[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 20. oktoober 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
oktoober 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
   1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031




Arvamus

Nokk kinni, saba lahti (3)
Autor: Ardo Vahter
Reede, 18. september 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Elame ülereguleeritud hüsteerilises ühiskonnas, kus tõsisteks ja pahatihti pea ületamatuteks kujunevad probleemid, mida veel 10-15 aastat tagasi poleks keegi probleemiks pidanud.

Loomulikult kerkisid taolised küsimused aeg-ajalt üles ka siis, kuid need lahendati rohkem nagu muuseas, lähtudes tervest mõistusest ja talupojatarkusest. Aga ajad muutuvad ja meie koos nendega, nagu öeldi juba vanas Roomas, ja näib, et terve mõistus ning talupojatarkus on lõplikult üle parda heidetud.

Minu probleem seisneb selles, et olen kimpus kodudute või, oleks vist täpsem öelda, omanikuta loomadega. Tegelikult usun, et kimpus on terve küla ja probleem kui selline on üldjoontes kindlasti laiemgi. Nimelt on minu maakodu vallutanud kodutud kassid, kes lisaks muule, mida kassid ikka teevad, tänavu suvel rõõmsalt ka paljunema asusid.

Omaks ei tunnista

Kassiemast võib muidugi aru saada. Kuna hetkel on käsil elamu kõlblikumaks kohendamine, on inimestel sinna asja põhiliselt töövälisel ajal ehk siis nädalavahetustel, on loomal vähem segajaid oma kassiasjade ajamisel. Häda on aga selles, et külarahvas keeldub kassimammat omaks tunnistamast ega oska teda ka koju ajada, võttes seega mult võimaluse kiisukese toodangut kellelegi pakkuma minna või põhjendatult nõuda, et omanik oma loomadele järgi tuleks.

Ja siit algabki probleem, sest mina neid kasse oma krundi peal näha ei soovi. Mul ei ole midagi lemmikloomade vastu, aga eelistan neid võtta sellisest liigist ja tõust, nagu ise soovin, ja ajal, millal soovin. Kui kunagi peaks nii minema, viin läbi ka kiibistamise ja muud vajalikud manipulatsioonid, mis peaksid tulevikus vältima oma hoolealuse kontrollimatu paljunemise. Paraku puuduvad mul täna sisuliselt igasugused seaduslikud võimalused oma vara kaitsmiseks sissetungijate eest. Ainus võimalus on loomadesse tõrjuvalt suhtuda ja seda kõvahäälselt väljendada, kuid ka siin on piirid, sest naabreid häirida ei tohi. Kivide või kaikaga oma loomalikkuse ja madalate instinktide väljaelamine ei tule loomulikult ka kõne alla, sest hulkuvate ja omanikuta loomadega tegelevad meil nüüd kohalikud omavalitsused. Ja viga loomakestele teha ju tõepoolest ei tahaks.

Mure kuulati ära

Seega, ausa, seadusekuuleka vallakodaniku ja maksumaksjana pöördusin tänavu juulikuu alguses Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu poole, kes lepingu järgi tegeleb Saaremaa vallas hulkuvate ja omanikuta koerte ja kasside püüdmisega. Seal kuulati minu mure kenasti ära ja leiti, et oleks hea, kui kasse toitma hakkaksin, et nad enne kinnipüüdmist mujale ei koliks. Ettevaatliku inimesena ma sellest siiski keeldusin, et mitte sattuda olukorda, kus mulle varsti võib-olla öeldakse – sina neid loomi toidad, siis ka hoolitse! Lisakas ei ole ma absoluutselt huvitatud nende kasside elamisest minu kinnistul, olgu või ajutiselt. Seega ei oleks mul nende minema kolimise vastu midagi.

Minu probleemiga hakati tegelema. Mõistan, kui ma õieti aru olen saanud, et lemmikloomade turvakodu tegutseb vabatahtlikkuse alusel ja oma võimete piiril, aga kui poolteist kuud hiljem midagi muutunud polnud, otsustasin asuda probleemi lahendama teisest otsast.

Helistasin piirkondlikusse teenuskeskusesse, kus minu mure lahkelt ära kuulati ja peale tõdemist, et tegemist on keerulise küsimusega, soovitati pöörduda valla keskkonnaosakonna poole. Usun, et mulle oleks ka vajalikud telefoninumbrid leitud, kuid aja kokkuhoiu mõttes lubasin need ise leida.

Valla kodulehel olnud lauatelefoni numbritel mul paari tunni jooksul ühtegi ametnikku tabada ei õnnestunud. Arvata võib, et suure valla ametnikel on muudki teha, kui laua taga istuda ja telefonile vastata. Elektrooniline post? Tõepoolest, e-posti kaudu sain kiiresti keskkonnaosakonna juhatajalt vastuse: „Edastasin Teie kirja järelevalveteenistusele, nemad tegelevad peremeheta loomadega meie vallas.” Kahju muidugi, et teenuskeskusest seda öelda ei osatud, oleksin pool päeva kokku hoidnud...

Kiire vastus tuli ka valla järelevalveteenistuse juhatajalt: „Oleme edastanud Teie poolt saadetud info MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodule, kes vallaga sõlmitud lepingu järgi tegeleb vallas hulkuvate ja omanikuta koerte ja kasside püüdmisega. Lisainfo ja kontakt on saadaval MTÜ kodulehel ja Saaremaa Vallavalitsuse kodulehel.”

Ring sai täis

Kolme sõnaga – ring sai täis. Vallaametnikud tegid telefonikõnedele ja e-kirjadele vastates palehigis tööd, vabatahtlikud loomapüüdjad üritavad nende vähest vahenditega, mis neile eraldatud, kuidagi toime tulla ja usun, et jõuavad kunagi ka minuni. Mina pean aga seni edasi taluma minu tahte vastaselt minu kinnistule elama asunud omanikuta loomade peremehetsemist, kes minu vara reostavad ning tulevikus kontrollimatult paljunevad

Oleksin nagu kõik endast oleneva teinud, et taoline olukord lõpeks, aga see ei taha lõppeda. Arvan, et saaksin kusagilt hankida ka püügipuuri ja need kassid ise kinni püüda, aga ei tahaks juba põhimõtte pärast kellegi teise tööd ära teha. Sest kui me hakkaksime kõik ise täitma neid kohustusi, mille täitmine on pandud kohalikule omavalitsusele, siis milleks meile üldse omavalitsust vaja?

Usun, et ma ei ole ainus Saaremaa vallas, kellele taolised mõtted pähe on tikkunud ja kindlasti palju suuremate murede pärast, kui mõni kodutu kass. Kõigil, kelle maksurahaga seda valda üleval peetakse, peaks ju olema õigus loota, et vald ka väikeste inimeste väikeste muredega tegeleda jõuaks, sest hädalisel on häda ajal just tema häda see kõige suurem ja olulisem. Näib aga nii, et mida suurem omavalitsus, seda suuremad mured, mis aga omavalitsuses oma igapäevaeluga hakkama saada püüdvale vallakodanikule paraku abstraktseks kipuvad jääma.

Sest vallakodanikku ei huvita niivõrd valla üldplaneering, teise lisaeelarve teine lugemine või teadmine, et valla veebilehe kaardirakendus sai auhinnatud, vaid see, et teed oleksid nii suvel kui talvel läbitavad ja tolmuvabad ning et omanikuta kassid-koerad külavahel ringi ei hulguks, lillepeenraid täis ei laseks ja säärde ei kargaks. Ja et valla poole pöörduja sealt oma murele reaalselt lahenduse leiaks.


Täna loetuimad
Lõhutud jahipukk ja roolijoodik (18)
Novara puidutööstuses süttis saepuru
Selgusid maakonna õpioskuste parimad (4)
Visit Saaremaa alustab sotsiaalmeedia kampaaniat (5)
Minister Raul Siem külastas Saaremaa ettevõtteid (3)
Nädala loetavuse top 5
Alkoholikaubandusest Kuressaares (4)
Bussifirma ootab reisijatelt maskide kandmist (22)
Kuressaare haiglal hulk uusi plaane (4)
Lõhutud jahipukk ja roolijoodik (18)
Novara puidutööstuses süttis saepuru
Kommentaarid
Liiva kaupluse juurde soovitakse prügimaja (3)
Visit Saaremaa alustab sotsiaalmeedia kampaaniat (5)
Bussifirma ootab reisijatelt maskide kandmist (22)
Liberaalid versus konservatiivid (7)
Lõhutud jahipukk ja roolijoodik (18)
Sinimeremajanduse edendaja arendab kolme mereala kompleksi (14)
Maris Uussaar: „Varbad on mulle alati meeldinud!” (7)
Saaremaa Aasta ettevõte 2020 on Incap (5)
Minister Raul Siem külastas Saaremaa ettevõtteid (3)
Selgusid maakonna õpioskuste parimad (4)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud