Kurb mälestus 14. juunist 1941. aastal
Autor:
Saima MedellEsmaspäev, 15. juuni 2020.
Loe kommentaare |
KommenteeriElasime sel ajal Kuressaares Pikal tänaval majas nr 22, Hahni majas. Omanik oli hiljuti Saksamaale sõitnud ja vanematel õnnestus see korter meie perele üürida.
On 1941. aasta 14. juuni valge suveöö. Kell on 1.00. Kogu pere magab rahulikku und.
Äkki kostub tugev põrutus aknale ja uksele ning kuuldub käskiv hüüe vene keeles “Otkroite!” (Avage!). Põrutused korduvad. Isa tõuseb ja keerab ukse lukust lahti. Sisse trügib kolm meest, ühel neist on püss lahtise täägiga käes.
Minnakse söögituppa. Meie, lapsed, oleme voodist üles tõusnud, kuid hiirvaiksed. Ka ema on läinud teise tuppa kuulama, mida on tulnukatel vaja, et sellisel kombel inimesi äratatakse.
Ja siis kuulen öeldavat isa nime – Juhan Koppel – ning seejärel mingeid segaseid lauseid. Nüüd kuulen isa häält: “See ei ole võimalik! See peab olema mingi eksitus!”
Varsti tuleb ema nuttes meie juurde ja ütleb: “Papa on arreteeritud.” Oleme ehmunud ja öeldu ei mahu meie teadvusesse. Arreteeritud! Mille eest? Ema läheb teise tuppa tagasi ja mõne aja pärast naaseb meie juurde veidi rahulikumalt: “Papa ei lähe üksinda, meie läheme kõik koos!”
No vähemalt koos, mitte ei viida meie isa üksinda kusagile – südames tekib tilluke kergendus
Kui me oma suure perega väliskotta tuleme, astume papaga kõrvuti trepist alla. Mulle tuleb nutt peale, kuidas võib nii olla, et peame kodust lahkuma, kõike maha jättes. Papa minu kõrval näeb minu nutust nägu ja ütleb: “Saima, mis see siis on ? Pea püsti! Küll kõik saab korda!” Ma vaatan hetkeks papa poole ja näen, et ka tema prilliklaasi taga läigib pisar.
Astume välja tänavale. Maja ees seisab veoauto, mille kastis istub noor naine. Tean teda, see on proua Hänni. Taevas on koidueelselt veripunane, ei sinist laikugi. Isegi valgete pilvede ääred on nagu punase värviga kaetud.
Kui kogu pere on autokasti paigutatud, võtab sõiduk suuna Tori poole, kus haiglast võetakse peale pr Hänni tüüfusest paranev abikaasa. Ning sõit läheb mööda Tolli ja Pikka tänavat Kihelkonna maanteele Jaagarahu sadama poole. Veel kord sõidame mööda oma kodumajast. Väikesesse lauta on maha jäänud meie lehm Maasik
Nii algab see hommik paljudes Saaremaa kodudes, kas nii või veidi teistmoodi, kuid Jaagarahul ootab kõiki üks laev, tumedat värvi Aegna, mis viib meid ära oma koduselt Saaremaalt.
Lae on pilgeni täis, tekile on asetunud eakad ja lapsed. Meestele on koht laeva trümmis, seal nad seisavad püsti ja vaatavad üles, kus lahtisest luugist tuleb veidi värsket õhku
Paldiskis seisab raudteel pikk rong kaubavagunitega ja algab kiire ümberistumine ning pakkide-kohvrite tassimine trellitatud aknaavadega vagunitesse. Et rong kiiremini täituks, lubatakse meestel appi tulla oma peredele. Seejärel käsutatakse mehed eraldi tagumistesse vagunitesse iroonilise ütluse saatel: “Küll kohale jõudes saate pered kokku!”
Raginal tõmmatakse rasked uksepooled kokku ja suletakse väljast raudsete riividega ning algab sõit tundmatusse.
Meestevagunid aga hangitakse rongi tagant lahti ja need suunduvad vangilaagrite poole, mis jäävadki enamikule viimseks elupaigaks. Me ei näinud oma isa enam kunagi, nagu ka teised pered.
Samal ajal toimus selline aktsioon ka meie naaberriikides Lätis ja Leedus.
Infotelefon: 455 3133
