[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Laupäev, 30. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Arvamus

Kas me niisugust riiki tahtsimegi? (10)
Autor: Tõnis Tõnisson, Raplamaa Sõnumite peatoimetaja
Laupäev, 04. jaanuar 2020.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Arvan, et minul, kes ma seisin läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus Eesti Vabariigi taastamiseni viinud sündmuste lähedal, on õigus aeg-ajalt endalt niimoodi küsida. Olen lõppenud aasta viimastel kuudel sellele ka õige mitmel korral mõelnud.

Kui seda mõttemängu alustada, peaks esiteks küsima, kas me toona üldse teadsime, millist Eestit me soovime. Vist mitte. Kõik sündis kuidagi väga kiiresti, nõnda et pikalt unistamise aega ei olnud. Küll teadsime aga, millist Eestit me ei taha. 1988. aasta kevadel, kui vastuhakk lahvatas, ilmus Loomingu Raamatukogus George Orwelli valus N. Liidu paroodia „Loomade farm”.

Küsimatagi oli selge, et enamik meist tahtis sellest loomaaiast pääseda.
Kaks aastat hiljem avaldas LR teisegi Orwelli tähtteose. „1984” kirjeldas totalitaarset tulevikuriiki, mille poole me koos teiste N. Liitu aheldatud rahvastega tol hetkel teel olime. Ka seda sõitu ei tahtnud me lõpuni kaasa teha. Paljud uskusid (naiivselt?), et meie tuleviku Eesti on ausam ja vabam kui liit, kuhu sunniga kuulusime. Me tõesti lootsime, et meie riigis ei ole kohta alandustele ega solvangutele; et kui vaieldakse, siis ei vaenutseta; et kehtib reegel, mis kohustab lahkarvamuste puhul üksteisega rääkima.

Majanduslikus mõttes, mulle tundub, enamikul erilisi nõudmisi ei olnud – me tulime vaesest ühiskonnast ja seepärast ei osatudki kõrgelennuliselt unistada. Esialgu rahuldas, et eluks vajaliku pärast pole enam vaja seista pikkades tänavatel looklevates sabades.

Muidugi oli meie hulgas ka neid, kes toonase „massihüsteeriaga” kaasa ei läinud ning head konjunktuuri haistes pulle kasvatasid ja varandust kogusid. Nende arusaam oma riigist oli teistsugune ja on jäänudki teistsuguseks. See on nende õigus, kuid nad ei saa, isegi mitte jõu, sõimu ja alandustega, kehtestada oma maailmapilti ka ülejäänutele. Selline stiil viitab „1984” kirjeldatu võimalikkusele.

Muide, 1990. aastal, kui ilmus Orwelli düstoopia, olid paljud tänase poliitika kujundajad alles põlvpükstes. Peaminister Jüri Ratas oli 12-aastane, rahandusminister Martin Helme 14, välisminister Urmas Reinsalu 15. Võib-olla nad Orwelli ei lugenudki, taastatavas riigis oli muudki teha. Aga president Kersti Kaljulaid, tookord 21-aastane, ning siis 41-aastane siseminister Mart Helme lugesid kindlasti. Paraku tõlgendab iga lugeja loetut oma maailmavaatest ja silmaringist lähtuvalt...

Selle oma riigiga oli samuti: kes taastas tõemeeli Pätsi-aegset Eestit, kes unistas „sama vabast ja rikkast riigist nagu Ungari Rahvavabariik”, kes uskus, et meie ainsaks eeskujuks on Soome. Mõni, näiteks Rahvarinde liider Edgar Savisaar, rääkis aga hoopis kolmandast Eesti Vabariigist (Pätsi oma + nõukaaegne ja siis Savisaare Eesti, mida seoks Moskvaga pelk liiduleping).
Toonastelt teismelistelt olnuks ülekohtune nõuda selget tulevikuvisiooni. Nad said poliitikuteks hakates teiste poolt taastatud riigi ja püüavad seda nüüd oma arusaama järgi mugavamaks disainida. Kellel saab selle vastu midagi olla, kuni disain üldiste arusaamadega vastuollu ei lähe.

Lõpuks sellest, mis haiget teeb. Savisaar ei tähista 24. veebruaril riigi sünnipäeva ja 23. juunil võidupüha, sest tema unelmate riik jäi tulemata. Samas on mul raske mõista poliitikuid, kes on valitsusse minnes kaasa võtnud lapsepõlve liivakasti ja sealt pärineva „mina sinuga ei mängi!”.

Ükskord peavad inimesed ometi täiskasvanuks saama ja mõistma, et nende kätte on usaldatud riigi ja rahva saatus. Kui ühe riigi valitsus boikoteerib selle riigi presidenti lihtsalt sellepärast, et „ta ei meeldi meile”, siis viitab see selgelt, et riik ongi juba liivakastis „mahamängimisele” pandud. Niisugust asja pole me tahtnud ega saa seda ka lubada.

Täna loetuimad
Tiiu Aro: Edward Laane tunnustamiseks on teisi võimalusi (21)
Koroonakriis sünnitas mõtte seeni kasvatama hakata (5)
Autod ummistavad Ruhnu sadama kai  (1)
Vandaalid laamendasid võistluspaigas ja virutasid jooksu lipu
1. juunist on Saaremaal Kaarma, Kärla ja Lümanda kogukond (4)
Leisi Noored soovib Melsase majas avada noortekeskuse
Olerex paigaldab Kuressaare tankla katusele päikesepaneelid  (4)
Nädala loetavuse top 5
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (4)
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (51)
Kurb kuulda ja lugeda (23)
Saun läks ehitusveast põlema (10)
Vallavanem sai täpid viimasel hetkel kokku (17)
Kommentaarid
1. juunist on Saaremaal Kaarma, Kärla ja Lümanda kogukond (4)
Olerex paigaldab Kuressaare tankla katusele päikesepaneelid  (4)
Vallavanem Mikk Tuisk – põhimõtetega mees  (28)
Tiiu Aro: Edward Laane tunnustamiseks on teisi võimalusi (21)
Kurb kuulda ja lugeda (23)
Reformierakond kesklinna liikluseks sulgemise eelnõu tagasi ei võta (64)
Koroonakriis sünnitas mõtte seeni kasvatama hakata (5)
Autoga merre sõitnud kalurit ei õnnestunud päästa (4)
Sõrves päästeti võrku kinni jäänud hüljes (3)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (198)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud