[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 22. mai 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
  12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031




Eluratas

Ka kõige raskema öö järel saabub hommik
Autor: Karin Sibul, dr phil
Reede, 15. märts 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

26. märtsil möödub 70 aastat märtsiküüditamisest Eestis. Meie perekonnaarhiivis on paljude Siberist saadetud kirjade hulgas säilinud ka kolm kirja, mis Enno Knaps (aastast 1973 Lillemets) saatis oma tädipojale Venno Laulule (1938–2018).

Enno ja Venno emad (Minna Knaps ja Elviine Laul) olid õed, sündinud Kiirassaare külas Ranna talus Saaremaal. Mõlemad olid nii ema- kui isapoolsest suguvõsast kaasa saanud muusikaarmastuse ja pillimänguoskuse.

Enno ema Minna Knaps on meenutanud: „Enno kasvas laulu ja muusika keskel, sest ta isa (Valdik Knaps 1902–1942) ja vanaisa (Ado Knaps 1867–1945) olid mõlemad Kihelkonnal nii laulukoori kui ka pasunakoori juhid.

Harjutused toimusid meil kodus. Enno võttis oma esimestest lauluharjutustes osa ema süles olles, kus hoolega kuulati ja ühtlasi pärani silmi vaadati isa, kes koori ees kõvasti kätega vehkis. Järgmisel päeval aga püüti hoolega ise sedasama koorijuhtimist matkida. Nii said aegamööda tuttavaks koorilaulud, aga ennekõike said selgeks ema süles kuuldud lauluviisid.

Oldigi umbes nelja-aastasena niikaugel, et iga viis, mida laulda osati, seda toksiti ühe sõrmega ka klaveril. Sealjuures oli huvitav kuulata, kuidas ta kärsituks ja enese peale pahaseks muutus, kui vahel sõrm ei läinud õigele klahvile. Viga parandati kohe suure hooga õigele klahvile vajutades. Isa, kes teises toas seda kuulis, ütles emale: „Kuule, meie poisist tuleb muusikamees!” Edasi läks juba varsti nii, et istuti isaga kõrvuti klaveri ette, poiss pandi kahel käel mängima bassi lihtsaid lööke ja isa sillerdas kõrgemate nootide keskel.”

Isa Valdik Knapsi elutee jäi aga lühikeseks. 14. juunil 1941 küüditati pastor Arnold Janno ja Eduard Hõbenik perekondadega. Järgmisel päeval jätkus Valdik Knapsil julgust asendada küüditatud pastorit jumalateenistusel. Kaks nädalat hiljem arreteeriti ka tema. Viieaastasena ei olnud Ennol enam isa. Ema sõnul mõjus see lapse hingele nii, et klaver jäi kauaks ajaks võõraks. Elu läks edasi. Aga südames helises ikka laul ja muusikaarmastus.

Isa edasisest saatusest said pojad Enno ja Udo teadlikus alles KGB arhiivide avanedes. Tema elutee katkes Solikamski soolakaevanduses 15. jaanuaril 1942. Abikaasa Minna Knaps (1909–1984) ning pojad Enno (1936–2013) ja Udo (1934) küüditati Siberisse 26. märtsil 1949.

Traagiline sünnipäev

26. märtsil 1949 oli Enno 13. sünnipäev. Sünnipäevaks küpsetas ema alati tordi, et see sünnipäevalapsele hommikul koos küünaldega lauale panna. See sünnipäev tuli teistsugune.

Enno meenutab: „Meid äratati sel hommikul varakult koputamisega magamistoa aknale. Kui mehed tuppa tulid, loeti see lühike jutt paberilt ette: elamine selle riigi territooriumil on keelatud. Suusõnal lisati, et kaks tundi on aega ja siis läheb sõiduks. Isa oli meil kahe püssimehe vahel kui „kirikuteener” juba 1941. a vaiksel juunikuu ööl ära viidud. Rohkem me teda ei näinud. Ta suri juba samal talvel Põhja-Uraali vangilaagris.

Nüüd siis osutus kulakuks lesknaine kahe pojaga – üks lehm laudas, mõned lambad ja kanad. Enne koduõuest lahkumist ütles ema veel: „Mine jookse lauda juurde ja anna kanadele paar peotäit teri!” Avasin laudaukse, kanakesed tulid rõõmsalt vastu, ei neil olnud aimugi, et need on viimased peotäied oma pererahvalt. Eriti kurvalt vaatasin kaht noort kanakest, keda olime talve jooksul akna peal kastis üles kasvatanud.

See oli viimane hüvastijätt koduga. Koduõue väravast toimetati meid veomasina kastis Jaagarahu sadamasse Saaremaa läänerannikul. Olin juba 13-aastane, vend paar aastat vanem. Kogu aeg oli elatud mere läheduses, aga merele polnud veel saanud ühelgi sõiduriistal. Nüüd nägin esimest korda päris suuri meresõidukeid. Ühesse neist hakati meid laadima...

See oli tavaline kaubalaev. Laeva trümmi sai laskuda mööda püstloodis redelit, mis oli umbes kahekorruselise maja kõrgune. Põrand ja sein olid nõgimustad, sest trümmis oli veetud kivisütt. Inimeste „laadimine” kestis vahetpidamata kolm ööpäeva, kuni ruum sai tihedalt rahvast täis. Seal nõgisel põrandal istusime ja magasime need paar ööd, nii kuidas keegi oskas. Seal möödus ka mu 13. sünnipäev...

Kolmanda päeva varahommikul hiivati ankur ja algas meresõit. Enne õhtut jõudsime Paldiskisse ja seal pandi meid trellitatud loomavagunitesse. Tallinnast mööda sõites paistis Oleviste kiriku torn. Hulk aega vaatasin linna piltidelt nii tuttavaks saanud siluetti. Selle juurde veel mitmed mõtted ja unistused, mis mu südames olid olnud seoses selle linnaga, et kunagi pääseksin sinna muusikat õppima...

Kokku saime loksuda 16 ööpäeva, enne kui jõudsime lõpp-peatusesse ühes Novosibirski oblasti väikeses jaamas. Kui meile teatati, et selles jaamas tuleb valmistuda mahaminekuks, olid kõik elevil ja hakkasime aknast piiluma, mis sealt nähtavale tuleb. Rong aeglustas käiku ja meile avanes vaguni aknast ennenägematu vaatepilt: suur jaamaesine väljak oli tihedalt täis härgi regedega, kuna aprillis oli Siberis veel kõva talv.

Sinna oleks küll vaja olnud TV-kaameraid, et näidata kogu maailmale ehtsat 20. sajandi orjaturgu. Kõik ümberkaudsete kolhooside esindajad olid informeeritud sellest päevast, et tuleb rongitäis rahvast ja siis olge kõik kohal värbama odavat – peaaegu tasuta – tööjõudu. Nad olid agarad seda käsku täitma.”

Kaks aastat vanemale vennale Udole pakuti kohe traktoristiametit, Ennot taheti aga karjapoisiks.

Enno mälestuses on palju juttu loodusest. „Ka kõige raskema öö järel saabub hommik. Nii ka siin. Hommikul päikese tõustes jõudsime külasse suure järve ääres. Teekond suundus otse edasi üle järve. Siin oli eriline elamus: esimene kokkupuude Siberi loodusega.

Kuigi päike säras soojalt ja ilm oli vaikne, tekkis minus keset järve jõudes mingi kummaline õudustunne. See pimestavalt valge tühjus ja lõputu lumelagendik meie ümber on nii eredalt meelde jäänud. Sellega kaasnes veel tohutu külmatunne, mis oli ilmselt tingitud niiskusest, mis tungis järvest läbi paksu lume ja jääkaane...

See oli 10. aprill, palmipuudepüha, kui jõudis lõpule meie pikk sõit. Nüüd järgnes elu täiesti tundmatus keskkonnas kaugel võõral maal ühes Siberi kolkakülas – mahajäetud Vene külas.”

6.01.1952

15-aastane Enno kirjutab 13-aastasele tädipojale Vennole, kes on emaga äsja Saaremaalt Tartusse õde Velda juurde kolinud: „Kuidas sulle see linna elu siis ka meeldib ja mida teed seal? Käid vist koolis kõvasti. Ei tea ütelda, mitmendas klassis sa juba oled, vist seitsmendas.

