursi (2)
Kuri kloun ja hull teadlane
Laulupeo ideekontseptsiooni võidutöö on „Teel“
KG-s tuletati meelde käitumist tulekahju korral
Peaminister Jüri Ratas lubas igapäevast lennuühendust  (3)
Seosed minu südamega
Ansambel Viis viib laulud Leetu
Maanteeamet kuulutas välja lennuliini uue hanke (9)
Kuidas me kestame
Nädala loetavuse top 5
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (19)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (8)
Sügistorm tegi saarlaste elu ebamugavaks (7)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (13)
Mis juhtus?
Kommentaarid
Vald tellib Kuressaare Soojuse turuväärtuse hindamise (25)
Avatud Torni tänava ristmikul muutus peatee suund (8)
Liivakotid hoidsid vaekoja kuivana (13)
Õunakohvikud olid tormile vaatamata avatud (2)
Reisijad ei mahu hommikul linnaliini bussi (11)
Maanteeamet kuulutas välja lennuliini uue hanke (9)
Vastuoluline Elmar Ilp 100 (36)
Eesti Energia ähvardab kalakasvanduse vooluta jätta (19)
Peaminister Jüri Ratas lubas igapäevast lennuühendust  (3)
JUHTKIRI - Kaua oodatud ristmik (18)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud