Nõude sisuks oli tahtmine saada ülevaadet selle kohta, kui palju on tehtud ettekirjutusi teenindussfääri inimestele keelenõuete rikkumise (st riigikeele ebapiisava valdamise) tõttu. Keeleinspektsiooni vastusest jäi autorile mulje, et inspektsiooni kammitseb otsekui mingi nähtamatu vajadus või sundus poliitkorrektsuse suunas.

Artikli autori hinnagul võib oletada, et tegelik põhjus, miks kontrollitakse taksojuhtide ja kassapidajate, mitte aga kullerite keeleoskust, tsiteerin: „.Põhjus peitub ametniku enese arguses ja puudulikus haldussuutlikkuses, sest on ju üldteada, et enamik kulleritest on mustanahalised, kes võivad ametnikku keelenõuete kontrollimise eest otsekohe süüdistada rassismis.”

Seoses loetuga meenus, et aastaid tagasi politseis teenides osalesin ühel täiendkoolitusel. Koolitaja, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta, meenutas juhust, kui ta Hollandis viibides sattus poevargust pealt nägema. Nimelt oli ta jalutanud tänaval, kui ühest kauplusest jooksnud välja mustanahaline, midagi hõlma all peites, tema järel politseid appi hüüdev valge mees, tõenäoliselt kaupluse omanik või müüja. Läheduses olevatki juhtunud viibima politseinik, kes põgenejale paar sammu ka järele teinud, ent siis seisma jäänud ja endises suunas edasi jalutanud.

Meie koolitaja läinud selle politseiniku juurde, esitlenud ennast kolleegina Eestist ja uurinud, miks Hollandi võmm suli kinni ei pidanud, küsides, kas ei jõua joosta? Vastus olnud järgmine: „Joosta jõuan küll ja oleksin ta kätte ka saanud, aga selle peale oleks ta oma pea vastu posti või asfalti katki löönud, mina oleksin saanud süüdistuse rassismis ja ülemäärase jõu kasutamises ning kaotanud töö. Aga mul on perekond.”

Toona ütles meie koolitaja, et see kõik seisab meil Eestis ees. Andres Raidi kirjutist lugedes tundub, et see kõik ongi meil juba käes.