[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 11. november 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
november 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930




Arvamus

Tulevik tuleb ise kohale (1)
Autor: Jüri Kallas, literaat
Neljapäev, 19. september 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Pidin hiljuti läbima hulga inim- ja masinkontrollpunkte ning muidu piiksuvaid uksi ja väravaid ning mingil hetkel meenus mulle lehelugu sellest, kuidas ühes pealinna firmas võeti uksekaartide asemel kasutusele nahaalused kiibid. Kui tore, mugav ja progressiivne see kõik oli jne.

Mäletan, et lugu lugedes valdasid mind küll pigem teistsugused emotsioonid. Ja nüüdki mõeldes mõjub mainitud uudis pigem negatiivsena. Jah, ma mõistan kõikvõimalikke pooltargumente. Mugav? Jah, kindlasti! Ja kiip ei kao naha alt kuhugi. Mõistan, aga mingi ebameeldivustunne poeb ikka naha vahele. Leheloos räägiti veel, kuidas kiibistamine oli vabatahtlik, aga töötajad võtsid algatuse n-ö hõisates vastu. Noh, eks iga arukas ja elu näinud inimene teab, kuidas taolise vabatahtlikkusega on. Sa kas oled vabatahtlikult nõus või mingil hetkel selgub, et sa ikka ei sobi kollektiivi. Eks ka firmapeod ole ju vabatahtlikud, aga kui mitu korda ei osale, siis...

Olgu, vabatahtlikkus on vaid kirss koogil, sest põhiprobleem on siiski kiibistamises kui sellises. Isiklikult minu jaoks pole suurt vahet, kas kiip naha all või laagritätoveering või kas või karja märgistamine tulise rauaga. Isikuvabaduse ja -väärikuse seisukohalt on kõik need ühel pulgal. Jah, kiip on silmale nähtamatu, aga oma olemuselt on see samas kõige hullem. Juba mainitud leheloos hämmastas, ei, suisa häiris, et inimesed lasevad end rõõmsasti märgistada mingi suvalise uksekaardi pärast. Lugesin ja hakkas õudne, et sellised inimesed loobuksid ilmselt mängeldes ka dokumentidest, sularahast ja millest kõigest veel ning asendaksid kõik selle kiibiga.

Jah, laisa inimesena mõistan ma mugavuse argumenti. Ja suure ulmelugejana saan üsna hästi ka aru, et sinna suunas me maailm liigub. Kuid ma vist olen skeptiline tehnokraat, kes hindab ja vaimustub uutest tehnilistest saavutustest, lahendustest ja võimalustest, aga kes ise neid hõisates kasutama ei torma. Osaliselt juba praktilistel põhjustel. Las usinamad testivad ja leiavad oma aja- ja närvikuluga üles võimalikud vead ja vajakajäämised, mis siis järgmistes versioonides parandatud saaksid ja misläbi minul oleks siis kvaliteetsem toode. Teisalt olen ma mõtleva inimese ja ulmelugejana piisavalt kursis ka muutuste ja tehnoloogia varjukülgedega. Kõike lihtsalt ei saa ette näha! Ja alati on kusagil mingi konks või lihtsalt vajakajäämine. Samas, eks arukas oleks, kui kõik munad poleks ühes korvis.

Tundub siiski, et see ühe korvi hoiatus on kurtidele kõrvadele, et see rong on jaamast ei tea mis suunas igaveseks lahkunud. Nutifone pean silmas. Enamikul nende aparaatide omanikel on ju kogu elu seal koos ja kui nutifoniga midagi juhtub või see kaob või varastatakse, siis on ka elu mingiks ajaks üsna otsas. Jah, on ju võimalik andmetest ja muust kuhugi pilve varukoopia panna, aga vaadakem peeglisse ja küsigem endalt, kas me oleme seda teinud? Enamus meist vastab ebalevalt, aga eitavalt.

Mobiiltelefoni paralleel on ka seepärast sobilik, et tegelikult saab ka ilma kiibita inimest totaalselt jälgida. Peaaegu kõigil on taskus mobiil, mis on isikuga seotud ning seetõttu on võimalik kõigi liikumisi-tegemisi ka jälgida. Iseküsimus, kui otstarbekas ja kasulik see oleks? Jälgitakse ikka seda, keda peetakse vajalikuks, kelle asjus on jälgijatel või jälgimissüsteemide omanikel huvid. Iseküsimus, et meil endil puudub protsessi üle kontroll. Aga ka see rong on ammu läinud. Meenub, kuidas üks kosmonautikaga kursis olev inimene mulle 80-ndate esimeses pooles seletas, kuidas orbiidil olev tehiskaaslase aparatuur on nii võimas, et orbiidilt on võimalik eristada maapinnal kõndiva sõjaväelase paguneid. Iseküsimus, kuidas see tehiskaaslane n-ö taipab just sinna ja seda sõjaväelast vaadata. Suuna pidi siiski inimene andma.

Tunnistan, et mind tegelikult ei häiri tõsiasi, et keegi kusagil mind jälgib ja mingeid andmeid salvestab. Küll aga häirib mõte, mis nendest andmetest edasi saab, kes neile ligi pääseb ja milleks neid kasutatakse. Kõiksugu ametnike hulgas on alati ka mingi protsent inimrämpsu, kelle aususest ja korralikkusest rääkimine oleks kohatu. Või siis otsustab riik või mõni tema allasutus, et nüüd on aeg teha üks kena diil ja kogutu kuhugi hea või mitte nii hea raha eest maha müüa. Umbes nagu uue vabariigi alguses müüdi me esivanemad mormoonidele. Odavalt müüdi ja ega meil ju protsessi üle kontrolli olnud.

Olgu, ma näen asju ehk liialt mustades värvides. Tõsi! Kuid kõiksugu tunnelnägemisega hurraa-optimiste on meil mu arust rohkem kui skeptikuid. Tunnelnägemise all pean silmas seda, kus nähakse vaid soovitud positiivset sihti ja kõike muud ei märgata või ei taheta märgata. Umbes nagu üks mu kunagine tuttav ärimees 90-ndatest, kes mõtles mingi äri välja ja siis muudkui rääkis, kuidas tal kasumile mõeldes selg kohe märjaks läks ning und ei tulnud hommikuni. Reaalsus oli aga selline, et need ärid tal reeglina käima ei läinud, sest loodetud kasumi kõrval ei mõelnud ta hetkegi võimalikele takistustele ja tagasilöökidele. Reaalelus oli tal siiski vaid üks väike nulli piiril kõõluv firma, ukse taga kolistavad kantpead ja võlausaldajad ning tõrksad suhted pankadega.

Vaat sellised mõtted tekkisid minul turvakontrollides üht vana lehelugu meenutades. Ilmselt pean ma mustvalge maailmapildi esindajatele veel ka eraldi üle seletama, mis on mu kirjatüki mõte. Mõte on lihtne: tehnoloogiasõbralikul tehnoloogilise õitsengu ajastul tasuks olla skeptiline ja suisa tehnoloogiapelglik, et ei tekiks peapööritust näiliselt suurtest edusammudest. Progress pole hea mitte selle pärast, et on progress, vaid seetõttu, mida ta meile anda võib.
Vanasõna „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!“ kehtib endiselt.


Täna loetuimad
Pereansamblid pidasid festivali
Väärikate konverents tõi täismaja (5)
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (12)
Eakate aktiveerimine ja toetamine Saaremaa vallas (2)
Sass Henno peab Orissaares loengut (3)
Tulekul on astroloogiaõhtu (8)
Ametikoolis avati terviserada
SÜGi uut nime saab valida ülehomseni (8)
Isadepäeval sai soomukiga sõita (9)
Diabeedipäeva tähistati veresuhkru mõõtmisega
Hellamaa dolomiidikarjäärist Muhus viie- ja kuuekümnendail (2.)
Lätlastele tehti korralikult tuupi
JUHTKIRI - Tervisest ja õnnest (2)
Kaotus Narvale tähendab üleminekumänge Pärnuga
Kas lugeda rahvast savitahvlite või taimejuurte abil?
Nädala loetavuse top 5
Pereansamblid pidasid festivali
Väärikate konverents tõi täismaja (5)
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (12)
Eakate aktiveerimine ja toetamine Saaremaa vallas (2)
Sass Henno peab Orissaares loengut (3)
Kommentaarid
Pulmamess pakkus ideid elu tähtsamaks päevaks (6)
Saaremaa selle aasta isa on muhulane (12)
Alaealised värbavad Slupis välitrimpajaid alkoholi ostma (9)
SÜGi uut nime saab valida ülehomseni (8)
Tulekul on astroloogiaõhtu (8)
Väärikate konverents tõi täismaja (5)
Saaremaa sai esimese veinitehase (6)
Kas pihlakad lähevad punaseks või punasteks? (13)
Isadepäeval sai soomukiga sõita (9)
JUHTKIRI - Tervisest ja õnnest (2)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud