Valge vares ehk Kirest ja omanäolisusest

Autor: Sigrid Osa
Laupäev, 15. veebruar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kolmapäeval toimus Kuressaare ametikoolis kutseeksam, kus õpilased esitlesid oma portfoolioid. Komisjoni tagasisidest jäi kõlama noorte kirglikkus ja omanäolisus. Koolilõpetajad eristusid üksteisest, ei püüdnud omavahel sarnaneda, vaid olid oma käekirja leidnud või leidmas. Kirg on see, mis sütitab. Mis teeb töökaks, paneb tegema asju omamoodi. Läbi iseenda silmade ja südame.

Neid kuulates meenus mulle teravalt ühe tuttava lugu, kelle laps joonistas lasteaias valge varese, ehkki kõik teised tegid musta. See oli veel üks piisk karikasse, miks kasvatajad lapse nooremasse rühma üle viisid. Lapse ema oli muidugi häiritud, ehkki paarikümne aasta pärast ei ole enam sugugi oluline, mitu aastat ja millises rühmas tema laps käis. Minu hinge aga riivas hoopis laste ühesuguseks kasvatamine.

Ole nagu teised

Esimesed umbes 20 aastat teeme tublit tööd selle nimel, et lapsed oleksid ühesugused – mõtleksid ühtemoodi, käituksid ühtemoodi, joonistaksid puud ja lille ühtemoodi. Niisamuti nagu ka siili ja rebast.

Seesama 20 aastat hiljem viskame nad üle parda või koduläve ja ütleme, et tegelikult selles maailmas hakkama saamiseks ja silmapaistmiseks tuleb nüüd hakata asju teistmoodi tegema. Kui tahad saada kunstnikuks – maali teisiti. Vaata maailmale teisiti. Tee teisiti. Mõtle teisiti.

Ka kokaks saades tuleb teha asju uutmoodi ja olla pidevas arengus. Inimesed ei taha restoranis saada hakklihakastet ja mannavahtu. Mingi ekstra tuleb endast anda. Ka juba tuntud roale tuleb väike nüanss külge anda. Kasutada ära mõni tooraine, millest inimesed ei ole teadlikud või mida nad ei ole lihtsalt tarbinud. Sobitada kokku maitseid, mis pole varem ühel taldrikul koos viibinud.

Uut filmi tehes ei ole mõtet teha midagi, mida on juba tehtud. Samuti ei ole mõistlik kirjutada raamatut, milletaolisi on juba kirjutatud. Alati peab olema anda midagi, mida veel antud ei ole. Mind on läbi elu saatnud mõttetera, et ole sina ise – kõik teised on juba võetud.

Must või valge?

Kui ütleme lapsele lasteaia näitusel: „Sinu vares on valge. Sa ei ole asjadest aru saanud. Varesed on mustad. Miks sa enda oma valgeks jätsid? Kõik teised peale sinu tegid õigesti, ainult sina tegid valesti. Vaata teiste pealt, kui sa ise ei oska.“ Siis kuidas öelda sellelesamale lapsele, kelle mõttemaailm on kasvatatud olema teistega ühetaoline, 20 aastat hiljem: „Sinu vares on must. Kõikide teiste omad on ka mustad. Kas sa saad aru, et su vares ei paista teiste seast silma? Sa pead tegema varese valgeks või midagi niisugust, mida teised veel teinud ei ole. Must vares on tavaline. Igav. Kõik on seda juba näinud. Sa teed valesti.“

Kas teate seda tunnet, kui raske on midagi ümber õppida? Kui oled terve elu ühtmoodi teinud ja nüüd keeratakse su maailm pea peale. Oletame, et oled hoidnud pastapliiatsit valesti käes ja nüüd pead hakkama kirjutama sulega. See tähendab, et pead hakkama sulge teisiti käes hoidma. Nii lihtne, eks? Aga sa tead, kui raske!

Või kui oled sõitnud terve elu parempoolse liiklusega teedel ja pead nüüd seda tegema vasakpoolse liiklusega teel. Nii lihtne, aga samas nii raske!

Õpitav, muidugi.

Õpikust maha kirjutatud

Miks me õpetame oma lapsi olema ühesugused, kui me tegelikult tahame, et nad oleksid erinevad? Ka nemad tahavad olla erinevad, kuniks neile öeldakse, et eesmärk on olla ühesugune. Las laps joonistab valge varese ka siis, kui kõikide teiste varesed on mustad. Las ta värvib õunapuu lehed roosaks, mis võiksid ehk olla rohelised. Lase lapsel olla loov, lase tal leida oma tõde.

Kõige olulisem on kirg ja säravad silmad.

Nii võlusid mind kolmapäevasel portfooliote kaitsmisel ära mitu esitlust, mis olid nii siiralt ehedad. Ehk mitte küll õpetuste kohaselt filigraansed, kuid tekitasid emotsiooni just oma kammitsematusega. Kus noored rääkisid asjadest nii, nagu need on.

Kui olulised on meie ümber „reeglid“ ja „head tavad“? Kui palju meil soovitatakse kanda maski või võtta roll? Ehitada kihte enda ümber. Teha nii, nagu kellegi teise arvates on parem. Ühes seltskonnas üks, teises teine. Mis oleks, kui me iga päev ja igas olukorras oleksimegi me ise? Nii ehedad, ausad ja siirad, nagu me oleme. Mis meil varjata on? Kas on oluline, et oleme parasjagu tööl, kodus või teeme auditooriumi ees ettekannet? Kas olulisem on jääda meelde ja tekitada emotsioone või teha „kõik õigesti“, isegi kui see kaotab isikupära?

Me ei pea olema kui õpikust maha kirjutatud. Me võime olla ise. Siin ja praegu. Kirglikud ja omanäolised.