Põlvest põlve on vanemad andud oma kalapüügi oskusi edasi poegadele ja tütardele, sajandeid on saarlased kündnud kaugemaid ja lähemaid meresid, koju on toodud uusi teadmisi ja uusi oskusi.

Ka kõige raskematel ja keerulisematel aegadel on kala olnud saarlase toidulaual ning aidanud sellel kivisel ja tuulisel maalapil oma toimetamistega hakkama saada. Kala on mekki mõõda ka meie külalistele.

Paraku on meri näidanud meile ka oma kurjemat poolt, lõhkunud randasid ja ujutanud üle kaldaid, kuid võtnud lõivu ka saarlaste ridadest. Ikka ja jälle on sügisene ja kevadine aeg toonud teateid kaduma jäänud või uppunud kalameestest, meri on toonud leina meie peredesse.

Ja kahjuks pole erandlik ka tänavune aasta, kus Saaremaa on jäänud ilma kahest tublist mehest. Mehi tõmbab jätkuvalt merele ja kalasaak ahvatleb. On olemas küll kaasaegsed päästevahendid ja suurem osa kalameestest ka kehtestatud reegleid täidab, kuid paraku on loodus osutunud tugevamaks.

Meri ja kalapüük jäävad ka edaspidi meiega, kuid suhtume sellesse võimalusesse austusega. Püüame toimetada nii, et meri meile ikka ja jälle annaks ning pingutame selle nimel, et meri meilt ei võtaks.