Autor:
Helle KahmEsmaspäev, 13. aprill 2020.
Loe kommentaare |
KommenteeriKevad on kohale jõudnud. Hommikul silmi avades ja aknast välja vaadates tundub, et kõik on hästi. Sinine taevas pimestab silmi, kured kiirustavad kluugutades päeva alustama ja nastikud naudivad puuriida ees päevasoojust. Läheb mõni hetk, enne kui teadvus taastab päevade tõsiduse. Tänavad on tühjad, inimesed on kodudesse sulgunud, jäänud on küsimused ja segadusse ajav infotulv. Tüdimus hakkab maad võtma, nagu ka soov seltskonna ja sõitude järele tuttavatesse ja veel avastamata paikadesse, uute muljete ja maitsete järele.
Ent mure eakate ja haigestunud kaaslaste pärast püsib. Kuidas toime tulla iseenda ja lähedaste, maailma puudutavate sõnumitega, kuidas tagada tänases keerulises igapäevas võimalikult lihtne päevarütm ja rahulik öine uni? Uskumatuna võib tunduda, et eestlasele armastatud netisuhtlus võib muutuda nii tüütavaks, et pead hakkab tõstma käegalöömise tunne.
Tugevamad tunded
Kuid siis jõuavad kohale teated surmadest ja see kutsub meid taas korrale. Meie oma inimesed surevad, meie oma kogukonna liikmed. Küllap ei olegi alati esmasüüdlane viirus, mis metsade ja mägede tagant meieni jõudnud on ja siin oma väega lammutab. Aastad ja haigused käivad meiega kaasas, tundmatu viirus aga muudab lahkumise kiiremaks ja kurjemaks. Lähedase ärasaatmine võib olla üksildane ja tunded tugevamad kui kunagi varem. Leina puhul aitavad kindlad reeglid, sõnad, kirstule visatud peotäied mulda. Nüüd tuleb teisiti toime tulla, see on ühtviisi nagu sõjaaeg, kus igapäevased reeglid ei kehti ning uued on arusaamatud ja hirmutavadki.
Ometi peame toime tulema, hakkama saama ja üksteist toetama. Keegi ei tohi üksi jääda, üksindus ja lohutamatus niidab kiiremini kui haigused. Leinajaga on headelgi päevadel keeruline kontakti võtta, täpselt ei tea, mida ja kuidas lausuda. Alati on lootus, et esimese sammu teeb keegi teine, lähedane, sõber. Aga me teame, et see ei tööta, sest lähedane ja sõber on ise hädas.
Nii on vaja leinaja välja matkama viia, teda kuulata, kuulata, kuulata, kuulata. See ei ole aeg hinnanguteks ja süüdlaste otsimiseks, see on aeg olemas olemiseks ja hetkes kaaslase toetamiseks. Südamega kohal olemiseks.
Mälestused kirgastuvad ajas, lahkunu noorus ja täiskasvanuiga, töömehepõlv ja lemmiktegevused. Inimene ei ole hetkeseisus ainulaadne, isiksus on kasvanud ja muutunud ajas. Nii esimene samm, esimene aabits kui esimene armumine kujundavad meid. Elu ei ole kellelegi vaid algusest lõpuni kõikehõlmav rõõmupidu, alati juhtub olukordi, mis meid kurvastavad ja rivist välja on viinud. See meid kasvatab, õpetab toime tulema, edasi minema ka siis, kui kõik lootus tundub kadunud olevat.
Kirjapakk sahtlinurgas
Üksikisiku elu on ajaloos vaid silmapilk, me ei ole surematud. Vahel õpime kedagi tundma alles siis kui küsimusi enam esitada ei saa.
Võtame kätte fotoraamatu ja kõnnime läbi kaotatud elu, näeme mida inimene on armastanud, millele lootnud. Leiame inimesi, kellele me nime ei oska anda, kuid kes näib olevat olnud oluline pildi tagaküljele jäetud sõnumit lugedes.
Paelaga kokku seotud kirjapakk sahtlinurgas harutab lahti möödunud elu suured õnnestumised ja sügavad kaotused. Tuttavad ja võõrad käekirjad jooksevad silmade ees uute elude ja juhtumustega. Sündide ja surmade, koolilõpetamiste ja kevadkülvi teadaannetega.
Nii ei ole miski lõppenud, vaid kestab edasi uutes eludes ja uutes algustes. Ja lõpuks pole kurbuski enam endine, sest järele jäävad puudutused koos käidud aastatest ja hetkedest.
Me saame hakkama, jagades oma muret pere ja sõpradega, jagades muret võõrastega. Nii paistab päike jälle soojemalt ja lootus annab usu hakkama saamiseks.
Hüatsindid levitavad oma eksimatult äratuntavat aroomi ja lindude laul on nagu kaja möödunud aegade kevadetest. Särg jookseb ja meri on meiemail endiselt tinasinine. Kõik möödub ja kõik on alati samasugune.