Autor:
MMReede, 21. veebruar 2020.
Loe kommentaare |
KommenteeriÜleeile tegi õpetaja Arnolt Teäre süda viimse tukse. Ainult viis päeva jäi puudu, et kaasa elada riigi 102. sünnipäevale. Arnoldi kui eestlust sügavalt hinges kandnud mehe mälestuseks ja meenutamiseks avaldame loo, mis ilmus 2016. aasta 25. jaanuari Meie Maas Eesti Vabariigi juubeliga seoses kahe ja poole aasta vältel kestnud lugudesarjas.
EV 100 „Õpetaja Arnold ja sinimustvalge”
Arnold Teär sündis 1930. aasta 3. novembril Saaremaal Odalätsi allikate lähedal Välja talus. Juba viie-kuueselt võlus teda sinimustvalge trikoloor. Tema esimene mällu ja hinge süüvinud meenutus ongi varasest lapsepõlvest, mis seotud meie riigilipuga.
„Asi oli nii, et Reedika naabripere oli toonud vabariigi aastapäevaks pika lipuvarda ja me läksime seda aastapäeva hommikul vaatama – mina, mu vend ja perepoeg. See lipp voogas nii suursuguselt mastis, et istusin kelgul ja lihtsalt vaatasin. Teised tahtsid minna Odalätsi allikale kalale, ja läksidki, mina jäin ainiti lippu vaatama. See lipp jäi mul väga hinge, sellega lähen ükskord ka hauda,“ ütles nädal tagasi erksa olemisega Arnold Teär.
Teine mälestuskild on kooliajast, mil poiss õppis Pidula kooli viiendas klassis, ning kooli noorest emakeeleõpetajast. „Ilmselt programmiväliselt tutvustas ta kirjandustundides ka Eesti kirjanikke, sealhulgas Kristjan Jaak Petersoni ja tema luuleridu: „Kas siis selle maa keel laulutuules ei võiks taevani üles tõusta?“ Nende sõnade tähendust on tänapäeval veelgi olulisem mõista.“
Puhtsüdamlik meenutus on mehel Garnisoni tänava gümnaasiumi lõpupeost 1950. a kevadel. „Pidu sai peetud kolm päeva, muide õllega. Üks õpetaja oli avaldanud arvamust, et ei tea, kas õllega pidu võib ikka lubada. Kuid tüdrukute kehalise kasvatuse õpetaja, kuulus tantsuema Anna Raudkats oli seepeale öelnud, et kui seal õlut ka ei ole, siis tema üleüldse peole ei lähe.“
Kolm päeva pärast kooli lõpetamist ehk kohe peo järel olid poisid saanud sõjakomissariaadist kutse. Kolm poissi saadetud kohe väeossa, teistel, sh Arnoldil võeti pass ära ja nad jäid kutset ootama.
„Saaremaa spordikomitee esimees Peeter Teesalu kutsus mind tööle loodavasse Orissaare spordikomiteesse, kuna ma tegelesin spordiga. Massiline kolhooside moodustamine 1949. aastal oli tekitanud laialdase väljarände, ju tal polnud spordiga kursis olevat inimest lähedalt leida. Minu alad olid jooksud ja suusatamine.“
Sõjaväkke minekut lükkas omakorda edasi haigestumine tiisikusse, ent lähemale tõi see õpetajaameti. Algas pedagoogitöö Mustjala koolis. „Ütleksin, et see oli kõige õigem koolmeistriamet. Sellal oli veel vana kooli vaim olemas. Õpilased ja õpetajad võisid koos ka veesõda pidada, teisel hommikul oldi jälle õpilased ja õpetaja. Mis puutub aga mu elukutse valikusse, saan öelda, et oleksin oma sisimas läinud arstiks õppima, aga tõkkepuu ladina keele näol oli ees.“
Kuigi kaheksandas klassis oli võimalus hakata ladina keelt õppima olemas, jäi tulemus kesiseks, sest õpilased kasutasid ära õpetaja kehva kõrvakuulmist – klassi ees vastamisega said kõik etteütlemise abil hakkama. „Saime aru, et sellisel õppimisel pole mõtet ja edasisest loobusime. Meid hoiatati, et kui tahate ladina keelega lõpetada, ärge siis Tartu arstiteaduskonna poole mitte vaadakegi, juba sisseastumisel on see teile punniks ees. 1955. aastal astusin siiski Tartu arstiteaduskonda, kuid kehakultuuri erialale, kaugõppe korras.“
Tudengiaja ette mahtus ka aasta ja kümne kuu pikkune sõjaväeteenistus Tallinnas kahurväe reservohvitseride kursusel.
Pikaaegne õpetajaamet Orissaare keskkoolis seondub aga Ilmar Kiviga, kes kooli kehalise kasvatuse õpetaja ametiga parasjagu lõpuarve tegi. Arnold Teär astus Ilmar Kivi kingadesse. Tööga paralleelselt omandas ta pedagoogilise kõrghariduse. Õpetajaametit sai kokku 30 aastat.
Saatus pakkus mehele aga veel uue ameti õppimise: 28 aastat tisleritööd Saikla puutöökojas. Mehe enda ehitatud Orissaare koduski on mitu nikerdustega mööblieset.
Pensionile jäi Arnold 78 aasta vanuses. Praegu tuleb ta toime kõigi igapäevatöödega, sh toidu tegemisega, abikaasa on 13 aastat olnud igavikuteedel.
Lõpetuseks veel üks fakt Arnoldi Eesti-meelsuse ja -vaimsuse kohta. Arnold oli 1988. a Orissaares esimene, kes julges võidupühal lipu välja panna. Seda sellal teha ei julgetud.
Vilma Rauniste, Orissaare keskkooli vilistlane
Infotelefon: 455 3133
