Hästi ei usu, et kõikidest Saaremaa tuntumatest tõmbekeskustest  eemal asuva Metsküla rahvas enne tegutsema hakkamist kuulsa filosoofi traktaatides näpuga järge ajas.

Selle asemel asusid nad asja kallale, külg-külje kõrval seistes ja üksteist toetades, suuremate väljakutsete ees ka teistelt toetust küsides, teineteist innustades, eksides ja õppides, ilmselt vahel ka lootust kaotades ja siis taas seda leides.

Tundub, et just nii sünnivadki tähtsad, tähendusrikkad ja ilusad asjad. Sünnivad, kasvavad ja lähevad lendu, tiivustades oma edulooga teisi, kes on ehk alles oma teekonna alguses või kaalutlevad, kas üldse esimest sammu teha, sest mis siis, kui tee on liiga raske, käänuline ja konarlik, jõud raugeb ja lõppu ei paista?

Öeldakse, et Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Metsküla seltsimaja lugu kuulates ja vaadates on see tähendamissõna kindlasti lihaks saanud.