Kingime maski Meie Maa tellijale
[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Pühapäev, 24. jaanuar 2021  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Arhiiv
eelmine kuu
jaanuar 2021
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Arvamus

Mu Tagaranna
Autor: Julia Laffranque, Tagaranna juurtega eurooplane
Kolmapäev, 13. jaanuar 2021.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ei mäleta, millal esmakordselt Tagaranda jõudsin, tundub, nagu oleksin ma siin kogu aeg olnud. Ilmselt oli esimene kord siis, kui olin nii väike, et ei saagi seda ise mäletada. Nii et olen peaaegu sündimisest saadik Tagarannaga tihedalt seotud. Olen õppinud ja töötanud ning seetõttu elanud erinevates riikides, linnades ja paikades, kuid juurte juurde Tagaranda alati tagasi tulnud.

Tagarannas on sündinud minu vanaema, kelle isa oli siin kippar. Vanavanaema esivanemad pärinesid jõukamate ja viljakamate maadega Saaremaa küladest, mille kõrval on Tagaranna kaluriküla suhteliselt noor ja teistsugune: majad on siin alati olnud tihedasti üksteisele lähedal. Hiilgeaegadel oli külas 40 suitsu ringis ja ajutiselt panid oma elamise siia püsti ka Lääne-Eestist Kiidevalt kilupüügiks kohale tulnud kalurid.

Võõra võimu all

Mu vanavanemate perre sündis neli poissi ja neli tüdrukut, kellest kaks vanemat poega ja neli tütart siin suureks kasvasid. Üks vanaema vendadest, tööpataljoniga Venemaale saadetu, elas naastes Tagarannas oma surmani, üks õde jäi elu lõpuni Mustjalga, teised tüdrukud läksid Saaremaalt Tallinnasse ja vanem vend põgenes Tagarannast paadiga Rootsi, sealt edasi USA-sse. Oli ka neid, kes Tagarannast Siberisse saadeti, kes sealt tagasi tulid või kes külmale maale igaveseks jäid.

Teine maailmasõda tegi oma laastava töö: siin, nagu mujalgi Eestis, vahetus üks okupatsioon teisega, vanavanemate maja pidi lagunema võõra võimu all, meri läks külaelanikele ja kaluritele lukku. Tagarannas, kus Eesti ajal oli vahepeal isegi pood ja kalatööstus, hakkas kohalik elu hääbuma, seda hoiti üleval küll konservivabrikuga, aga koos merelemineku keeluga kadus seegi – kalureid enam merele ei lastud. Tagaranda tulid kaks Nõukogude armee väeosa: läänepoolsele Saaremaa kaldale iseloomulikult piirivalve ja lisaks veel raketibaas.

Sõjavägi ja piirivalve

Mäletan, kuidas väikese tüdrukuna kõhuli maha heitsin, kui ülehelikiirusel sõjaväelennukid pea kohal mürisesid, kuidas nägin oma silmaga rakette, mille transportijad tulid oma sõidukit küla arteesiakaevu äärde pesema. Metsadesse rajati suurte sõidukitega uusi teid, kust aga otsem saaks! Raketibaasi sõdurid käisid hommikuti poolpaljalt küla vahel jooksmas, piirivalvurid „kündsid“ ja „kammisid“ igal hommikul ja õhtul mere äärt. Kui sõjavägi pidu pidas, oli see kogu külla öö läbi kuulda.

Kõigest sellest hoolimata meeldis mulle Tagarannas meeletult: siin on nii imeline loodus, mida isegi sõjavägi ei suutnud täielikult rikkuda. Pidevalt värvi, meeleolu, lainevõimsust vahetav meri, mis aeg-ajalt ka peegelsiledana meelitab. Kidur, kuid visa taimestik, samas erakordselt liigirohke, ja pilved, mida võib nagu merdki tundide kaupa vaadata.

Vanaisa, kes oli mu lapsepõlve parim sõber, õpetas mind siin kadakate vahel „metsakoolis“ enne sügisese päriskooli algust lugema ja kirjutama, lõunapausiks vanaema kaasa pandud võileivad. Iga põõsas ja puu oli meile armas ja sai oma nime, igal mereäärsel kivil oli oma tähendus. Minu vanaisa, kes polnud saarlane, armus oma abikaasa sünnipaika nii, et palus saada maetud Mustjala surnuaeda, kus ta nüüd puhkab. Kahjuks ei jõudnud ta näha seda, kuidas võõras sõjavägi Tagarannast lahkus. Mina mäletan, kui vaikne siis kõik äkitselt oli. See vaikus sobis hästi loodusega kokku, järsku sai segamatult kuulata linnulaulu, jälgida varahommikul rahus merelindude askeldamisi, jalutada piiramatult metsas.

Turism ja raha vägi

Siis aga, ühelt oma traditsiooniliselt päikeseloojangu vaatamiselt Tagaranna pangalt naastes seisis otse mere kaldal välismaise numbriga matkaauto, mille kahe suure koeraga omanik vaatas mind üleolevalt nagu aborigeeni. See oli üürikese vaikusaja lõpu algus.

Loodus ei sallivat tühja kohta. Mida ei saanud lõplikult lõhkuda võõras, pealesunnitud sõjavägi, aitas vabatahtlikult lõhkuda „oma“ rahavägi. Nõukogude armeest maha jäetud majad rüüstati metalliotsijate poolt ja lagastati juhuslike käte läbi, Tagarannast vähem kui kahe kilomeetri kaugusele rajati suur süvasadam, kus kruiisilaevade vastuvõtu varjus hakati peatselt ladustama ja vedama hoopis puitu. Külla voorisid nii kodu- kui välismaised turistid, kes ei leidnud endale erilist tegevust peale keelatud lõkete ja prahi mahajätmise või mere äärde kivitornide ladumise. Neid ei seo ju selle paigaga lapsepõlvemälestused, armsad inimesed, tuttavad kohad, lummav loodus, nad on vaid läbisõitjad.

Kohalikud hakkasid tagasisaadud maid müüma. Küla täienes uute omanikega: miljonäride, äritegelaste, poliitikute, välismaalastega, igaühel oma kombed ja arusaamad, kes rohkem või vähem aldis külaga kohanema. Küla on pidanud aga kõige ja kõigiga hakkama saama.

Kõrgkultuur külas

Tagaranna saatus ei erine paljudest teistest looduslikult kauni asukohaga, mereäärsetest Saaremaa ja Eestimaa küladest, kuhu iga võimu ajal on tahetud sisse tungida. Mina armastan Tagarannat jäägitult: siin on olnud minu käbiloomade laut, minu linnusurnuaed sireli all, siin andsin ma lapsepõlves vihmaste ilmadega välja koduajakirja, siin õppisin ma eksamiteks, siin harisin ma väikest maalappi ja tegin esimesi aiatöid, siin kirjutasin koos abikaasaga sõnaraamatut ja õpikuid. Mustjala kirikus olen ristitud, leeritatud, laulatatud, siin ristiti mu noorim poeg. Minu lapsed ei kujuta ette elu ilma Tagarannata, nad ihkavad siia nagu närbunud lilled vett ja puhkevad siin õitsele.

Kuigi mul ei õnnestu Tagarannas töö tõttu aasta läbi olla, olen Tagarannas oma mõtetes ja ükskõik kui raske ka poleks, saan merest ja loodusest jõudu. Mul on hea meel, kui saan Tagaranda ja Mustjala kirikut toetada. Mustjala muusikafestival ja Aare Tammesalu on aastakümneid toonud Tagaranna poolsaarele kõrgkultuuri, muutes isegi endise militaarobjekti – laskepesa – kontserdipaigaks.

Tore, et Tagarannas on aktiivselt tegutsema hakanud külaselts, mis on võtnud südameasjaks Tagaranna Rannaaugu sadama oma kasutusse saamise ja selle eest hoolitsemise, arteesia kaevu remontimise ning Tagaranna kirjanduspäeva traditsiooniks muutmise, et meil on ühine jaanituli ja muinastuled, kevadised talgud ja ka kurvemad sündmused – Estonia huku mälestusmärgil aastapäeva tähistamine, kavas ka külakokkutulek, mis meid ühendab.

Eriline ja ainuomane

Soovin uueks aastaks Tagaranna külale rahu ja vastupidavust, erilise ja ainuomase säilimist, iseendaks jäämist, hommikusi kaluripaate merel päikesetõusul, hoolitsetud kiviaedu, maju ja eelkõige sõbralikke, vaimukaid inimesi, kes hoiavad omasid ja suhtuvad viisakalt võõrastesse.

Tagaranna kirjandus- ja külapäev, mis esmakordselt leidis aset 2019. aasta suvel Tagaranna külaga seotud kunstnike Hugo Miti ja Aleksander Tarvise maalinäituse, meenutuste, ühislaulmise ja kirjanikega vestlustega, mis kulmineerusid Doris Kareva ning Jaanika Lentsiuse luule-flöödipõimikuga, ning jätkus koroonaviiruse tõttu vähendatud programmiga, ent siiski Tõnu Õnnepalu ning Heiki Mätliku võimsa esinemisega 2020. aasta suvel, kutsub ka 2021. aastal jälle külla.

Ühe eelmisel aastal kirjanduspealelõunal käinud vaataja-kuulaja arvates oli Tagaranna kauni looduse ja liigutava külalislahkusega tõeliselt kosutav, igas mõttes ning tegemist oli suve, võib-olla isegi aasta ilusaima päevaga. Elagu Tagaranna – kus vaim lendab ja lest suitseb!


Täna loetuimad
Keskerakond jääb Saaremaa koordinaatorita (17)
Koerad puresid inimest (3)
Perekondlik (1)
Vald tahab kehtestada ülesaaremaalise reklaamimaksu (12)
Andres Põdra: oluline, et kogukonnatunne ei kaoks (2)
Poole sajandi vanune Regula jätkab meresõite (2)
Lugu Saaremaa piimatoodete maine ühest kujundajast (5)
Vastulause artiklile „Kalurid pole riigi otsustega rahul“ (12)
Paarisuhtest ja riigist (9)
UUS! Reisijad saavad praamidel toidu kontaktivabalt ette tellida (2)
Saaremaa valla elanike arv püsib muutumatuna (7)
Ruhnu lennuki jaoks valmis angaar (5)
Jäävihm ja tuisk tõid elektrikatkestusi  (4)
Lummavatel lumistel loodusradadel (2)
JUHTKIRI - Reipalt edasi, Regula! (4)
Nädala loetavuse top 5
„Suure Tõllu” raamat sobib igas vanuses lugejale
In memoriam VAHUR TÕNISSOO (24.04.1964 – 17.01.2021)
Praamid võivad minna ristkasutusse (7)
Raivo Aeg võtab aja maha (17)
Viikingipealik võis otsa leida Saaremaal (6)
Kommentaarid
Paarisuhtest ja riigist (9)
Viikingipealik võis otsa leida Saaremaal (6)
Jäävihm ja tuisk tõid elektrikatkestusi  (4)
Vastulause artiklile „Kalurid pole riigi otsustega rahul“ (12)
Andres Põdra: oluline, et kogukonnatunne ei kaoks (2)
Saaremaa valla elanike arv püsib muutumatuna (7)
UUS! Reisijad saavad praamidel toidu kontaktivabalt ette tellida (2)
Koerad puresid inimest (3)
Keskerakond jääb Saaremaa koordinaatorita (17)
Lugu Saaremaa piimatoodete maine ühest kujundajast (5)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2021. Kõik õigused kaitstud