[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Reede, 19. oktoober 2018  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2018
järgmine kuu
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031




Eluratas

Lustakaid tõsilugusid ja naljandeid Karalast
Autor: Einvald Nõulik
Reede, 15. juuni 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Vaade üle Karala kiviaia. FOTO: erakogu

“Kus on Karala?” küsib eksinu viitadega ristmikul möödujalt. “Karalas,” vastab see ning astub edasi. “Mmm-mõh-õh-õh…?“ Aga nimed on kõik allpool muudetud.

Kolm naela kollast saia

Kuni esimese maailmasõjani polnud enamik Karala inimestest oma valla ja kihelkonna piiridest kaugemale saanud. Neljakümne kilomeetri kaugusel asuv Kuressaare linn oli nagu kauge imedemaa, kuhu igaüks kunagi ei jõudnudki.

Vaid taluperemehed käisid Kuressaare laadal ning pajatasid lausa uskumatuid lugusid seal kuuldust ja nähtust. Kuid kõige imepärasem külarahva meelest oli laadalt kaasa toodud natuke kollast saia, mida käidi nuusutamas ja ka keelega katsumas. Sedagi ei võimaldatud kõigile. Räägiti, et seda kollast saia saab osta vaid kolmenaelaste pätsidena.

Ühel suvisel laadapäeval otsustas üks talusulane, kes koos peremehega oli kord juba suures linnas laadal käinud, seega juba ilma näinud inimene, oma taluteenijast pruudile üllatuse teha ning kutsus teda Kuressaare laadale. Mis see nelikümmend kilomeetrit noortel inimestel paljajalu maha käia on, lillelised pätid varrastekotiga õlal, et linnas oleks midagi jalga panna.

Linn ja laat oma mitmekesisusega lausa lummas neiukest. Ometigi mõlkus tal meeles vaid laada kollane sai.

“Mis ma soole ostan?” küsis kavaler tähtsalt.
“Kolm naela kollast saia,” sosistas neiuke.
See kadus nagu niuhti.
“Mis sa nüüd tahaksid?” küsis poiss.
“Veel kolm naela,” vastas neiu.
Kui ka see söödud, kordas poiss küsimust.
Neiul oli raske vastata, sest ta kõht oli hakanud valutama.

Värske kala ootel

Lümanda sovhoosi Karala osakonna ja küla kauplus asus koolimaja esimesel korrusel. Igal kolmapäeval toodi autoga sinna värsket kala, mida tavaliselt kunagi kõigile ei jätkunud. Seepärast tekkis sinna järjekord juba ammu enne poe avamist, sest keegi ei teadnud, mis kell auto saabub, kas hommikul või millalgi lõuna paiku.

Vastu maja seina oli paigutatud plankudest pink. Kudumisvarraste välkudes arutasid naised seal naeru lagistades mitmesuguseid juhtumeid nii Karalast kui lähikonnast. Koolijuhataja Sergo Ruumet (1897–1977) nimetas seda tabavalt kohaliku kõmu toimetuseks. Arutati, kas kõik need, kes naerdes läkastama hakkavad, on natuke lollakad, kellest tuleb paar sammu eemale hoida.
Suure Põllu Paula, kes neid seal kasimas käis, rääkis, et selliseid on seal mitu, kes naerdes ja läkastades püüavad põrandale kriidiga tõmmatud joone alt läbi pugeda.

Jah, jah, jah, aga seda, kuidas Karala tosinaliikmelise segakoori juhataja Sülla Mari enne esinemist kadunud helihargi õiget tooni otsimas käis. „Sol-mi-do, sol-mi-do…“ ümises ta ootava koori ees õiget häält leidmata. Kooli lauluõpetaja oli talle kord rääkinud, et helihargi tooni etaloniks on emaste sääskede pirin, olgu see kaugel põhjas või kuumal Aafrikamaal. Ainul emased sääsed tulevad verd imema.

Mari häälestas end täpselt verd imema saabunud sääskede pirinale ja et seda õiget tooni mitte karvavõrdki muuta, läks inisedes oma koori juurde tagasi.
Naerdi, kuidas Mätliku Maali üheksa-aastane plikatirts oma kätkis (hällis) magava õeraasukese hoidjaks jäeti, kui kogu pere hommikul heinamaale ruttas.
“Kui ta ärkab ja nutma hakkab, anna talle lutipudel, laula ja kiiguta. Küll ta jälle magama jääb,” õpetas ema lapsehoidjat. Kui naabrieit juhuslikult tuppa astus, rääkisid mõlemad täiest kõrist. Kätkit kiigutati sellise hooga, et imik võis sealt iga hetk välja lennata.

“Mul on mõistus täiesti otsas,” nuuksus lapsehoidja. Kogu traagika lõppes, kui imik endale kuivad lapid alla sai.

Viinaleti avamise ajaks jõudsid kohale ka mehed, peamiselt pensionärid. Mehed okupeerisid pingi, kui naised kauplusesse sisenesid.

“Kas teeme punnu ka?” küsis Punniks hüütu. Kõik hakkasid taskutest tubakapuruseid kopikaid otsima. See oli juba traditsioon. Toodi pudel veini, et kambaga keelt kasta. Punni-nimeline mees tagus käega vastu pudeli põhja, aga kork ei liikunudki paigast.

“Anna siia!” ütles traktorist Vindi Jolli. Võttis pudeli ning põrutas selle põhjaga vastu katmata pead. Kork lendas suure kaarega eemale. Mehed imestasid, et on ikka kõva peaga. See oli Volli leivanumber. Küünitas pudeli suu juurde ja enne kui Punn tahtis pudelit oma kätte saada, oli pool selle sisust juba kadunud.
“Ilma minuta poleks te siit ju tilkagi kätte saanud,” naeris Volli suud varrukaga kuivatades.

Nüüd jõudis ka auto värske kalaga kohale.

Kas avarii või eksperiment

Ühel kaunil kevadhommikul kihutas Lümanda sovhoosi juhtkond koos autokraanaga Karala osakonda, kus öösel oli toimunud ilmaime – ratastraktor Belarus oli öösel roninud kiviaeda paaritama.

“Kevadine aeg – vaata seda tiirast loodust. Mis siis suurtest elukatest rääkida!” arvas sovhoosi lehmade kunstlik seemendaja Pull-Peeter, keda kui eksperti kaasa kutsuti.

Teeäärsetel põldudel käis hoogne kevadkülv, kaaslasteks tolmupilved ja kajakaparved. Peamehaanik seisis aia ääres, millel lossutas paaritav traktor, kui saksad kohale jõudsid.

“Kas avarii või eksperiment?” küsis direktor vastust saamata, sest kõigil oli kiire. Partorg pildistas traktorit igast kandist, ronis selle alla ning kraananoka konksu otsas tegi veel seeria ajaloolisi aerofotosid. Peainsener uuris hoolega varistatud kiviaeda, mida traktor enne sellele ronimist oli pikalt kompinud.

“Siit ta talle selga roniski,” näitas ta madalaks varisenud kohta aias.
“Just nagu pull…” alustas Pull-Peeter, kuid peaagronoom katkestas teda järsult: “Ole vait!”

“Loogiliselt peaks see traktor siin aia ääres küliti maas olema,” arvas peamehaanik.

“Loogiliselt peaks see hoopis põllul olema,” arvas peainsener,
“Kes oskab mulle öelda, mis siin tegelikult toimub? Kas avarii või eksperiment? See on põhiküsimus,” lausus direktor otsustavalt.
“Räägi!” kraaksatas osakonnajuhataja oma hääle viimaseid riismeid pingutades kohalekutsutud traktoristile, kes ettevaatlikult oma paistes kriimulist põske paitas.

“Äi, mis siin ikka rääkida,” ütles traktorist. “Peale tööd pidasime Peedu töökoja taga kadarikus Koogu Kuta sünnipäeva ning siis tuli Tere Müts viiekümne kuue voldisega ning arvas, et seatapjat on sellele paras peale luristada. Kraaksusime nagu noored varesed ning siis pilt kadus.”

“Tähendab, siis läksid sa tuurisid täis ning otsustasid Belarusiga kiviaeda kargama hakata?” küsis partorg muheledes.

„Löö või maha – äi mäleta!” vastas traktorist hädiselt.
“Ärkasin kiviaia kõrval maas, kui brigadir Jupsti Juula mulle seal äratuseks kinganinaga vastu ribisid toksis. Ma vist tahtsin öösel kabiinist välja minna, aga astumine oli ootamatult sügav ja nii ma peaga vastu maad potsatasin. Sellest ka selline kastekindel nägu peas.”

“Kas avarii või eksperiment? Sellest oleneb, kuidas teda karistada.”
“Panna ta karistuseks karjakuks,” ütles Pull-Peeter tõsiselt. ”Saaks siinse lehmakarja starterpulli juhendajaks ja siis – jumalaga, ahtrad lehmad!”
“Asjalik ettepanek,” arvas vanemzootehnik.

„Ennem hakkan kosmonaudiks kui karjakuks!” karjatas traktorist.
“Kuidas siis ikkagi on, kas avarii või eksperiment?” ei jäänud direktor rahule.
“Huvitav, milline võiks küll välja näha ratastraktori ja kiviaia ristsugutis?” ilkus kraanajuht.

Ja tõesti, see ime sündis. Ainult et aastakümneid hiljem, kui ajaloolist paarituspaika tähistati ca saja meetri pikkuse euro-kiviaia ladumisega, mis Karalas igaühe pilku püüab. Räägitakse, et tulevikus tahetakse sinna ka vastav mälestustahvel püstitada.

Tulikuumad armastuskirjad

1940. aasta suvel ehitas Vene sõjaväe ehituspataljon Karala küla põhjapoolsesse äärde heinamaametsa rannakaitse patareid oletatava sakslaste meredessandi tõrjeks. Mugavad punkrid sõduritele ja ohvitseridele tehti metsast roomiktraktoritega kohale veetavatest männipalkidest, jättes maha meetrikõrgused kännud, mida külarahvas käis küttepuudeks parajaks saagimas.
Eks mõned kohalikud tüdrukud hakanud kevadel noorte venelastega semmima.

Trullakas murumunake Tihi Tiiu leidis endale südamesõbra topelthuulega Petka näol, kes teda sageli traktori kabiinis sõidutas. Sõjaeelsetest noortest ükski vene keelt ei osanud. Tiiu sai siiski selgeks, et “da-da-da” on “jah-jah-jah”. Ükskõik millest ka Petka rääkis, lõkerdas Tiiu vaid naerda ning kordas “da-da-da!”.

Kord pahvatas Petka oma jutu peale kogu südamest naerma. Tiiu rääkis teistele, et tema Petka oskab eesti keeles nii kenasti naerda, et tõlkida pole seal midagi.
Kui rannakaitsepatarei valmis sai, läksid ehitajad Mustjala pangale uut patareid ehitama. Petka saatis sealt Tiiule tuliseid armastuskirju. Kuna Tiiu neid kirju ise lugeda ei mõistnud, palus ta seda teha veel keisriaegse koolitarkusega lesknaisel Riinel. Lugemise ja tõlkimise ajal hoiti Riinel kõrvu kinni, et ta ei kuuleks, mida loeb, sest armuasjad on siiski salajased.

Petka kirjad Tiiule meeldisid ja ta mõtles, kuidas neile vastata.

“Ma räägin ja sina pane see kirja,” ütles Tiiu Riinele.
“Äi mina seda küll ei mõista,” ütles Riine. “Sa pane ise see kirja. Küll mina katsun selle ära tõlkida.“
“Mul nii vilets kiri,” tõrkus Tiiu.
“Pane aga kõik kirja. Küll ma aru saan,” julgustas Riine.
Kiri algas nii: “Ma kirjuda vikatiga.”
Riine murdis kaua pead, et kuidas saab vikatiga kirjutada. Kirja edasi dešifreerides taipas ta, et Tiiu ei kirjutanud mitte vikatiga, vaid vigadega.

Täna loetuimad
Tüdruk läks pommijate küüsi sattunud klassivennale appi (4)
Upale kerkib Lempu päikesejaam (2)
Pottsepp valla viidatud MTÜ-sse ei kuulu (5)
Muhus pidi ilves auto alla jääma (1)
JUHTKIRI - Niru palk ja palju tööd (4)
Autoga Leetu sõitnud ärandaja aastaks vangi
Kuressaare keskkoolist Tallinna kõrgkooli (1)
Praamidel töötavate meremeeste palgaläbirääkimised on tupikus (6)
34 jalakäijal ei olnud helkurit
Mida tähendab peresõbraliku tööandja märgis
Tubli mehe 42 jooksu
Baltic Workboats hakkab maksma laevaehitaja stipendiumi
Katrin Pautsil ilmus kuues raamat – „Marduse tänav”
Sügisjazz sirutub pealinnast saarele
Kas südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus on Eestis tagatud? (3)
Nädala loetavuse top 5
Piret Pihel: jutt dubleerimisest on arusaamatu (13)
Tüdruk läks pommijate küüsi sattunud klassivennale appi (4)
Saarlane soovib sotsiaalosakonna juhi koha säilimist (14)
Veiste piirdeaedu varastatakse ja lõhutakse (9)
Veel kord teenindusest  (5)
Kommentaarid
Kas südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus on Eestis tagatud? (3)
Pottsepp valla viidatud MTÜ-sse ei kuulu (5)
Pihtla vald liisis Jüri Saarele uue maasturi (664)
Kalurid loodavad kormoranimunade hävitamisele (38)
Kus on elu? (87)
Aplad Torgu metssead askeldavad ülbelt isegi jahimeeste akende all (54)
Laevaehitaja plaanib veel ühe tuuliku püstitamist (71)
Koolivorm – uhkus või tüütus?  (104)
Politsei karistas väidetavat koerte tulistajat rahatrahviga  (270)
Tüdruk läks pommijate küüsi sattunud klassivennale appi (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2018. Kõik õigused kaitstud