[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Kolmapäev, 23. september 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Eluratas

Kihelkonna mehe August Albo eluteest
Autor: Aili Dunne
Reede, 02. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kliki ja vaata suuremat pilti

Helga ja August oma maja ees Kanadas. FOTO: erakogu

Öeldakse, et inimene ei unusta kunagi seda, kust ta pärit on. Vananedes on noorusajal kogutud mälestused kristallselgelt meeles, kuid eelmise nädala sündmused nagu kaoksid udusse.

Nii on praegu lood ka 96-aastase August Alboga, kes elab peaaegu iseseisvalt oma majas, mille ta ehitas Sault Ste. Maries Ontarios 1959. aastal.
Ühe meie lemmiklaulu sõnad – „Ei paremat pole kuskil pool kui suisel ajal Saaremaal“ – toovad esile palju mälestusi kodukandi elust.

August Albo sündis Saaremaal Kihelkonna vallas Tammese külas (väike küla, kuhu kuulus umbes 20 majapidamist) Viluniidi talus. Tema vanemad olid Mihkel Albo ja Juula Pilsas Albo. Et ta sündis 1921. aasta 1. augustil, siis oli August talle vägagi sobilik nimi.

Tal oli vend Heino, kes suri noorelt, veel kaks venda, Oskar ja Lembit, ning õde Linda. August oli pere viiest lapsest kõige vanem.

Alguses elas pere Juula vanemate juures. Sealt hakkas August oma mäletamist mööda Kurevere koolis käima. Selleks ajaks, kui ta oli saanud 9-aastaseks, oli pere kolinud Saaremaal Tagamõisa poolsaarel asuvasse Kõruse külla Matsi talusse, et aidata isa vanematel talu majapidamise eest hoolitseda. Siis jätkas August õppimist Kõruse koolimajas. Matsi talu asus kolme kilomeetri kaugusel Läänemerest, mida oli võimalik nende köögiaknast näha. Kõruse oli oma ligikaudu seitsmekümne viie taluga päris suur küla.

Rasked sõja-aastad

Nagu poistel ikka, oli ka Augusti elu seiklusi täis. Ta mäletab, et kuueaastasena sai ta kiviga vastu otsaesist nii tugevasti, et kaotas saadud hoobist teadvuse ning sellest löögist jäi talle muhk kogu ülejäänud eluks. 10-aastasena oli ta koos oma tädipoja Karl Alboga merel ära eksinud. 16-aastasena langetas August koos venna Lembituga puud, mis ootamatult tabas Augusti pead. August jäi puu alla lõksu. Õnneks oli nende isa Mihkel läheduses. Mihkel tõstis üksinda puu Augusti pealt ära. August pidi seejärel kaks nädalat haiglas veetma. Kui Mihkel hiljem sündmuskohale naasis ja üritas puud uuesti tõsta, siis ei suutnud ta seda paigast liigutadagi, selle tõstmiseks oli vaja vähemalt kuue mehe rammu!

August läks kahekümneaastasena vabatahtlikult Eesti kaitseväkke ajateenistusse. Mõned kuud pärast seda okupeerisid venelased aga Eesti ja sundisid Eesti sõdureid oma teenistusse. Lõpuks kihutasid sakslased venelased minema, see selgitab, miks August pidi kandma kolme erinevat sõjaväemundrit, kaht neist mitte oma vabast tahtest.

Ta sai väljaõppe Tartus. Teda saadeti Stalingradi, Ukrainasse, kuid ka Hiiumaale ja Narva. Lõuna-Eestis teenides võttis ta kuulda ühe kogenud sõduri nõuannet ja pääses surmasuust. Hiiumaal olles oli August avanud kompassi kaane, et oma asukohta määrata. Ta mäletab, et jooksis varjendi poole, kui pommid hakkasid langema ning imestas, et miks tema pöial tundus kange ja valulik. Hiljem oma kompassi uurides avastas ta, et selle kaas oli snaipri kuulist tabamuse saanud. Kompassi kaas oli päästnud nii tema pöidla kui ka elu, sest ta oli hoidnud kompassi oma rinna lähedal.

Teel koju jõudis ta Virtsu, kuid tal puudus vajalik dokument Saaremaale pääsemiseks. August oli seal koos nelja eesti sõduriga, nad kohtusid veel kolme eesti sõduriga, kellel oli olemas korralik läbipääsuluba, kuid see oli välja kirjutatud kolmele. August vaatas luba ja et tal oli kaasas samasuguse tindiga sulepea, siis muutis ta number kolme kaheksaks ja nii pääsesid kõik kaheksa sõdurit Saaremaale.

