Elu anekdoodis. Meediast. Teadusest. Koolist

Autor: Oliver Parrest, sõrulane
Kolmapäev, 04. september 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Kui küsida, mis institutsioon tegeleb avalikkuse teavitamisega asjadest, mida avalikkus peaks teadma, tuleb esimesena meelde meedia. See töötab umbes nii: midagi juhtub, ajakirjanik hindab selle uudisväärtuslikuks ja kirjutab uudise. Mitmed inimesed loevad seda, mõned saavad loetust aru ja paar jätavad meelde. Avalikkust on teavitatud.

Sel lihtsal plaanil on mõned disainivead. Uudisväärtus on väikesel ja veidral osal kõigist asjadest, mida avalikkus peaks teadma, et teda saaks teavitatuks lugeda. Koeri hammustavad mehed ja muud vaimukused saab ehk kokku võtta nii: uudisväärtus on sellel, mis tundub korraga nii uus kui oluline. Nimelt „tundub”, sest kui mõni asi on uus ja/või oluline ilma et see oleks paugupealt tunnetatav, siis ta ei pääse uudiseks, küll aga võib vastupidi juhtuda. Huviline võib proovida, mitu kombinatsiooni olulistest asjadest on võimalik luua (kas on oluline; kas tundub oluline; kas on uus; kas tundub uus) ja oletada, kui palju olulist, mis jääb uudisväärtuse pimealasse, ümberringi hõljub.

Eeldus, et meedia moonutab

Oletamise ajaks võib mõelda näiteks, et enamik asju, mis juhtub, on tavapärased – sõna „tavapärane” tähendab nimelt seda. Kah võib mõelda, et olulised asjad ei tundu enam olulised, kui nad on pikalt hästi toiminud ilma endale tähelepanu tõmbamata. Näiteks maanteede korrashoid, millesse läheb paljude inimeste igapäevast tööaega, ei ärata meis mingeid tundeid, kuni see toimib meie jaoks mugavalt.

Nõnda hakkab tunduma, et oma maailmapildi elusa ja terve hoidmiseks peaks meediast kui katkust eemale hoidma. Muidugi võib loota või isegi nõuda inimestelt, et nad oleksid igapäevase reaalsusega küllalt heas kontaktis, et meedia moonutus ei pääseks võimule. Sellesse nõudesse on aga põimitud eeldus, et meedia tõepoolest moonutamisega tegeleb.

Õnneks on olemas institutsioon, mis edastab inimkonnale tavapärase maailma püsivaid seaduspärasusi. See on teadus. See töötab (koledasti lihtsustatuna) umbes nii, et teadlane uurib, kas üks või teine asi või seos on olemas, ja kui on, paneb kirja, et teised saaksid lugeda. Sel plaanil on hädasid lausa mõni.

Teadus ja teadlikkus

Alates tagumisest: teadus on jõudnud asjade uurimisega nii kaugele, et iga uue avastuse vahetu relevantsus, rääkimata selle arusaadavusest, muutub üha haruldasemaks. Botaanikud ei uuri enam, mis taimi meil üldjoontes kasvab, vaid kalibreerivad järvepõhjasetete õietolmu liigilise koostise usaldusväärsust settimiseaegse taimestiku koosseisu uurimisel. Füüsikud, kes tegelevad energia püüdmise ja salvestamisega, ei ehita järjepanu uusi kreebuseid, vaid loodavad jõuda üheks paljudest avastustest, mille kombineerimisel saab midagi sisuliselt uut kokku panna. Kumbki neist võib teha oma vallas supereduka soorituse, ilma et avalikkus tunneks vajadust sellest osa saada.

Aga polegi vaja viimaste teadusuudistega jännata. Millalgi ajas tagasi pidid teadlased sedastama asjad, mis on tõesed, arusaadavad ja olulised. Need tuleb üles leida ja teadlikkus on päästetud. Teadust on inimkeelde tõlgitud küllaga, peab ainult teadma, mis on vajaliku teadusharu nimi. Ainult et see leidmine pole üldse lihtne. Esiteks pole puuduv teadmine tihti kuidagiviisi tajutav, miska inimesel pole aimugi, kas tal ja mis tal vaja on. Vähesed, kes suudavad infopuuduse oma peas tuvastada, tuvastavad kohe ka, et teadusharusid on orienteerumiseks natuke liiga palju. Nad teavad, mida nad ei tea, aga nad ei tea, kuidas seda teada saada.

Uudisväärtusest mööda

Uuesti: meil on institutsioon, mis suudab olulist edastada, minnes uudisväärtuse küsimusest mööda. See on kool. Kui kõik läheb hästi, õpib inimene koolis ära kõik olulise ja tavapärase, mille inimkond on koolimineku ajaks välja uurinud. Kui see on tehtud, võib meedia seda pilti murendama asuda ja teadlased oma vigureid nii keeruliselt sõnastada kui oskavad. Hästi ette valmistatud inimene ei lase end kummastki morjendada.

Nagu näha, see plaan ei tööta. Laste tänapäevane komme mitte eriti õppida on küll šokeeriv ja enneolematu, aga kusagil õppeasutustes on käinud tänased täiskasvanud, kellest valdav enamus poleks nagu samuti kunagi midagi õppinud. On põhjust kahtlustada, et õppimiskohustus ei ole ülepea efektiivne viis inimeste teavitamiseks. Inimesed leiavad tee, kuidas õppida endale olulisena tunduvaid asju, mitte õppida ülejäänut ja jätta õppeasutusele mulje, et tolle seatud kohustus on täidetud.

Kool võib ükskord hakata, nagu meediagi, õpetama asju, mille vastu rohkem lapsinimesi huvi tunneb. Sel teel tuleb aga kõvasti eriarvamusi. Ühest otsast tahab kool esitada olulist, teisest tahab laps kuulata olulisena tunduvat (seesamune vastuolu, millest ülalpool juttu oli). Ühest otsast arvab kool, et oluline on palju abstraktset teooriat, teisalt arvab siinkirjutaja, et oluline on teadmised ja oskused, millel on praktiline kasutus. Eks tehakse palju lollusi, mida saaks ära hoida, kasutades igiammuseid teadmisi loogikast, psühholoogiast ja tõepoolest hüdroloogiast. Kool, mille mõte on inimestele õpetada olulisi asju, mis on ammu teada, ei teinud seda.

Tõestus läbi anekdoodi

Demagoogias tuntakse arutlusviga „tõestus läbi anekdoodi”, mis käib nii, et mingi veider juhtum võetakse oma seisukoha kinnituseks, justkui see juhtum poleks veider, vaid reeglipärane. On karta, et meie ühisteadvus koosneb peaasjalikult nimelt sedasi sündinud seisukohtadest, sest kolmest institutsioonist, mis on mõeldud edastama adekvaatset infot, ei saa kogu ülesandega hakkama ükski – info on kas ebaadekvaatne, jääb edastamata või mõlemat. Naljakas lugu.