Kolmandik saarest jääb settekivimitele. Nende valik on lai, ehkki lubjakivi leidub üpris vähe. Väga esinduslik on paarikümne meetri kõrgune kriidi ajastu lubjakivipank saare lõunarannikul Arnageris.

Plaanisimegi sinna minna, ent ilm kiskus na kahtlaseks ja tõttöelda ei meelitanud võimalus seal lagedal rannal sügistuules ja vihmas koperdada.

Sõitsime hoopis Aakirkebysse. Tõlkes tähendab see Jõekirikuküla. See on vana kaubalinn, mille uhkuseks on justkui kindlusena kerkiv kirik.

Torni ehivad astmikviilud ja ehitis ise on kokku laotud ümbruskonna eri kivimitest. Ikka graniiti ja paasi ja kilta ja mida kõike veel. Tänava ääres kulges paekivist laotud müür. Kuid me polnud siiski veel settekivimite avamusalal.

Suundusime Bornholmi loodusmuuseumi poole. See seisab keset lagedat välja kui taevast alla kukkunud kast. Ehitise taga küünitab kaela kopsakas saurus. Küll betoonist, ent uduvihmas märgununa nägi välja ülimalt tõetruu.

Bornholmilt on leitud sauruste fossiile, taimestikust aga näiteks palmlehikute ja hõlmikpuude jäljendeid. Kui juba kivist saurus, siis peaks selle alasti kasti ümber istutama ka ühe elava hõlmikpuumetsa!

Eriilmelised vaated

Muuseumi naabruses paljastuvad silekaljud. Kahjuks ei süüvinud ma neisse eriti. Geoloogilisel kaardil on Aakirkeby ümbrus märgitud gneisside levikualaks. Klintebakkeni stendil on juttu aga graniidist.

Seal Klintebakkeni astangul kummuvad ürgsed aluskorrakivimid. Kui kirjasõna väidab, et graniit, siis olgu graniit. Sel hetkel ei tulnud pähe lähemalt uurima hakata.

Siin asub koht, kus võid väidetavalt seista ühe jalaga üle poolteise miljardi aasta vanusel kivimil, teisega miljard aastat nooremal.

Ees laiusid rohused künka-aasad, kirjatuna end õitsema unustanud rukkililledest. Raske vettiv udu muutus aina tihkemaks, tekitades tunde, kui oleks Fääri saartele sattunud.

Läbi karjavärava, ja kohe teatas stend, et olemegi sel tähtsal murrangujoonel. Paremal laskub 1700 miljoni aasta vanune graniit vette, et kohe teisel pool turritaks üles viltukihilised Nexø liivakivid. Settinud on need 545 miljoni aasta eest Kambriumi mere põhjas.

Kuidas sai tekkida säärane järsk piir? Tegelikult oli kogu laiem ümbruskond kunagi kaetud Kambriumi liivakividega. Kui aga rikkevööndi tekkel graniidi-gneisi plokk ülespoole tõusis, pääsesid erosioonijõud kerkeala jõulisemalt kulutama.

Üle paarisaja aastamiljoni oli selleks aega. Vahest põhilise viimistluse andsid jääaja liustikud. Nõnda paljandus graniitne aluskord, astangu jalamil jäid aga liivakivid alles. Murrangujoone servas iselaadselt viltu kerkinuna.