[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 19. detsember 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31




Eluratas

Koolitee algas neljakümnendail Taritus  (1)
Autor: Valdor Prei
Reede, 12. oktoober 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Taritu koolimaja. FOTO: pildiait.erm.ee

1940. aasta 16. septembril astusin Taritu algkooli esimesse klassi. Nagu uduselt mäletan, oli jalutusruumi seinal veel presidendi Konstantin Pätsi pilt. Esimene klass koos kolmanda klassiga moodustas ühisklassi. Kolmandas klassis olid mitmed pikad poisid, kes olid eelmistest klassidest “istuma” jäänud.

Taritu koolimaja on ehitatud aastal 1927. Ehitusmaterjal saadi Papisaarel olnud tsaariaegsest kordonihoonest. Koolimaja ehitati külade ühise ettevõtmisena. Sinna olid haaratud Koimla, Lahetaguse, Riksu, Kotlandi, Koki ja Taritu küla. Kool oli looduslikult kaunis kohas. 12. juunil 1947 saime tunnistused Taritu seitsmeklassilise kooli lõpetamise kohta. Lõpetasid Leili Ruumet, Vilma Valge, Valve Valge, Meida Vahter, Bruno Laht, August Piirsalu, Arnold Laht, Evald Tooms ja Valdor Prei. Lõputunnistusega jäin rahule. Kolm nelja (eesti ja saksa keel ning ajalugu), ülejäänud viied.

Pinginaabriks oli alates esimesest klassist kuni algkooli lõpuni Pihlama August (August Piirsalu). Tore poiss. Töötas hiljem Lõmala kalavastuvõtupunkti juhatajana. Suri võrdlemisi noorelt.

Koolis olid sport ja isetegevus heal järjel. Sporditegevuse hingeks olid Benno Salong ja Manivald Jõgi, isetegevuse organisaatoriks minu õde Linda Prei (pärast abiellumist Linda Laht). Heal tasemel olid võrkpall, kergejõustik ja tõstmine, viimane tänu enne sõda Taritu spordiseltsi Ärataja poolt ostetud tõstekangile, mida kohalikud noored aktiivselt kasutasid.

Koolis oli tugev rahvatantsurühm ja hea segakoor. Kui olin kuuendas klassis, käisime kooli isetegevuslastega Mustjalas kontserti andmas. 1947. aasta kevadel korraldas kool aga kontserdi Taritu rahvamajas.

Minu algkooliaeg oli aga tihedalt täis kurbi sündmusi, mis jätsid ka lapsele oma jälje. Nägin, kuidas koorem küüditatuid viidi 1941. aasta juunis autoga Jaagarahu sadamasse. Selle aasta sügisel mõrvati Kuressaare lossis 90 saarlast, nende hulga ka minu onu – ema vend Osvald Kütt. Nägin, kuidas naabertalus tulistasid kaks vene sõdurit köögis püstoliga lakke.

Valmistusime lõpueksamiteks

1947. aasta kevadel olid tulemas Taritu 7-klassilise kooli lõpueksamid. Eesmärgiks oli kool hästi lõpetada, et saaks jätkata õpinguid Kuressaare keskkoolis. Ei tea, kelle idee see oli, et oleks vaja enne eksameid kätte saada kirjalike eksamite ülesanded. Siis oleks ju palju lihtsam eksameid sooritada! Ma ei imestaks, et see idee võis tulla minult.

Ideed tulid tollal ilmselt kriminaalromaanidest. Lugesin juba alates viiendast klassist palju raamatuid, sealhulgas kriminaalromaane. Sherlock Holmes’i kriminaalromaanid olid ühed põnevamad.

Meil, noortel poistel – Harry Õnnisel, Evald Toomsil, Bruno Lahel ja mul – tekkis plaan, et enne eksameid oleks vaja kirjalike eksamite teemad kätte saada. Sel eesmärgil organiseerisime mitu koosolekut Lepiku metsas. Minu ülesandeks jäi uurida, kuidas näevad välja ümbrikud, mis eksamipäeval avatakse. Selle ülesandega sain hakkama. Uurisin välja, et suletud ümbrikud on niidiga läbi nõelutud, mõlemad otsad on kinni liimitud neljakandilise paberiga ja paberil on pitsat. Ümbrik avatakse klassi ees eksami päeval. Kuna minu õde Linda oli õpetaja Taritu koolis, tuli mul tema kaudu välja uurida, kus asuvad õpetajate toas eksamipiletid. Sain ka selle ülesandega hakkama.

Järgmisel metsakoosolekul panime paika meie ürituse strateegia. Igaühel tuli võimalikult palju kaasa võtta uste ja kappide võtmeid, sest nii õpetajate toa kui ka õpetajate toas asuvate kappide uksed olid lukus. Lootsime, et mõni kaasavõetud võtmetest ikka klapib. Veel oli vaja kaasa võtta niit ja nõel, kontoriliim, taskulamp, tikud ja küünal.

Strateegia oli läbi arutatud ja ülesanded kokku lepitud. Jäi veel määrata operatsiooni täpne aeg. Nagu varasematel aastatel, korraldati ka 1947. aasta kevadel Taritu koolis isetegevuslaste kontsert. Kandev osa oli meil – viimasel klassil. Sellele päevale olime planeerinud sissemurdmise koolimajja.

Rahvamaja asus koolimaja lähedal, ca 500–600 m. Kui meie etteaste kontserdil oli lõppenud, hiilisime vaikselt rahvamajast ära. Kuna rahvamajas pidu jätkus, oli koolimaja vaikne. Koolimaja teisel korrusel elas õpetaja Minni Leesi oma kolme lapsega. Noorim neist oli paariaastane Lauri. Teadsime, et kella 11 ajal õhtul oli Leesi perekond magama läinud.

Hiilisime neljakesi vaikselt koolimajja. Veel praegu mäletan, kuidas kõik põrandalauad nagisesid ja tundus, et see kõik kostab kaugele. Aga see oli tingitud ka meie üleergutatud närvikavast. Tõusime mööda nagisevat treppi õpetajate toa ukse juurde. Siin läks juba vaja kaasavõetud võtmeid. Pärast kümne võtme proovimist õpetajate toa uks avanes. Närvid olid pingul. Tuli ju tegutseda pimedas taskulambi valguses. Ka õpetajate toa kapiuks avanes pärast mõningate võtmete proovimist. Leidsime kapist karbi seest eksamipiletite ümbrikud. Evald otsis välja matemaatikaeksami piletid. Nüüd olid need käes!

Lükkasime kapiukse kinni, võti tasku, õpetajate toast välja ja uks lukku. Hiilisime mööda kägisevat ja kriuksuvat treppi alla, ühte klassi, kus oli füüsikaseadmete kapp. Avasime jälle kapi ukse kaasavõetud võtmega. Kapist võtsime klaaskolbi ja piirituslambi. Meie tehnoloogia oli selline: piirituslambi peal kuumutasime klaaskolbi, mille sees oli vesi, vesi aurustub ja sulatab lahti ümbriku peal oleva templiga paberi. Olime mitu tundi kägaras laudade all, see oli kõik väga ebamugav.

Kõik toimis, aga mis toimis väga halvasti, oli paberi lahtisulatamine ümbrikult. Ilmselt oli piirituslamp nõrk ja kõik võttis palju aega. Umbes kesköö paiku alustasime lahtisulatamist ja see kestis ca 3,5 tundi. Kuulsime, kuidas peolised tulid koju, see võis olla umbes kella kahe ajal. Meie värisesime koolipinkide all ja töö oli täitsa pooleli. Põhimõtteliselt oleksime tahtnud jalga lasta ja kõik pooleli jätta, aga ei saanud. Siis oleks meie tegevusest jäänud väga selged jäljed.

Jätkasime kuumutamist. Väljas hakkas juba valgeks minema. Arvan, et poole nelja paiku saime templipaberi ümbrikult kätte. Nüüd oli juba lihtne – tõmbasime pileti välja. Ja siit tuli üllatus. Ümbrikus, mille me olime võtnud, oli hoopis matemaatika eksami nullvariant!

Närvid olid läbi

Seega luhtus meie täpselt planeeritud üritus tühise vea tõttu. Tol momendil polnud see kõik nii tähtis, tahtsime ainult sellest jamast võimalikult kaugemale saada. Mäletan, et minu närvid olid täiesti läbi. Ainus eesmärk oli kiiresti ära minna. Aga nii palju mõistust meil siiski oli, et panime ümbriku korralikult kokku ja taastasime pitsatiga paberi endisel kujul. Panime piirituslambi ja kolvi kappi ning ukse lukku. Kell võis olla neli või pool viis, kui koolimajast välja hiilisime ja igaüks oma koju läks.

Oli ilus vaikne kevadine hommik. Tõusev päike kuldas Kaju Niidi heinamaal noori tammelehti. Selles ärkava hommiku vaikuses sammusin koju – Jürisele. See äratulek koolimajast läbi metsa – see pilt on selgelt silme ees veel praegugi. Koolimajja sissemurdmise hoidsime aga saladuses kuni keskkooli lõpuni.

Õpingud jätkusid Kuressaares

Haridust hinnati meie peres kõrgelt. Vanem õde Linda oli juba Kuressaares keskkooli lõpetanud, õde Õie õppis Kuressaares tehnikumis ja ka mina otsustasin linnas haridusteed jätkata. Taritu kooli piirkond oligi väga hariduslembene. Pooled meie lõpetanutest läksid edasi keskkooli. 1947. aastal olid veel talud ja olgugi et pärast sõda oli elu maal väga raske, loodeti siiski olukorra paranemist. Aga nagu teada, hullem aeg saabus kolhoosikorraga1949. aastal.

