Autor:
Anneli TarkmeelTeisipäev, 10. september 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriKuressaare tänavapiknik on nüüdseks seljatanud esimesed kuus aastat. Möödunud laupäeval lookles värskelt renoveeritud peatänaval piknikulaudade kaks rivi. Ka mõni kõrvaltänav oli valgete laudlinade taga istuvatest inimestest tulvil. Kui eelmisel aastal tundus, et seoses linna remondiga pargi äärde kolinud üritus leidis selleks sobivama paiga, siis näib, et kesklinna passib taoline melu hästi ja rohkemgi veel.
Tänavapikniku lahke sumin ning rõõmsate nägude rohkus on äkki „süüdi” selles, et mina ei mäleta nendest õhtutest vihmast ja külma ilma. Sel aastal aga sain aru, et see sündmus ei pruugi kõikide jaoks olla iseenesestmõistetavalt tore ettevõtmine.
Nimelt, suundudes laupäeval oma toidukraamiga keskväljaku poole, tabasin mõned laused minu ees kõndinud keskealise paari vestlusest. „Ja mõtle, lähevadki, korvid käes! Appi, kas neil piinlik ei ole? No see pole normaalne – söövad keset tänavat. Ah, ongi lauad!? See pole lihtsalt võimalik. Mis nad jamavad sedasi...”
Nende jutt oli karjuvas vastuolus minu enda tundega, mis oli igati põnevil ja ootusärev. Ilus ilm, rahvariietes inimesed, rikkalikult kaetud piknikulauad, rõõmsad kohtumised – no mida siis veel ühelt õhtult tahta!? Nojah, eks laupäeva õhtul oli pisut raske kodust välja minna küll. Aga et mul oleks olnud piinlik keskväljakule piknikule sööma minna, seda mitte.
Kokkuvõtteks võiks vist nentida, et iga tavapärasest erinev idee tundub alguses veider. Seetõttu müts maha Kuressaare tänavapikniku idee „maaletoojate” ees, kes unistasid suurelt. Kui on visioon ja toetav meeskond, ei ole miski võimatu siin päikese all.
Ja kui läheb mõni aasta mööda – sest Kuressaare tänavapiknik on minu meelest tulnud selleks, et jääda –, võib loodetavasti ühe laua tagant leida ka selle keskealise paari, kes oma kaaskodanike nimel aastal 2019 piinlikkust tundis.
Infotelefon: 455 3133