On päris kurb mõelda, mis minu koolist välja tuleb. Eestikeele olen päris ära unustanud juba, ei oska enam kirjutada. Käin siin praegu viiendas klassis. Kool on teises külas oopis 2 km eemal. Nii et hommikul pimes juba hakkame minema. Oma külas on ainult 4 klassiline kool.

Koolis on raske käia. Siin on alati kanged tuisud ja tormid. Tee on alati täis tuisanud ja ümbrus on niivõrd lage, et ei puud ega põõsast. Ju sul seal koolis kergem käia, sest linnas ju suurem liiklemine. Kuidas seal ka on, kas on külm ka kange selle talve?...

Õppimine on mul päris kerge sest keel on juba üsna selge. Tunnistusel olid viied ja üks neli. Kirjuta mulle ka oma elust pikemalt ja kuidas sul ka koolis läheb? Eks esialgu on ju võõras see linna elu, kuid kõigega harjub ruttu.”

29.03.1953

Enno on äsja 17 saanud.

„Olen sind päris unustanud juba, et ei tule meelde kirjutadagi sinule. Nüüd aga saime teilt äkki nii tore paki nende heade maiustustega ja nüüd tahan tõesti mõne sõna paberile panna, et tänada sind selle hea kingituse eest. Suured, suured tänud sulle, Venno, et sa meid nii hästi meeles pead!! Kui ütlemata huvitavad raamatud need on, mis te meile saatsite. Seda huvitavat lugemist jätkub meile nüüd tükiks ajaks. Palju tänusid teile kõigile!!

Olen väga huvitatud, kuidas sina seal ka elad praegu. Sa käid ju muusika koolis vist? Mina pean oma muusika siin täiesti ära unustama. Ma käin ikka koolis. Praegu on meil kooli vaheaeg, algab neljas veerand. See on täpselt see aeg, millest mul Kihelkonnal kool katki jäi.

Nüüd olen jälle jõudnud sellesse asemesse mis ma Kihelkonnal 6 kl. olin. Need neli aastat nagu oleks tühjalt mööda lennanud. Aga mis sinna parata saab. Selle eest on jälle vene keel selge, et kui siia kauemaks peab veel jääma, siis läheb teda alati tarvis.

Vene keel on päris lihtne, mul ei tee ta sugugi raskusi. Siin aga vene poisid ei saa sugugi hakkama. Tunnistusel tihti kahed. Oma keel, aga küsivad veel minu käest kuidas üks või teine sõna kirjutatakse.”

Järgneb 22. märtsil “Elurattas”.


Täna loetuimad
Auto sõitis teelt välja
Kaasava eelarve hääletuse tulemusel jaguneb raha viie ettepaneku vahel
Kuressaare kesklinn jäi mitmeks tunniks elektrita (9)
Piirkondliku arengu ja külaelukomisjon ei toetanud struktuurimuudatust (8)
Alates juulist kerkib kuressaarlastele veeteenuse hind (7)
Laulupeol esindab Saare maakonda 35 kollektiivi
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
JUHTKIRI - Jumal naerab
Saare Kõmina esimene päev tõi 179 lõhkekeha
Eurovalimised ukse taga (2)
Töine nädalavahetus rahvarõivaste lainel
Saaremaa vald on tules hukkunute poolest regiooni kriitilisim
Nädala loetavuse top 5
Vendade tüli päädis vägivallatsemisega
Auto sõitis teelt välja
Postkast, mille tööle saamiseks tuleb leping sõlmida! (19)
EKRE Saaremaa piirkonda juhib Daniel Mereäär  (10)
Neemi külast leitud metallikamakad saadetakse ekspertiisi
Kommentaarid
Piirkondliku arengu ja külaelukomisjon ei toetanud struktuurimuudatust (8)
Kuressaare kesklinn jäi mitmeks tunniks elektrita (9)
Alates juulist kerkib kuressaarlastele veeteenuse hind (7)
Kas sa püksiperset lappida oskad? (4)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Eurovalimised ukse taga (2)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (69)
Europarlamendi valimised said hoo sisse (24)
EKRE Saaremaa piirkonda juhib Daniel Mereäär  (10)
Postkast, mille tööle saamiseks tuleb leping sõlmida! (19)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud