[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 25. mai 2020  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
mai 2020
järgmine kuu
E T K N R L P
    123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031




Arvamus

Vaade keskelt  (8)
Autor: Ats Miller, arvaja
Laupäev, 20. juuli 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Ma ei tule saarlasi õpetama. Olen küll läbi aastate mitmel viisil Saaremaaga seotud olnud, seal elab palju häid tuttavaid ja eks ikka ole seal oldud kah; tõsi, pisut minevikku on jäänud ajad, kui igal aastal sai vähemalt nädalakese tsivilisatsioonist puhatud.

Aga teate, naljakad olete. Kui ma olen rohkem suhelnud tuttavatega Lääne-Euroopa keskustest ja Põhja-Ameerikast, on mul Tallinnas tunne, et kell käib pisut teises tempos. Kui ma lähen kuhugi Eesti kolkasse, näiteks Tartusse, näib see olevat hoopis seisma jäänud, ja saarlaste tegemisi vaadates tundub, et uued mõtted ei ole lihtsalt vanad, vaid kaks ringi taga. Sorry.

Üks mu nüüdseks kahjuks lahkunud hea tuttav, Vello Saatpalu töötas mingi aeg Eesti Linnade Liidu juhina ja talle tegi alati nalja, et kui ta rääkis Tallinna probleemidest (transport, detailplaneeringute bürokraatia, prahivedu, suhted lähivaldadega etc), siis noogutasid suurlinnade esindajad mõistvalt, ent saades teada, palju on Tallinnas elanikke, tegid suured silmad: „Kuidas teil on õnnestunud nii väikeses linnas selline jama korraldada?“

Kui ma esimest korda lugesin, et on mingi probleem Kuressaare kesklinna liiklusega, jooksis mul aju kokku. Hakkasin uurima, kas ma olen midagi maha maganud – näiteks pöörase sadamaarengu, saare elanike arvu kümnekordistumise – et Hongkongini on veel kümme tuhat korda minna, aga algus seegi... Ei, maailmas on kõik korras, Saaremaa on endine imetoredate inimestega unine meretagune. Ja siis tekkis aukartus kujutlusvõime ees – mida ometi nad seal „kesklinnaks“ nimetavad...

Kuulge, Tallinna jõletis-kaubanduskeskused on ka suuremad. Mitte et see jumala eest mingi eeskuju oleks! Lihtsalt perspektiivi tajumiseks lubatagu näide oma kogemustest: 90-ndatel EBS-is õppejõuna töötades kohtusin Hiina tudengitega – osa oli (nende endi sõnul!) mingist tundmatust tähtsusetust väikelinnast... Kus elas neli miljonit inimest...

Sellised asjad on maailmas julgelt miljon korda läbi vaieldud. Linnades tekkisid ummikud juba antiikajal. Läbi sajandite on kõigi asulate keskused tähendanud teosammul trügimist ja lollide juhtide (nii sõiduki- kui linna-) sõimamist. Liiklus oli ja on mõistlikult ning sujuvalt korraldatud seal, kus planeeringuga tegeles üks mees enda jaoks, näiteks mõisates. Asjad lähevad käest ära keskkonnas, kus valitseb demokraatia ja soov „naabrist parem“ olla.

Ja tasub rõhutada valitava linnavalitsuse täielikku vastutamatust – linnaplaneerimise strateegiliste otsuste tagajärjed avalduvad enamasti aastakümnete pärast, nii et kõige äärmuslikumal juhul peavad tegelased end memuaarides õigustama. Muide, linnavalitsusel on reeglina veel üks huvitav sarnasus ka kõigi religioonidega – täna tuleb kannatada homse paradiisi nimel...

Üks kurvemaid pilte on alailma foorumites leviv gif Seattle’i kesklinnast, mis kujutab inimesi autodes, siis ratastel, siis bussis ja nii edasi (www.seattlebikeblog.com/2013/12/05/why-seattle-must-invest-in-protected-bike-lanes-and-transit-in-one-moving-gif). Kuidas autoga tulnud vabadus ja mugavus võib moonduda inimväärikust solvavaks, koonduslaagrivääriliseks valikuvabaduseta kokkupressimiseks. Ühistransport ei käi uksest ukseni ja siis, kui sul on vaja. Kust teavad selle pildi tegijad, et kõik need inimesed ühte kohta sõidavad? (Pilt on tehtud seitse aastat tagasi ja reklaamib tegelikult rattateid, kuid jätaks siinkohal kõik need nüansid, mida autorid mõtlesid ja kuidas seda hiljem on kasutatud.)