Põgenemine Rootsi

Teel koju tegi August peatuse Kehilas Andruse talus, et külastada tuttavat tütarlast Helga Rauda, kuid avastas, et Helga ja tema venna Oskari pere olid kolm kuud varem Rootsi sõitnud. Kui August lõpuks koju jõudis, teatas tema isa talle, et Augusti kaks nooremat venda, Oskar ja Lembit, ning paljud teised Kõruse küla poisid olid läinud 1943. aastal Rootsi. Isa julgustas ka Augustit leidma võimalust Eestist põgeneda.

1944. aastal tulid kolm meest paadiga Kõruse randa. Et see olevat olnud lahtine kalapaat, 25 jalga pikk, siis oli see sunnitud jääma ranna lähedal asuva väikese Tarjamaa saare varju. Need kolm meest olid 1944. aasta kevadel põgenenud Rootsi ja olid nüüd tulnud oma perekondadele järele.

Rootsist tulnud meestel oli kaasas nimekiri, keda nad pidid peale oma pereliikmete veel kaasa võtma. August sai paadi saabumisest teada ja läks õhtul randa, lootes, et ehk õnnestub ka temal kaasa sõita.

Oli 7. septembri õhtu. Ilm oli väga tuuline. Randa oli õhtupimeduses kogunenud rohkesti sõita soovijaid. Tugeva tuule pärast lükati sõit edasi järgmisele päevale. 8. septembril puhus endiselt vali tuul, aga enam viivitada ei saanud, sest Nõukogude lennukid pommitasid Jaagarahu sadamast lahkuvaid Saksa sõjalaevu. Seepärast otsustati kohe sõitma hakata.

Väikese sõudepaadiga viidi inimesed Tarjamaale, kus oli suurem paat peidus. Suures paadis oli 28 inimest, nende hulgas neli last. Ja siis, kui viimane sõudepaadi last pidi hakkama teele asuma, astus Minni Peit (Pasti Minni) koos oma väikese tütrega paadist välja ning ütles oma naabrimehele Augustile, et talle ei ole see minek nii oluline kui naabrimehele ning loovutas oma koha Augustile.

Rootsis olles õnnestus Augustil eestikeelse ajalehe kuulutuse abil oma vendadega taas kokku saada. Nad tegid kõik koos Falkenbergis talutöid. 1945. aastal sai August väljaõppe Skåne tekstiilitööstuses, kus ta töötas kaks aastat. Alles Borås leidis ta üles Helga Raua ja abiellus temaga 23. märtsil 1946. 1948. aastal sündis neile tütar Aili. August töötas Borås tekstiilitööstuses neli aastat.

Vahepeal avaldas Venemaa Rootsile pidevalt survet, et sõjapõgenikud saadetaks tagasi nende päritolumaale. Oli teada juhtumeid, kus inimesed, peamiselt sõdurid, tagasi saadeti. Seepärast hakkasid paljud perekonnad taotlema viisasid lääneriikidesse ümberasumiseks.

Viljakas elu Kanadas

Nii lahkusidki August ja Karl Vilu koos oma perekondadega 1951. aasta märtsis Rootsist ning asusid teele Nova Scotia pealinna Halifaxi laeval nimega Gripsholm. Mehed lootsid leida tööd Ontarios Toronto tekstiilitehases, kuid see ei saanud teoks ning nende elu Kanadas algas tõusude ja mõõnadega. August sai tööd Cochrane’i saeveskis, kus ta jõudis töötada vaid kuu aega, kui sai niimoodi vigastada, et pidi kümme päeva haiglaravil viibima.

Jällegi sai ta eesti ajalehe kaudu teada, et tema sugulased ja lapsepõlvesõbrad Kõruse külast töötavad Ontarios, Sault Ste. Maries. Kui nad lõpuks omavahel ühendust said, otsustati, et (Suure-Tõnise) Aleksander Suurna sõidab Torontosse ja aitab Augusti perel kolida Ontario põhjaosasse, kus on vabu töökohti.