See oli mõned päevad enne 1. septembrit 1947. aastal, kui isa rakendas hobuse vankri ette ja algas sõit Kuressaarde. Vankris olid kasehalud, põhukott magamiseks ja esmased toiduained. Tee pikkus oli 30 kilomeetrit.

Sõit või õigemini minek kestis kuus tundi. Üürikorteri suhtes oldi juba varem kokku lepitud. Õie oli juba tehnikumis tekstiili eriala teise kursuse õpilane ja olnud kaks aastat üürnik ühes Tolli tänava majas. Nüüd lisandusin sinna ka mina. Peale meie oli seal suure toas veel kaks üürnikku – Simmu Endel (Endel Prei) ja Laussoo Vilma (Vilma Trauss). Õie ja Vilma õppisid tehnikumis, meie Endliga keskkoolis.

Meie kasutada oli suur tuba. Toas oli neli voodit, üks laud ja paar tooli. Üüri tasuti “natuuras”, peamiselt küttepuudega ja kuna pererahval oli lehm, siis ka heintega. Perenaine Alma oli väga vastutulelik ja lahke inimene. Ta oli sündinud Koimlas. Kuidas me küll seal ära elasime, ei mäleta, aga tingimused olid ikka väga rasked.

Eks see kajastus ka minu kaheksanda klassi lõputunnistusel. Vene keel oli tunnistusel kaks. Sügisel tuli teha järeleksam. Olgugi et esimene linna kooliaasta tulemus oli vilets, läks edaspidi kõik paremuse poole.

Meie vanematel oli tol ajal keeruline leida lastele Kuressaares üürikorterit. Elas ju maarahvas väga vaeselt. Kui üheksandas klassis algas õppetöö, olin siiski juba uues korteris, Mere tänaval. Saadi kokkuleppele, et toidumoona ja küttepuudega varustavad maal elavad lapsevanemad. Üürile andjad Liischen ja Marichen olid umbes 70-aastased. Omavahel rääkisid nad saksa keeles. Õppimistingimused olid võrreldes Tolli tänava perioodiga head. Toad, kus me elasime, olid varustatud ehtsa tsaariaegse mööbliga.

Üheksandas klassis tekkis meil väike poiste grupp, kus olid ka Eerik Veevo, Harry Õnnis, Harry Tuulik ja lühemat aega ka Evald Tooms. Toimusid mitmed arutelud, jalutuskäigud lossi pargis, spordiüritused, osaleti isetegevuses. Korraldati ühiseid klassiõhtuid koos tüdrukute klassiga.

Kangastub pilt, kus Võõbe Varalaid mängis klassiõhtul akordioni. Väga hästi mängis akordioni ka Harry End, kes küüditati 1949. aastal Siberisse. Viina ega õlut me ei joonud, narkootikum oli täiesti tundmatu sõna. Ürituste korraldamisel oli kandev osa meie paralleelklassi tüdrukutel.

Täna loetuimad
Päästeamet leidis Saaremaal vaid kahes kaupluses puudusi (2)
KEK-i maja teeb Kuressaarest jazzilinna
Kristel Aaslaid toetas SPIK-i (2)
Saskuhooaja võitis Ago Laanet
Arendaja esitas vallale Varese sadama kohendatud detailplaneeringu (13)
Kiirreageerimise lõks
Ettevõtja Koit Kelder liitus Eesti 200-ga  (10)
100-aastane Valentina: pikaealisuse saladus on töö
Üheksa lõõtsameest tõid saali publikut täis
Mammograafiabussi külastas üle tuhande naise (4)
Riigipühade eel tööpäeva lühendamine on tööandja kohustus
Visit Saaremaa aitab turismiettevõtet edukalt turundada ka kuludeta  (2)
Jõulutaat on meie poole teel
Jaana Maling ja Rain Siemer kohtuvad lugejatega
JUHTKIRI - Pikaealisuse pant
Nädala loetavuse top 5
Kuivastu kõrtsihoonesse sõitnud BMW juht hukkus (9)
Päikesepark rajati legendaarset metsa maha raiudes (24)
Pihtlas nähti haruldast lindu (26)
Baaripidaja süüdistab vallavanemat valetamises (26)
Isamaa kinnitas valimisnimekirjad (3)
Kommentaarid
Tegudega tänases, mõtetega homses (4)
Vilsandi sai endale "Vilsandi" (437)
Koju jääb 4400 õpilast  (77)
Kalurid loodavad kormoranimunade hävitamisele (93)
Ettevõtja Koit Kelder liitus Eesti 200-ga  (10)
Kokaiinismugeldaja taandus Kuressaare hamburgeriärist (90)
Visit Saaremaa aitab turismiettevõtet edukalt turundada ka kuludeta  (2)
Mammograafiabussi külastas üle tuhande naise (4)
Arendaja esitas vallale Varese sadama kohendatud detailplaneeringu (13)
Päästeamet leidis Saaremaal vaid kahes kaupluses puudusi (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud