[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 18. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Ajalugu

Metsavend Elmar Ilbi viimne lahing (43)
Autor: MM
Laupäev, 10. august 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

12. augustil 69 aastat tagasi toimus Luulupe metsas viimane suurem lahing, milles hukkus legendaarne Saaremaa metsavend Elmar Ilp ning tema kaasvõitlejad Redeese Tomson ja Feliks Vahter.

Alustuseks L. Piiburi 18.08.2000 Meie Maa artikli avalausega: „Hull aeg, mis pööras eesti rahva kahte lehte, tegi ühed ülesandjateks ja teised ohvriteks.“
1940. aasta oli Vene okupatsioon hävitanud meie riigi. Värskelt oli meeles aeg, kui inimesi mõrvati ja küüditati, paljud surid alanduses Venemaa vangilaagrites. Enamik vabadusristi kavaleridest mõrvati – nii maksti alatult kätte Vabadussõja kaotuste eest.

1944. aastal järgnes uus Nõukogude okupatsioon, mis tõi kaasa põgenikelaine, kõik hirmud ja kartused kordusid, algas uus terror ja meie väikerahva vastane genotsiid, millele aitasid igati kaasa me oma rahvuskaaslased, reeturid ja kollaborandid.

Esimese viie aasta jooksul kerkis maakonnas esile suur hulk uue võimu kaasajooksikuid – reetureid, nuhke, miilitsaid, varumisvolinikke jt. Nad andsid välja okupatsioonivõimu vastu meelestatud inimesi ja võtsid osa küüditamistest. Mitmed neist osalesid hävituspataljoni liikmetena metsavendade tapmistes ja ametnikena võõra kultuuri ning ideoloogia rahvale ajupesuna peale sundimes. Nad osalesid ka kollektiviseerimises, rahva vara omastamises, mis tähendas eraomandi vargust.

Vaenlasega liitumiseks oli mitmeid põhjuseid, silmapaistvaim kindlasti omakasu, milline mõtteviis domineeris nõukogude okupatsiooni lõpuni. Paljudele sobis ka kommunistlik mõtteviis, et kõik kuulub kõigile ja ise selleks vaeva nägema ei pea. Kindlasti oli kodanikke, kes arvasid, et väikerahva säilimine sõltub alandlikkusest võõrvõimu ees. Oli ka neid, kes iga võimuga püüdis ühte sammu astuda, selleks vahendeid valimata. Kuid tegu oli võõra võimuga ja sellest punktist algas kodumaa ja meie rahva reetmine!

Karm aeg

Kui enamik inimestest osutas passiivset vastupanu, siis teatud hulk elanikkonnast valis radikaalsema vastupanu tee ja asus metsavennana vaenujõu vastu võitlema. Massilise terrori oludes tekkinud ja laienenud metsavendlus omandas küllaltki suure ulatuse ja sellel oli palju toetajaid. Suurt mõju avaldas metsavendade tegevusele ja ootustele läänest tulev informatsioon uuest sõjast Nõukogude Liidu vastu. Suuresti täiendas metsavendade ridu ka märtsiküüditamine.

Metsavendluse lämmatamist juhtis vahetult kommunistliku partei kohalik keskkomitee oma maakondlike komiteede kaudu, kuid kõige rohkem ohustasid vastupanuliikumist reeturid ja pealekaebajad.

1947. aastal kurdab EKP Saaremaa Komitee oma informatsioonis EKP Keskkomiteele, et julgeolekuministeeriumi banditismivastase võitluse osakond koostab bandiitide püüdmiseks vaid plaane, kuid need jäävad vaid paberile, sest kohtadel tegeletakse ainult joomise ja huligaansusega. Nõukogude aktivistid on sunnitud igal ööl kodust väljas erinevates kohtades magamas käima, küsides, kes on järgmine.

Sageli sooritasid NKVD-lased ja okupatsiooniarmee sõjaväelased ise veriseid kuritegusid tsiviilisikute vastu, veeretades need roimad metsavendade kaela. Selles olid okupatsiooni repressioonorganid osavad, sundides vangistatud metsavendi ja nende toetajaid piinamistega valet tunnistama ning süüdistusi omaks võtma. Samuti jätsid repressiivorganid tihti metsavendade sooritatud hukkamispaikadesse omal käel lavastatud julmuse märgid, külvates sellega elanikkonnas hirmu. Tihti lisati nende paturegistrisse süüdistusi alles aastaid hiljem juhtumi lahendamiseks, kui tegelikku süüdlast ei leitud. Metsavend Arteemi Metsa jutu põhjal vihastasid Elmar Ilpi ja tema rühma liikmeid sellised valesüüdistused väga.

Aeg oli karm. Elmar Ilp polnud passiivne enesevarjaja, vaid aktiivne ja kompromissitu võitleja, kes sõdis meie maad vallanud kohutava nuhtluse vastu. Inimesi hukati, kuid reeglina neid, kellel lasus veresüü, kes olid aktiivsed pealekaebajad või töötasid ideoloogiliselt metsavendadele vastu. Väiksemate pahategude eest hoiatati, karistati juuste lõikamise, pea tõrvamise või talvevarude rikkumisega. Taolisi karistusmeetmeid olid kollaborantide üle rakendanud ka vastupanuvõitlejad Lääne-Euroopas Saksa okupatsiooni päevil. Levitati vanu käskkirju, mis keelas metsavendi välja andmast. Koos valatud verega voolasid ka pisarad, mida ei saa aga võrrelda pisaratega, mida tõid kaasa võõrvõim ja oma rahvuskaaslaste reetmised.

Elmar Ilp lävis enamuse Saaremaa metsavendadega, mitmeid karistusaktsioone viidi läbi koordineeritult. Sidet peeti ka Mandri-Eesti metsavendadega. Anti välja väga põhjaliku sisuga lendlehti, metsavendadel oli oma sümboolika, munder ja vapp.

Tapmisi viisid täide ka kohalikud elanikud ise, olles tüdinenud omakandi reeturite järjepidevast koputamisest. Need „patud“ läksid samuti metsavendade arvele.

Küüditamised polnud ainsad kuriteod

Oli ka juhuseid, kus näilistest kollaborantidest ei saanud põhimõttelisi reetureid. Nad jäid oma rahvale ja kodumaale lojaalseks, kasutades oma positsiooni metsavendade abistamiseks ja vastupanu edendamiseks. Näiteks sai julgeolek teada, et Tartumaa Vaimastvere valla täitevkomitee esimehe asetäitja Ivan Lukas abistab aktiivselt metsavendi. Lubanud esialgu julgeolekule metsavennad välja anda, lasi ta end mõni hetk hiljem maha, öeldes enne surma: „Metsavendi ma välja ei anna, parem tapan end.“

Villem Uus, kes värvati julgeolekuagendiks ülesandega Elmar Ilp tappa, teatas sellest kohe metsavendadele ja liitus nendega. Kahjuks osutus reeturiks mees nimega August Põld, varjunimega Peeter. Ta oli olnud aktiivne kaitseliidu ja Omakaitse liige, mistõttu Elmar Ilp teda usaldas. A. Põld reetis Elmar Ilpi asukoha ja 25.07.1949 panid okupandid välja varitsuse, kuid operatsioon ebaõnnestus. Redeese Tomson sai haavata, aga Feliks Vahter aitas ta lahinguväljalt ära. Seni andis Elmar oma püstolkuulipildujast kattetuld, tagades sellega oma kaaslastele taandumisvõimaluse. Selle läbikukkunud haarangu eest karistas Saaremaa EKP Maakonnakomitee B. Lohot ja F. Tederit puuduliku poliitkasvatustöö ja arguse eest.

Mõned mälestused, mis ilmestavad saarlaste suhtumist metsavendlusse.
Vello, kes oli 1950. aastal 13-aastane: „Minu tutvusringkond tundis suurt rõõmu, kui Ilp oma meeskonnaga neid reetureid likvideeris. Meil oli väga kahju, kui mõni metsavend mõrvati ja muidugi oli suur löök, kui Elmar hukkus. Aga ta ei andnud alla, see oli kõige tähtsam. Olen tema üle tänini väga uhke.“

Heimar, kes oli 1949. aastal 14-aastane: „Minu isa oli venelaste käes vangis, ema ja õed küüditati, kui olin sugulaste juures. Kui koju tulin, oli seal suur segadus, peitsin end parredele, mul oli automaatrelv. Mingi aja pärast tulid needsamad küüditajad meie vara üle vaatama. Ma sihtisin neid mitu korda, viha nende vastu oli kohutavalt suur, tundsin mitmeid neist. Aga olin natuke liiga noor, hirm oli ka suur, oleks ma mõne aasta vanem olnud! Jäin lootma, et metsavennad selle töö minu eest ära teevad.“

Pikalt uuritud

Saaremaa vabadusvõitlejate ühing on pikka aega tegelenud Saaremaa metsavendade tegevuse uurimisega. Neist sündmustest on kirjutatud mitmeid vastuolulisi lugusid. 23.10.1949 Valjala vallas Kuremaa külas toimunud „süütute jahilkäijate“ tapmine polnudki tegelikult nii süütu. Nimelt said kohalikud kollabarandid teada, et eelmisel õhtul on ühte tallu saabunud metsavennad. Tekkis kiusatus metsavennad omal käel likvideerida, et võõrvõimu ees kuulsust ja tähelepanu teenida. Kuid metsavendade valvsust ei suudetud uinutada. Varumisvolinik A. Nahkuri osalemisest samas haarangus räägib rahvasuu nii: „Üks mees sai jooksu ja julges tagasi vaadata alles Jurse mäel Lööne küla juures. Mees pole mitu aega söandanud koju minna, otsinud varju kõige vägevama lähedusest ja ööbinud Valjala kiriku tornis.“

Viimane lahing

Ilmselt kõige tõesem teave viimase lahingu kohta on järgmine. Kohalik reetur juhatas julgeolekutöötajad Pärsama valla Luulupe küla piirkonda, kus metsavennad peatusid. Neil oli abiks sõjaväe allüksus ja jälituskoer, kelle abil avastati metsast Elmar Ilbi rühma suvine laager. Umbes 40 minutit väldanud lahingus osutasid metsavennad relvastatud vastupanu, tulistades automaatidest ja vintpüssist ning heites 8–10 granaati. Elmaril oli Saksa püstolkuulipilduja MP 40, Redeesel Vene püstolkuulipilduja PPŠ ja Feliks Vahteril Saksa karabiin. Lahingu käigus hukkusid kõik kolm tuntud metsavenda. Ilbi viimasest lahingust on Nõukogude NKVD-ga lähedastes suhetes olnud Vassiili Riis rääkinud nii: „Nad oli granaatidega püüdnud välja murda, aga viskasid üle. Ta naine oli natuke ikka veel elus olnud, sõrm vajutanud ikka päästikule.“

Peale seda lahingut tühistas Saaremaa EKP Maakonnakomitee büroo B. Loho karistuse. F. Tederit autasustas ENSV Ülemnõukogu presiidiumi „bandiitide rühma“ hävitamise eest.

Feodor Teder, keda isegi Nõukogude võim süüdistas ning karistas julmuste ja piinamiste eest ning kes oli tuntud kui väga julm küüditaja, on selgitanud oma kassatsioonikaebuses 2. augustil 1952: „Isiklikult olen tapnud kaks bandiit-natsionalisti. Töötades operatiivtööl olen /.../ kinni võtnud natsionalistlikku ja bandiitlikku elementi üle 30 inimese.“ Kas teda karistati meie taasiseseisvunud Eesti Vabariigis selle eest mida ta ise on tunnistanud? Või heastas ta oma kuriteod Saaremaa jahinduse organiseerijana?

Eestis pole veel tänaseni lõpuni uuritud seda nõukogude ajaperioodi ja kohalike kollaborantide osa selles, nii ongi seisukohad jäänud mõjuvõimsalt kõlama. Küüditamised polnud ainsad kuriteod, kuid ka nende uurimisega jäädi liiga hiljaks. Juba mõni aasta peale Eesti taasiseseisvumist avaldasid mõned endised NKVD-lased halvustavaid kirjutisi metsavendade kohta, seda ilmselt oma tegude õigustamiseks ja naha päästmiseks. See iseloomustas olukorda meie vastloodud riigis, kus tänaseni pole palju muutunud.

Keegi ei ole põhjalikult uurinud Elmar Ilbi elu metsavennana. Seetõttu ei tasu ka korrutada neid arusaamu temast, mis on paika pandud sügaval okupatsiooni ajal.

Palju metsavendi langes lahingutes, ent auga tuleb meenutada ka metsavendade toetajaid, toitjaid ja varjajaid. Nemad olid tegelikult eesliinil, neist kõigist tuleb kirjutada eraldi ja pikemalt.

President Lennart Meri ütles, et Teine maailmasõda lõppes eesti rahva jaoks alles 31. augustil 1994, kui Vene sõjavägi Eestist lahkus.
Lõpetuseks L. Piiburi artiklist: „Ikka veel ei söandata oma nime avaldada ega valjuhäälselt rääkida, kuidas kõik oli. Nii suur on hirmsate aastate järelmõju veel tänini.“

Saaremaa vabadusvõitlejate ühing
saarevv@gmail.com

Täna loetuimad
Kus lõpeb nali? (5)
Olgem kriisiks valmis
18. novembri suurpealetung Sõrves
Haiglas räägitakse naha vananemisest
Öun Drinks käis Rootsimaal Malmös mahemessil (1)
Ajalooüritusel räägiti vaikivast ajastust (1)
Fotopäev tõi kokku fotograafiahuvilised
Kuressaare linnuses saab taas pulmaplaane pidada
Tulekul on helmeskeede töötuba
Kodukindlustuse juhtumite arv tõuseb kütteperioodil
Ott Tänak Austraalias Toyotat aidata ei saanud
JUHTKIRI - Fotograafia ja ajamasin
Viikingid tegid Pärnule tuule alla
Nädala loetavuse top 5
Kus lõpeb nali? (5)
Olgem kriisiks valmis
18. novembri suurpealetung Sõrves
Haiglas räägitakse naha vananemisest
Öun Drinks käis Rootsimaal Malmös mahemessil (1)
Kommentaarid
Kus lõpeb nali? (5)
Öun Drinks käis Rootsimaal Malmös mahemessil (1)
Ajalooüritusel räägiti vaikivast ajastust (1)
Pulmamess pakkus ideid elu tähtsamaks päevaks (5)
Prokurör: laste väärkohtlemise tõendamine on keeruline (4)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (69)
Torgu tahab teenuskeskuse juhi väljavahetamist (17)
Endine hooldustöötaja süüdistab juhtkonda töökiusus (23)
Suurem osa raha valla eelarvest läheb haridusse (13)
Prügiveo hinna tõusu saab leevendada jäätmeid liigiti kogudes (40)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud