Selles oli ette nähtud, et kord kuus tuleb tühjendada 240-liitrist (!) biojäätmete konteinerit, mida seni olin lasknud tühjendada tellimise alusel, ja kord kuus ka 120-liitrist olmeprügi konteinerit. No ei sobinud selline graafik, sest kahel inimesel ei teki eluilmas 240 liitrit toidujäätmeid ühes kuus!

Klienditeenindaja oli väga meeldiv ja mõistis mu muret. Leppisime kokku, et biojäätmeid hakatakse ära vedama tellimise alusel, nagu seni, sest sinna saab panna ka aiajäätmed, puulehed jm. Pealegi on mul aianurgas komposter. Kuna meie majapidamine on seotud ka pakendijäätmete tasuta äraveoga ja paberipraht läheb keskküttesse, jäi siiski veel üks mure – millega täita kord kuus 120-liitrine segaolmejäätmete konteiner, kui sinna ei või enam panna ei ahjust võetud tuhka ega toidujäätmeid, mis seal seni koos pakenditega olid. Liigiti kogumisega ei täida kahe inimese majapidamine mitte kuidagi nii suurt konteinerit.

Võtsin head nõu kuulda ja läksin vallavalitsusse. Täitsin ära ankeedi, milles soovisin olmejäätmete äraveo võimaldamist kord kvartalis ja põhjendasin ära, miks seda soovin. Hiljem lugesin lehest, et avaldusi võis kokku lugeda sadades, seepärast kiiret vastust ei oodanud.

Eelmisel nädalal kiikasin prügifirma iseteeninduslehelt teavet uue graafiku kohta, aga seal oli ikka vana. Võtsin siis jällegi ühendust klienditeenindajaga ja tema soovitas vallavalitsusest järele uurida, kuhu mu taotlus on jäänud. Kuna silmast silma suhtlemine on praegusel ajal teadagi võimatu, läksin valla kodulehele.

Logisin ennast ID-kaardiga korralikult sisse, täitsin lüngad isikuandmetega ja siis… tuleb ekraanile punane riba kirjaga: taotlejal (minu isikukood) pole ühtegi kinnistut. No tule taevas appi! Mis ajend peaks mul olema, et hakkaksin tegema taotlust kellegi teise elukoha jaoks peale enda oma? On ju selgemast selgem, et kui ma olen juba kord täitnud isikuandmete sisestamise kadalipu, siis peaks ju arusaadav olema, millise kinnistuga on tegu. Kas kinnistu on minu või minu abikaasa – muide, invaliid, kellel pole arvutist rohkem aimu, kui et see asub kodus kirjutuslaual – nimel, mis tähtsust sellel peaks olema? Nii ei saanudki ma oma taotlust uuesti esitada.

Tahaksin nüüd teada saada, miks on see asi nii keeruliseks aetud? Miks näiteks ei võiks prügiveofirma, kelle kontorisse klient oma murega pöördub, ise otsustada, kuidas on kõige sobilikum ja kliendisõbralikum talitada? Mulle jäi mulje, et firma oleks hea meelega vastu tulnud, aga bürokraatia on risti-põiki ees. Tuleb tõdeda, et klient ei ole enam kuningas, kuningas on hoopis ametnik. Arusaamatuks jääb, mis on prügiveos nii erilist, et vallavalitsus nii tugevasti ohje enda käes hoiab?

Nii ootabki mu 120-liitrine prügikonteiner, kuhu olen kuu aja jooksul pannud kilekoti ahjust võetud tuhaga ja veidi muud nipet-näpet, oma tühjendamise korda. Millal see kätte jõuab ja kes sellest mulle teada annab? Vallavalitsusest igatahes mingit tagasisidet minu kirjalikult esitatud avaldusele tulnud ei ole, ehkki seal on kirjas nii telefoninumber kui meiliaadress.

S. R. (nimi toimetusele teada)