Mööda väikesi kurvilisi teid Cesisest Ruhja kaudu Eesti piirile sõites avanevad autoaknast hingematvalt ilusad vaated: põlismets vaheldub avarate niitude ja põldudega, siis jätkub kilomeetrite kaupa mets.

Vaevalt kodumaa piiri ületanud, pilt muutub. Lageraielank järgneb teisele, keset võsastuvat lagendikku seisab kurvalt mõni seemik ning teeäärde on kuhjatud raiejäätmeid. Soomaa serva kontrast Koiva rahvuspargiga on nii suur, et silmadel hakkab valus.

Ma pole siiani nn metsapaanikast lasknud end suuremat häirida: see, mis paistab autoaknast, on vaid üks osa meie loodusest, kiirustaja pilk on pealiskaudne, asjatundmatu arvamus emotsioonidest kantud.

Ent möödunud nädalal selgelt tajutud erinevus paneb mindki tõsiselt mõtlema, kas me ehk liiga agaralt oma metsi ei raiu?

Justkui osatades juhtusime Paikuse kandis peatudes kokku töötava väljaveomasinaga. Kell oli üle 9, päike loojus. Mees töötas. Raielangil.

Meie boreaalsete metsade süsinikuvarud on võrreldavad troopiliste vihmametsadega: hinnanguliselt on kogu maailma metsade süsinikuvarusid 861 Pg (1 petagramm = 15 grammi), millest 44% sisaldub mullas, 42% elusas biomassis (maapealses ja -aluses), 8% surnud puudes ja 5% varises.

Nendest süsinikuvarudest leidub 55% troopilistes, 32% boreaalsetes ning 13% parasvöötme metsades. Eesti on tervenisti boreaalses piirkonnas nagu ka Läti, Leedu ja kogu Läänemeri.

Boreaalsetes metsades võib mullas ja kõdus olla ca 85% kogu metsaökosüsteemi süsinikuvarust ning vaid ülejäänud ligikaudu 15% on seotud puude maapealses biomassis. Soojema kliimaga aladel jagunevad need näitajad  võrdselt.

Kliimamuutuse valguses on meie metsad seega hindamatu väärtusega: kopsud, mis filtreerivad õhust välja kahjulikud ained ja seovad need mulda. Mänd, mis oma juured sügavale maa sisse laiali ajab, hoiab süsiniku mullas kinni isegi siis, kui temast on alles vaid känd.

Aga meie aina raiume ja teeme rahaks. Kas see on jätkusuutlik? Hing ei andnud rahu, küsisin kahelt teadlaselt arvamust. Neist esimene, põllumajandusteadlane Elina Akk on tuntust kogunud ilmavaatlejana, teine, ökoloog Mihkel Kangur, on aga hinnatud suunamudija. Omas valdkonnas tegijad mõlemad.

Rõhutan, et seda kommentaari kirjutan kui inimene, kes ei pea end mingil juhul metsanduse eksperdiks. Aga ma tunnen põllumajanduse ja metsanduse ajalugu, olen metsandust õppinud ja ühtlasi ka metsaomanik.

Ma ei ole kõigi numbriliste faktidega kursis, minu väited põhinevad üldisel teadmisel ning kogemusel. Ja minu isiklik arvamus ongi, et Eestimaa on täna metsasem kui varem, võrreldes n-ö mõisate ajaga, aga ka esimese iseseisvuse perioodiga.

Milline on metsade seis? Eestis palju ringi liikuva ja metsas seenel-marjul käinuna näen palju räpsikut ning palju metsaraietega rikutud marja- ja seenekohti, samuti liiga palju metsa vedelema jäetud raiutud puid. Aga ilusat metsa on muidugi ka.

Arvangi, et maastiku- ja looduskaitsealadel ei tohiks metsa raiuda, et läbi mitmete põlvkondade (20. sajandi algusest tulevikku) saaks jälgida, milliseks muutub hooldamata mets, mis protsessid selles toimuvad.

Nende näidete varal saaks ka linnainimesele näidata ja selgitada, kuidas mets muutub, kes seal elavad, et me pole ainukesed siin maa peal jne.

Kliimamuutuste seisukohalt on parimad CO2 sidujad ja kasvuhoonegaaside muutjad just vanad metsad. RMK andmetel suurenes 2017. aastal süsinikuvaru Eesti metsades 1,9 miljoni tonni CO2 ekvivalendi võrra.

Kas metsa mõistlikult majandada? Kindlasti, ja peabki. Kuidas siis teisiti. Kuid metsa väärtus pole ainult puit, mets on inimesele ka elukvaliteedi parandaja, metsas käies muutub inimene õnnelikumaks, loovamaks – jaapanlased on metsakümbluse arvanud isegi oma tervishoiuprogrammi.

Ilusalt majandatud mets pakub esteetilist rahulolu ka vaatajale. Nii nagu meile meeldivad hooldatud ja kaunid põllumajandusmaastikud, nii meeldivad ka hästi ja kaunilt hooldatud metsad.