Kui paik, mida tahetakse autoliiklusele sulgeda, on väiksem sellest teatud intuitiivsest piirist, kus inimene hakkab mõtlema, kas nii pikka maad ikka tasub jala käia või saab ta oma asjad aetud lühema autosõiduga kuhugi mujale, on küsimus tegelikult ainult selles, kas tal on oma auto kuhugi jätta – kas autode surumine sisuliselt naabruse püsielanike õuele või mõne tölli idee hakata parkimise eest raha küsima ei hakka pikemas perspektiivis kogu piirkonna arengut kägistama? Väiksemates kohtades on küsimus pigem teistpidine – kas õnnestub tekitada koht, mida kogukond tunneb keskusena? Või veel lihtsamalt küsides – kas sinna on asja?

Ja sellega on seotud teine küsimus, et kellele seda õieti tehakse? Tallinna vanalinna sulgemine autodele on puhtalt turistide huvides. Tulemuseks on, et eestlasel sinna eriti asja ei ole – seal ei ela praktiliselt enam keegi (vähesed eluruumid on tihti välja renditud igasugustele piiritagustele, kes raha ei loe), seal poodides müüdava leiab kaugemalt tihti 2–3 korda odavamalt ja sealsete söögikohtade hinna-kvaliteedi suhe on kindlasti näruseim Eestis. Kõik kohalikele suunatud ärid on sealt ammu läinud.

Kellele ja miks sulgeda Kuressaare „kesklinn“? Mis saab selle vastu olla, kui sõnum on, et ärge, lollikesed, ronige oma autodega siia üksteise otsa hunnikusse, käige sada meetrit jala, parkla on teate-küll-kus. Või ei mahu enam turistid ära? Neid veetakse bussidega, bussid pargivad kaugemal ja peab olema ala, kuhu neid süüdimatuid elukaid saab enam-vähem ohutult jalgsi kulgema lasta? Ühistranspordi võib vist arvestamata jätta, sest niipalju kui mina saarlastest tean, käiakse Kuressaares autoga ja mitte bussiga, mis sõidab ühel nädalal ühes ja teisel teises suunas.

Ja mu Pariisis, Londonis ja Vancouveris elavad tuttavad vaatavad mind samasuguse kaastundliku muigega, kui ma räägin Tallinna kesklinna silotornidest, debiilsest jandist, mis käib peatänava ümber, ja järjekordsest trammiuuringust, mille ainus positiivne tulem on vast ridade vahele peidetud tunnistus, et lähemad 20–30 aastat ei juhtu midagi...


Täna loetuimad
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (11)
Kurb kuulda ja lugeda
Põllumeeste murekohtadest ehk Tööjõust ja talvehõngulisest kevadest (1)
JUHTKIRI - Armumine, alkohol ja vastutustunne
Grupipostkasti saab jaanipäevani tellida tasuta
Rekonstrueeritakse soojustorustikke
Puu- ja köögiviljaga kauplejad peavad järgima turustusnõudeid
Saaremaa ja mandri vahet sõites tuleb arvestada teetöödega
Suur peatükk rahvusvahelist teadust – raamat Kuusnõmmest
Ajatusi kodusest Valjala kihelkonnast
Tänavu saab puugid postiga TAI-sse saata
Eestis nii Huawei kui Kremli mehed
Naisi oodatakse videosilla vahendusel riigikaitse teabepäevadele
Viikingid on jätkuvalt nulli peal
ERM ootab taimetoidulugusid
Nädala loetavuse top 5
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (11)
Kurb kuulda ja lugeda
Põllumeeste murekohtadest ehk Tööjõust ja talvehõngulisest kevadest (1)
JUHTKIRI - Armumine, alkohol ja vastutustunne
Grupipostkasti saab jaanipäevani tellida tasuta
Kommentaarid
Hannes Sepp: näeme vaeva, et sügisel jätkata (11)
Põllumeeste murekohtadest ehk Tööjõust ja talvehõngulisest kevadest (1)
Kelm esitles end USA sõjaväelasena (10)
Valjala ja Pöide infospetsialisti ametikoht kaotatakse vaatamata vastuseisule (23)
Rannakas: ta ütles mulle, kuradi kits, kutsusid pollad (4)
Mikk Tuisk sai koalitsiooninõukogu toetuse  (12)
Õudne sild Muhu- ja Saaremaale (27)
Rannakas end toakaaslase tapmiskatses süüdi ei tunnistanud (16)
Sotside ja Keskerakonna fraktsiooni juhid toetavad Vanalinna kooli remonti (13)
OLULISELT TÄIENDATUD! Fraktsioon Saarlane esitab vallavanemakandidaadiks Mart Maastiku (46)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.


Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2020. Kõik õigused kaitstud