Anseküla külamajas oli eriliselt helisev ja meeldejääv päev

Autor: Vilma Rauniste
Laupäev, 17. märts 2018.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Vahva koosolemise pidasid maha Helle Timm (ees vasakult), Mari Lepik, Merike Sepp, Luule Rajaver, Tiina Ojala, Katrina Tarkin (taga vasakult), Elve Lepik, Silje Vaik, Mailis Pukk, Lemmi Saun ja pildistaja. FOTO: Vilma Rauniste

Selleaastane 8. märts kukkus eriti kena ja teistmoodi välja. Nii töökollektiivis rohkete lillede ja meeste kaetud rikkaliku laua poolest kui ka ühe vana sõpruskonna kokkusaamiste ülessulatamise poolest.

Mitu aastat puhanud Tõllu Tütred otsustas, et aitab omaetteolemisest nüüd küll ja Sõrves elav Helle Timm ning pundi pealik Silje Vaik asusid tegutsema. Anseküla kultuurimootor Mari Lepik ja Ammukeri liikmed olid meeleldi nõus „tütred” vastu võtma, et koos seda päeva laulmislainel tähistada. Pealegi on Helle nii ühe kui teise kollektiivi liige.

Mari tutvustas esmalt Anseküla külamaja, mille valmimisse on piirkonna inimesed jõukohaselt panustanud, ning seal läbiviidavaid üritusi – laulude õppimist ja harjutamist, mõõduvõtmist bridžimängus, Sõrve raadio tegutsemist ja aabitsa koostamist, külaliste vastuvõtmist... Seinal pildid Ammukerist, Küist, Sõrve segakoorist ja Sõrve bridžitiimist.

„Meil on Jööris pillipidu tulemas, kogu aur kulub praegu pillimängu harjutamisele. Valmistume hoolega. Meil on selline seltskond, et suurem osa naisi võttis pilli kätte esimest korda. Selgus, et paljudel on kodus olemas akordion, mis jõude seisnud, seetõttu on ansamblis suur ülekaal akordionistidel,” pajatas Mari Lepik.
 
Seejärel rääkis igaüks endast ja oma tegemistest. Jutukamate taltsutaja oli Mari ise, sest plaanis oli veel ühislaulmine, Sõrve aabitsa tutvustamine neile, kes pole sellega veel tutvuda jõudnud, peolauas olemine ja muidugi natuke ka naistele omast jutuvada. Ühislaulmine oli aga peamine. Regilauljad olid kordamööda esilaulja rollis, valides ise laulu. Kui ring peale sai, selgus, et enamus valis pulmalaulu. Pulmad olid vanasti ja on ilmselt ka nüüd iga naise elu üks ilusamatest hetkedest.

Aarete jahil

Üks Ammukeri lauljatest oli mulle võõras. Kõnetasin teda, küsides, millega ta tegeleb ja mis ajast regilauljate pundis kaasa lööb. „Peaaegu algusest. Kui märkasin rahvamaja seinal vastavat kuulutust, olid nad paar kuud koos käinud. Mulle meeldis eriti see, et samal ajal saab teha käsitööd. Keskkoolipäevil olin ma rahvalauluansamblis kaasa löönud, see oli mulle tuttav. Mulle hakkas seal kõik kohe väga meeldima,” rääkis Luule Rajaver, kes töötab Salme lasteaias õpetajana.

„Kodus on toimetamisi nii palju, et sokke-kindaid pole aega kududa ega näputööd teha. Siin on aga kaks tundi laulmist, kus käed saavad omasoodu toimetada. Mulle väga meeldib, et see aeg on kuhjaga täidetud. Kunagi ei aeta siin tühja juttu ega ole kuulda kirumist. Põhiliselt arutame laulude sisu, sõnavara, pärimuskultuuri, räägime kõigest, mis kunagi on olnud, mida tehtud ja kuidas tehtud.”

Luulele meeldib väga ka Mari juhendamise stiil. „Mari on nii positiivne ja meeldiv, alati tänab, et me üldse kohale tulime. Ja kui esinemisel tuleb olla eestlaulja, mis on küllaltki vastutusrikas, ja kui oled ära laulnud, on endal muidugi ka hea meel. Aga Mari leiab alati aja olla silmsides ja öelda: „Tubli olid!” Siis tunned ennast seitsmendas taevas, et sinuga ollakse rahul, et sa oled midagi väärt. Seda teeb ta alati ja see on nii vajalik.”

Koos käiakse kord nädalas, pilliharjutamisel kaks korda nädalas. Aga iga päev tuleb ka kodus harjutada. Luule ütles, et ta pole paarkümmend aastat pilli kätte võtnud ja kõik oli meelest läinud. Ka nootide asukohad akordionil tuli uuesti meelde tuletada. „Noodist mängisin ma põhikooli ajal, kui direktor meiega ansambli tegi. Aga hakata mängima nii palju hiljem? Algul tundsin, et ei taha.
Kuid Mari utsitamisel hakkas asi järjest rohkem meeldima. Nägin ka, et kui igal õhtul kodus harjutada, hakkas järjest paremini minema ja tekkis tahtmine mängida üha paremini. Nüüd juba mõtlen, et kui oleme pillipeol ära käinud, mängin edasi.”

Luulel jagus Mari kohta kiidusõnu veelgi. Tema tütar käis koos Mariga Kuressaare kunstikoolis. „Koos sõitsid nad bussiga linna ja läbi pargi minnes võtnud Mari alati paar aastat nooremal Kadril käest kinni. Tütrel on siiani meeles, kui turvaline oli neil koos minna. Nüüd elab Kadri Lõuna-Eestis ja juhtus raadiost kuulma, kui Mari Sõrve aabitsast rääkis. Ta oli nii elevil, et kuulis Marit rääkimas. Mari ja Sõrve on talle väga tähtsad. Mari on ääretult tore ja südamlik.”