Autor:
MMReede, 23. august 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriNeed, kes eile hommikupooliku hariduskonverentsil veetsid, said loodetavasti kaasa uusi mõtteid, mõttearendusi, aga ka ehk tarkusekübemeid, kuidas toimetada edasi muutuval haridusmaastikul. Mitte midagi ei ole jäävat, elus on ju vaid kaks pidepunkti – sünd ja surm. Kõik see, mis selle vahele asetub, kaasa arvatud hariduse omandamine, nii põhikooli kui keskkooli tasandil, aga ka hiljem ja juba tublisti spetsialiseerumine, on elu üks muutuvaid osi. Kuna praegune haridussüsteem on veidi ajale jalgu jäänud, siis tuleks inertsesse süsteemi süstida midagi, mis seda kaasajastaks.
Kui rääkida õpilasekesksest õppesüsteemist, siis jah, tõepoolest on alati õpilasi, erinevates ainetes tihti, kelle jaoks tavaline materjal on ehk liiga lihtsalt omandatav. Sealsamas on õpilasi, kes aga ei saa nii kiirelt aine omandamisega hakkama. Siinkohal oleks õpetamise diferentseeritus märksõna, samas aga võib see tekitada küsimusi, just õpilastes.
Et miks mõnelt nõutakse rohkem kui teiselt. Seega, ka õpilasekeskne süsteem ei pruugi päriselt töötada nii nagu võiks ja peaks. Suurema hea nimel.
23. august 2019