Nii saidki August ja Helga 1951. aasta sügisel taas kokku Karl ja Oskar Albo peredega. Niisamuti ka Karl Mäeotsa, Oskar Siitse ja Artur Rauga peredega. 1955. aastal sündis nende perre poeg Aldo. August töötas puiduäris ja mäetööstuses ning lõpuks kindlustas endale töökoha kohalikus terasetehases, kust ta läks 1. detsembril 1984. aastal, pärast 27 aastat ja 9 kuud kestnud lojaalset ning usaldusväärset töötamist, pensionile.

August ja Helga pidasid kuldpulmapäeva 1996. aastal.
Teadmistejanu ajendas Augustit minema eneseharimise teed. Ta luges palju ja tal oli tuline huvi igapäevaste sündmuste vastu.

Kuna enamik eestlasi oli oma sugulastest lahus, koondusid nad kokku, moodustades laulukoore, spordivõistkondi, rahvatantsu- ja teatrigruppe, asutasid kirikukogudusi, koole ja poliitilisi organisatsioone. Nad püüdsid igakülgselt jätkata eesti kultuuritraditsioone, hoida eesti keelt elus ja tegutseda Eesti iseseisvuse saavutamise nimel. See kõik oli Augusti elus ääretult tähtis.

Ta aitas väga palju kaasa eesti kultuuri edendamisele Sault Ste. Maries, samuti hoidis ta elus oma armsa Saaremaa traditsioone. August oli Sault Ste. Marie Eesti kiriku eesistuja ning varahoidja. Ta oli ka Eesti Seltsi eesistuja ning Saarte Klubi kaasasutaja. August organiseeris 1990. aastal Sault Ste. Maries Kõruse küla saarlastelt raha kogumise Saaremaa heaks. Sellega ühinesid ka Toronto saarlased. Kokku saadi 820 dollarit, mis otsustati annetada Kihelkonna kirikule. 24. juunil 1992 tõi Heldur Suurna kogutud raha kirikuõpetaja Elmar Reinsoo kätte.

Lõpuks, 1990. aastal, pärast 46-aastast kodust eemalviibimist, oli ta erakordselt uhke, seistes Tallinnas Toompea lossi ees Pika Hermanni torni heisatud Eesti lipu all.

August sisendas armastust oma kodumaa vastu ka oma lastesse ja lastelastesse, kes kõik kinnitavad uhkusega oma Eesti päritolu.

Teenete eest Sinimägede lahingus annetati August Albole 2005. aastal medal „Kodu kaitseks“, mille tõi Eestist ära ja andis Toronto Vana-Andrese kirikus üle EELK peapiiskop Udo Petersoo.

Augustil ja Helgal on viis lapselast – tütar Ailil on kolm poega ja poeg Aldol on kaks tütart. Lisaks on neil kuus lapselapselast. Kahjuks suri Augusti abikaasa Helga 8. mail 2013. aastal.

Artikli autor Aili Dunne on Kanadas elav August Albo tütar.

Täna loetuimad
Saaremaa valla koduteenus läheb tasuliseks (11)
Vasikas langes huntide roaks (7)
Naabrite vaheline tüli lõppes luumurruga
Saare naised said stuudioks vajaliku raha kokku (2)
Esimene töökoht on aidanud tööeluga kiirelt kohaneda (2)
Hanna Martinson juhib uut meelelahutussaadet (3)
Saaremaa vald toetab huviharidust  (1)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Kalev Koeli külainimesed linnas
Sügisjooksu võitsid Markus Tamm ja Ando Õitspuu
Naised jalul, ajalugu ja poliitikud mitte
JUHTKIRI - Tants huntide ümber
Nädala loetavuse top 5
Peod ja kogunemised tuleks ära jätta (29)
Madis Kallasest sai ministeeriumiametnik (26)
Võistleja sõitis peatunud autole otsa (3)
Kohus mõistis mehe oma isa raha omastamises süüdi, naise aga õigeks (2)
Veehind maal järgmisest aastast kallineb (16)
Kommentaarid
Vasikas langes huntide roaks (7)
Saaremaa valla koduteenus läheb tasuliseks (11)
Hanna Martinson juhib uut meelelahutussaadet (3)
Saare naised said stuudioks vajaliku raha kokku (2)
Esimene töökoht on aidanud tööeluga kiirelt kohaneda (2)
Lugeja küsib, jurist vastab (2)
Saaremaa vald toetab huviharidust  (1)
Jehoova tunnistajad – kes me oleme (14)
Kohus mõistis mehe oma isa raha omastamises süüdi, naise aga õigeks (2)
Peod ja kogunemised tuleks ära jätta (29)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud