[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Teisipäev, 25. veebruar 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
veebruar 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
242526272829




Arvamus

Vaade keskelt  (8)
Autor: Ats Miller, arvaja
Laupäev, 20. juuli 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ma ei tule saarlasi õpetama. Olen küll läbi aastate mitmel viisil Saaremaaga seotud olnud, seal elab palju häid tuttavaid ja eks ikka ole seal oldud kah; tõsi, pisut minevikku on jäänud ajad, kui igal aastal sai vähemalt nädalakese tsivilisatsioonist puhatud.

Aga teate, naljakad olete. Kui ma olen rohkem suhelnud tuttavatega Lääne-Euroopa keskustest ja Põhja-Ameerikast, on mul Tallinnas tunne, et kell käib pisut teises tempos. Kui ma lähen kuhugi Eesti kolkasse, näiteks Tartusse, näib see olevat hoopis seisma jäänud, ja saarlaste tegemisi vaadates tundub, et uued mõtted ei ole lihtsalt vanad, vaid kaks ringi taga. Sorry.

Üks mu nüüdseks kahjuks lahkunud hea tuttav, Vello Saatpalu töötas mingi aeg Eesti Linnade Liidu juhina ja talle tegi alati nalja, et kui ta rääkis Tallinna probleemidest (transport, detailplaneeringute bürokraatia, prahivedu, suhted lähivaldadega etc), siis noogutasid suurlinnade esindajad mõistvalt, ent saades teada, palju on Tallinnas elanikke, tegid suured silmad: „Kuidas teil on õnnestunud nii väikeses linnas selline jama korraldada?“

Kui ma esimest korda lugesin, et on mingi probleem Kuressaare kesklinna liiklusega, jooksis mul aju kokku. Hakkasin uurima, kas ma olen midagi maha maganud – näiteks pöörase sadamaarengu, saare elanike arvu kümnekordistumise – et Hongkongini on veel kümme tuhat korda minna, aga algus seegi... Ei, maailmas on kõik korras, Saaremaa on endine imetoredate inimestega unine meretagune. Ja siis tekkis aukartus kujutlusvõime ees – mida ometi nad seal „kesklinnaks“ nimetavad...

Kuulge, Tallinna jõletis-kaubanduskeskused on ka suuremad. Mitte et see jumala eest mingi eeskuju oleks! Lihtsalt perspektiivi tajumiseks lubatagu näide oma kogemustest: 90-ndatel EBS-is õppejõuna töötades kohtusin Hiina tudengitega – osa oli (nende endi sõnul!) mingist tundmatust tähtsusetust väikelinnast... Kus elas neli miljonit inimest...

Sellised asjad on maailmas julgelt miljon korda läbi vaieldud. Linnades tekkisid ummikud juba antiikajal. Läbi sajandite on kõigi asulate keskused tähendanud teosammul trügimist ja lollide juhtide (nii sõiduki- kui linna-) sõimamist. Liiklus oli ja on mõistlikult ning sujuvalt korraldatud seal, kus planeeringuga tegeles üks mees enda jaoks, näiteks mõisates. Asjad lähevad käest ära keskkonnas, kus valitseb demokraatia ja soov „naabrist parem“ olla.

Ja tasub rõhutada valitava linnavalitsuse täielikku vastutamatust – linnaplaneerimise strateegiliste otsuste tagajärjed avalduvad enamasti aastakümnete pärast, nii et kõige äärmuslikumal juhul peavad tegelased end memuaarides õigustama. Muide, linnavalitsusel on reeglina veel üks huvitav sarnasus ka kõigi religioonidega – täna tuleb kannatada homse paradiisi nimel...

Üks kurvemaid pilte on alailma foorumites leviv gif Seattle’i kesklinnast, mis kujutab inimesi autodes, siis ratastel, siis bussis ja nii edasi (www.seattlebikeblog.com/2013/12/05/why-seattle-must-invest-in-protected-bike-lanes-and-transit-in-one-moving-gif). Kuidas autoga tulnud vabadus ja mugavus võib moonduda inimväärikust solvavaks, koonduslaagrivääriliseks valikuvabaduseta kokkupressimiseks. Ühistransport ei käi uksest ukseni ja siis, kui sul on vaja. Kust teavad selle pildi tegijad, et kõik need inimesed ühte kohta sõidavad? (Pilt on tehtud seitse aastat tagasi ja reklaamib tegelikult rattateid, kuid jätaks siinkohal kõik need nüansid, mida autorid mõtlesid ja kuidas seda hiljem on kasutatud.)

Kui paik, mida tahetakse autoliiklusele sulgeda, on väiksem sellest teatud intuitiivsest piirist, kus inimene hakkab mõtlema, kas nii pikka maad ikka tasub jala käia või saab ta oma asjad aetud lühema autosõiduga kuhugi mujale, on küsimus tegelikult ainult selles, kas tal on oma auto kuhugi jätta – kas autode surumine sisuliselt naabruse püsielanike õuele või mõne tölli idee hakata parkimise eest raha küsima ei hakka pikemas perspektiivis kogu piirkonna arengut kägistama? Väiksemates kohtades on küsimus pigem teistpidine – kas õnnestub tekitada koht, mida kogukond tunneb keskusena? Või veel lihtsamalt küsides – kas sinna on asja?

Ja sellega on seotud teine küsimus, et kellele seda õieti tehakse? Tallinna vanalinna sulgemine autodele on puhtalt turistide huvides. Tulemuseks on, et eestlasel sinna eriti asja ei ole – seal ei ela praktiliselt enam keegi (vähesed eluruumid on tihti välja renditud igasugustele piiritagustele, kes raha ei loe), seal poodides müüdava leiab kaugemalt tihti 2–3 korda odavamalt ja sealsete söögikohtade hinna-kvaliteedi suhe on kindlasti näruseim Eestis. Kõik kohalikele suunatud ärid on sealt ammu läinud.

Kellele ja miks sulgeda Kuressaare „kesklinn“? Mis saab selle vastu olla, kui sõnum on, et ärge, lollikesed, ronige oma autodega siia üksteise otsa hunnikusse, käige sada meetrit jala, parkla on teate-küll-kus. Või ei mahu enam turistid ära? Neid veetakse bussidega, bussid pargivad kaugemal ja peab olema ala, kuhu neid süüdimatuid elukaid saab enam-vähem ohutult jalgsi kulgema lasta? Ühistranspordi võib vist arvestamata jätta, sest niipalju kui mina saarlastest tean, käiakse Kuressaares autoga ja mitte bussiga, mis sõidab ühel nädalal ühes ja teisel teises suunas.

Ja mu Pariisis, Londonis ja Vancouveris elavad tuttavad vaatavad mind samasuguse kaastundliku muigega, kui ma räägin Tallinna kesklinna silotornidest, debiilsest jandist, mis käib peatänava ümber, ja järjekordsest trammiuuringust, mille ainus positiivne tulem on vast ridade vahele peidetud tunnistus, et lähemad 20–30 aastat ei juhtu midagi...


Täna loetuimad
Perekondlik (3)
Oma kätega loodu pakub Raivole rahuldust ja rõõmu
In memoriam Mihkel Smeljanski
Muhus jagati parimatele preemiaid ja tunnustusi
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (7)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (19)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (6)
Lümanda elutööpreemia pälvis spordihing Urve Vakker (10)
Mustjala teenetemärk jäi tänavu välja andmata (2)
Sandra Sepp: advokaat peab olema inimlik (1)
Priit Penule maaeluministeeriumi kuldne teenetemärk (1)
Kalurid soovivad Saaremaa suurmehi postmarkidele (9)
Toitumisekspert: tervisliku toitumise ABC tuleb kasuks igaühele
Rahvas, rahvus, riik (7)
Nädala loetavuse top 5
Kaunispe külas hukkus autot remontinud mees
Pulmapidu päädis kolmekordse luumurruga (11)
Perekondlik (3)
Valla järelevalve peaspetsialist lahkub ametist (22)
Imetüdruk läbis aastaga kaks klassi (30)
Kommentaarid
Ilmatark: suve soojem osa on läbi (62)
Meie Maa omanik Arne Pagil pälvis maakonna vapimärgi (6)
Mahavõetud puud suurendavad haigla parkimisruumi (12)
Ohvri tuttav: teipijad olid hoopis mulle võlgu (121)
Bellingshauseni kapten Indrek Kivi: kartsin juhtide egosid (7)
Sõnajalad kolivad tuuleenergeetika arenduskeskuse Saaremaalt ära (36)
Toasooja hind võib edaspidi kerkida kuni 10 protsenti (19)
Tuba, kus maailm muutub paremaks (19)
Perekondlik (3)
Imetüdruk läbis aastaga kaks klassi (30)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud