Ka olümpiaprintsiip, mis on suure tõenäosusega laenatud Vana-Rooma luuletajalt Ovidiuselt ja millega on end lohutanud küllap enamus esi- või pjedestaalikohast, poolfinaali- või finaalipääsust napilt ilmajäänuid, sedastab: „Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt!“

Kui oled oma toimetustesse ja tegemistesse pannud parimal moel kõik selle, mida oskad, suudad ja tead; laulnud, tantsinud, võidu sõitnud, midagi korraldanud või kirjutanud elevuse, pühendumuse ja kirega, soe sära silmis ja lustlik vileviis südames, on sel juba iseenesest hindamatu väärtus.

Südamega tehtu muudab maailma sekund- ja sammhaaval paremaks isegi siis, kui selle eest keegi kuldmedalit kaela ei riputa, tunnustavalt kätt ei suru või marulise aplausi saatel kalligraafilise kirjaga koostatud diplomit ei ulata.

Liiatigi õpitakse ka kuitahes nappidest kaotustest rohkem kui võitudest – kui mitte võitma, siis vähemalt paremaks saama, uskuge või ei.