[x]Sulge
või

Logi sisse
Kontrollkood:
meiemaa.ee
Esmaspäev, 09. detsember 2019  |  Logi sisse
Otsing
Sisesta otsingusõna
Sisukord

Reklaam
Arhiiv
eelmine kuu
detsember 2019
järgmine kuu
E T K N R L P
      1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031




Arvamus

Jalgratta ülevus ja needus (3)
Autor: Ats Miller, arvaja
Laupäev, 25. mai 2019.

Loe kommentaare | Kommenteeri

On see hetk, mil ühiskond sai valusa laksu armastatud näitleja kiire ja ootamatu lahkumise läbi ja tõstetakse pea, et korraks ringi vaadata ja mõelda, miks nii läks. Kasutagem siis seda hetke, ehk sünnib sellest ka midagi positiivset – me mõtleme endi jaoks midagi selgeks ja kunagi pole kadunud ka lootus, et linnaviletsustesse pesa teinud muidusööjad tulevikus lahendustesse näpuotsaga intellekti lisavad.

Olles ise vaheldumisi nii jalakäija, jalgratturi kui autojuhi kohal... Nojah, autoroolis olles või jala käies on mul teinekord tunne, et autojuhtidel võis olla õigus aastas üks jalgrattur alla ajada – kui mingi töll keerab ootamatult ca 20 km/h ülekäigurajale või ronib keset tipptunni liiklusvoolu üht rida kinni hoidma – ja jalakäijatel üks kärbikuga peatada –, kui läikiv jõllissilmne tüüp kihutab 30 km/h kõnniteel laste vahel, kellest on selge, et need olevused võivad iga hetk teha paar ootamatut sammu suvalises suunas.

Samas, ise ratta seljas on tunne, et bazooka võiks autojuhtide taltsutamiseks olla ratturite varustuses võrdsetel alustel kiivriga. Nagu meie miilitsad (noh, arvestades nende väljaütlemisi, sisimas nad seda on ju...) süüdimatult kuulutavad, et mida sa oma õigust taga ajad – kui oled nõrgem, keeravad neljarattaliste juhid hoolimatult kõrvalteelt ette jalgratturitele (mind on korra kapoti peale võetud ja 20 meetrit kaugemal keset teed „maha pandud”, kui autojuht avastas, et talle on reisija tekkinud, ja pidurit raius...) ja kalduvad kesklinnas jalgratturitele jäetud ribadele servas – selle viimase tõttu olen korra kukkunud ja napilt pääsenud rataste alt (kui buss suurema õigust kasutas) ja kaks korda – kord bussil, kord sõiduautol – möödudes peegli minema löönud.

Ühesõnaga, 30 aastat võitluskunste on Tallinnas jalgratturile väga abiks – oskan kukkuda ning lüüa kiiresti, täpselt ja kõvasti nii, et ise eriti haiget ei saa...
Probleem on tegelikult, nagu liigagi tihti, ikka mõtlematutes ja mölakates. Ma ei tea, kas jalgratturite hulgas on neid rohkem, aga ei jalakäija ega autojuht oska meil arvestada liiklusvahendiga, mis liigub kordades aeglasemalt kui auto, samas kordades kiiremini kui jalakäija. Mul (ei jalgratturi ega autojuhina) ei ole väga palju ette heita jalakäijale... kui ehk vaid seda, et võiks kuidagi kiirmenetlusega anda sõidukijuhile õiguse, kui zombi juhtub rataste alt läbi käima – kui kõrvaklappidega ja nina telefonis kahejalgne keelatud kohas teele triivib, võiks see olla võrdsustatud metskitse allaajamisega.

Me elame keskkonnas, kus on palju kiiresti liikuvaid raskeid asju – lubatagu niimoodi üldistada jalgrattast rongini – ja viimase põlvkonnaga on need veel jäänud oluliselt vaiksemaks ka. Teiselt poolt on lisandunud sidevahendid, mis võimaldavad teel oldud aega „kasulikult” rakendada (ei saa ju irooniata kasuks nimetada sõbranna peldikuskäimispiltide laikimist... või?). Ühiskond lihtsalt ei jaksa kinni maksta, et kõik raud-, auto- ja jalgrattateed oleksid eri tasanditel või piiratud aedade-tõketega, kust võimatu kogemata läbi minna.

