Autor:
Igor Gräzin, endine reformierakondlaneKolmapäev, 20. mai 2020.
Loe kommentaare |
KommenteeriNii nagu sügistormid üle Suure väina käivad, nii käivad üle Muhumaa samasuguse sagedusega ei-tea-kust tulevad ideed Saaremaa silla ehitamisest. Meiesugustele nooremapoolsetele Muhu poliitikutele on need mõtted väga rumalad ja ohtlikud, aga meie vanemad kolleegid Muhu vallavolikogust on meid rahustanud väitega: poisid, olge rahulikud, siinkandis on igasuguseid kuutõrvajaid ja pudelipaikajaid ennegi olnud, nii et karta pole midagi.
Mnjah… aga viimasel ajal on Saaremaa silla ehitamise juttu kuulda olnud erakondade juhtide suust üha sagedamini ja kui saarlased-muhulased oma arvamust ei väljenda, võib asi kurjaks minna. Nagu äärepealt oleks juhtunud tselluloosivabriku rajamisega Tartusse ja nüüd on juhtumas Rail Balticuga.
Täpsustame siis ära, millest on jutt. Esiteks, Saaremaa silda pole olemas ega planeeritudki, jutt on Muhu sillast ja suurest maantee-laadsest asjandusest, millest rekad hakkavad läbi mürisema: puhkajatele ja elanikele silda vaja ei ole. Teiseks, reisijatevedu pole vaja ka Saaremaale, ikka vaid rasked vedamised. Mäletan, kui varalahkunud poliitik ja geograaf Hardo Aasmäe mõtiskles Saaremaa silla teemadel, siis rehkendas ta kaubaveoga üle Narva, siis mööda Muhu silda kuni Saaremaa süvasadamasse ja sealt lossimiseks laevadesse, mis läheksid Euroopasse. Kokkuhoid olnuks ajas ja kütuses laevade arvelt, millel jääb ära sõit Peterburist ümber Haapsalu. Hardo rehkendas kogu asja läbi ja lõpetas talle omase lihtsusega: „See, poisid, on üks lõpmata loll mõte ja unustame ta ära.“
Keskkonna eripära
Aga nüüd siis kadudest. Viimane koroona-õnnetus tegi kõigile selgeks, et turism – alates Tallinnast ja Saaremaaga lõpetades – on üks otsatult õrn ettevõtmine, mida võib raskelt haavata esimesel pilgul justkui tavatu meditsiinilis-bioloogiline õnnetus. Ja teiseks, iga turismi- ja elukeskkonna meeldimise määrab selle keskkonna kindel eripära.
Haanja kõrgustikust ei jää midagi alles, kui künkad maha võtta, Tartust pole suurt midagi alles ilma ülikooli peahooneta ja Pärnu ei ole Pärnu rannaluideteta. Muhu tunnuslause on „koht, kus aeg peatub“ (mida ta reka-maanteega ühendatuna kindlasti ei tee!) ja Saaremaa on Saaremaa just sellepärast, et ta on „üks meretagune asi“.
Angla tuulikud, Kaali kraater, millest rääkis Lennart Meri, nimetades Saaremaad „Ultima Thuleks“ – müütiliseks saareks maailma äärel… (Noh, ja kujutage sinna maailma äärele maha tõmmatud maanteed!), piiskopilinnus on uhked ja tähtsad mere ääres.
Just sellise mere ääres, mis on ümber saare. Isegi maanteeamet on nõrgamõistuslikuks jäänud, tahtes maha võtta tee-silti selle kohta, et siit algab „Ö“ tähe kasutusala. Millest saame järeldada, et see riigiasutus ei jää pidama sellegi eest, et ära jätta Saaremaa silla loomine. St et Tallinna ülemustel pole õrna aimugi sellest, mida meie meri ja saared siin tähendavad.
Lõpetuseks niipalju: arvame kindlasti, et Muhus tuleks läbi viia rahvaküsitlus, kohe ametlik referendum selleks, et rahvas saaks ütelda, mida ta tollest sillast arvab. Julgeks pakkuda seda ideed ka saarlastele, sest ega neilgi sellest sillast peale suure halva midagi tule. Aga küsida tasub ometi.