Ehk küll Eesti suurim saar, on Saaremaa kaugelt liiga väike selleks, et kaotada ainsamatki saarlast mõtlematuse, hoolimatuse või ettevaatamatuse läbi. See saar on liiga väike selleks, et kellegi lahkumine uskumatus, koletus ja kohutavate tagajärgedega õnnetuses ainsamatki meist puutumata jätaks. Kui me polnud sõbrad, siis olime naabrid, kolleegid, teretuttavad või kui isegi mitte seda, siis tuttavate tuttavad, kes teineteist küll ehk lähemalt ja läbinisti tundmata liikusid ometigi samu tänavaid, teid ja tanumaid pidi, hingates sama õhku ning rõõmustades-kurvastades sarnaste asjade pärast.

Mis peab küll juhtuma ühe inimese, liiatigi omadega muidu nii kiivalt kokku hoidva saarlase sees, peas ja hinges, et ta enam ei hooli ei taevast ega põrgust, Jumalast ega kuradist, ilmast ega inimestest? Ja kas ükski meist, kas igaüks meist, kes sai, hoolis, märkas ja aitas piisavalt, tegi kõik või vähemalt midagigi selleks, et Saaremaa ei peaks täna vappuma ja vakatama murest ja leinast?

Mis jääb meil nüüd, valguse kiirusega üle Saaremaa laotunud pimeduses ja kurbuses, üle muud, kui süüdata küünal ja langetada sügavas leinas nii pea kui pilk...