Inimese teadlikkus ümbrusest

Keegi ei jaksa kogu aeg halvimaks valmis olla. Samas pole keegi kokku lugenud, kui paljud on hukkunud näiteks ootamatult juhitavuse kaotanud ja teelt väljunud sõidukite läbi, samas kui neil oleks olnud imelihtne ellu jääda, astudes kaks sammu vasakule või paremale – kui nad vaid oleksid näinud ja kuulnud, mis nende ümber sünnib.

Ja midagi pole teha, miilitsatel on õigus selle koha pealt, et füüsika vastu ei saa – Newtoni esimene seadus käib liiklusseadusest üle, suur liikuv mass ei jää seisma ega muuda suunda sellepärast, et tema teele jääjal on liiklusseaduse alusel selleks õigus. Pahatihti võib kannatanu selles osas pretensioonid otse vanajumalale esitada ja pole märgata, et neid kuulda oleks võetud.

Olgu, see risk on tegelikult imeväike. Hulluks lähevad asjad siis, kui vabatahtlikul zombistujal on istumise all tonn-kaks paarkümmend meetrit sekundis liikuvat rauda, mida ta idee järgi peaks juhtima.

Handsfree’ga rääkimine ei puutu asjasse – sõidukis on alati rääkida lubatud, ka muusikat kuulata; loomulikult on ka siin võimalik asjad hapuks ajada ja põhjustada raskete tagajärgedega õnnetusi, mitte kuuldes operatiivsõidukite sireeni või rongi vilet, ent samas antakse juhilube ka kurtidele – selge, et inimesed ei ole võrdsed ja kuigi selline seisukoht kindlasti paljudel reflektiivse protestikisa esile kutsub, juhib parem kümnendik-kahekümnendik juhte ka promillise joobega paremini kui umbes sama suur oskamatum osa oma parimatelgi hetkedel...

Ja siis hakkab maksimaalne intellektikokkuhoid liiklust sihipäraselt ohtlikumaks tegema...

Need torud. Need jubedad, idiootlikud, kasutud ja ohtlikud torud, mida pühendunud nöögid, patoloogilised inimvihkajad ja sõgedad sadistid raudteeülesõidukohtadele ja paljude teede juurde jalgteedele paigaldavad. Kordame veel kord – kuna nende vahelt peab siiski lapsevankri ja ratastooliga läbi pääsema, on need tehtud nii kitsad, et jalgratturil on lihtsam läbida neid ratta seljas.

Need rikuvad ka võrdse kohtlemise printsiipi, muutes nende läbimise raskeks või praktiliselt võimatuks suurematel ratastel, järelkäruga ratastel ja tegelikult kõigil natuke suurematel kergliiklusvahenditel, mida esmajoones kasutavad vanemad, liikumispuudega või lastega liiklejad. Kurat, need on tegelikult väga ohtlikud, jättes näiteks lapsekäruga jalgratturi rongitee poole lõksu, sest selle läbimine on paras kunsttükk.

Võib-olla on parem mitte teada, mis toimub nende kahejalgsete peas, kes selliseid asju välja mõtlevad... Aga mis toimub ühiskonna kollektiivses teadvuses, et me laseme endaga nii teha? Et me lepime nende enamasti tüütute, aga kohati surmavaks osutuvate nõmedustega? Nende aastate ja ohvritega peaks ju selge olema, et keegi ei roni rattalt maha, ainus tulemus on kogu tähelepanu keskendumine takistuse läbimisele; ja kõikjal, kus võimalik, sõidetakse sellest mööda – näiteks sõidutee kaudu.

Või proovime teistmoodi – kirjutage guuglisse näiteks „bicycle road crossing” ja vaadake – ei, Eestil ei ole tapjalike kretiinide monopoli, umbes ühel pildil sajast on mõrvartorusid näha ka mujal maailmas...

See ei ole muidugi ainult rattateede mure. Miks ehitatakse uued teed meelega ohtlikud? Milline kuradi põhupea genereerib seda sõnnikut, et liiklus saab ohutum, kui ehitada tee hästi kitsas ja täis igasuguseid sakikesi ja saarekesi? Näiteks viimati tehti Tallinnas Tuuleveski tänava ots Paldiski maanteel nii kitsas ja järsk, et pööravatel autodel on seal praktiliselt võimatu mööduda (olgu, pärast külaseltsi tehtud kisa tehti tee meeter laiemaks) – kas keegi kindlustusest vaatas, et vähe tööd, korraldame kasulikele idiootidele linnaviletsuses paar koolitust, et nad projekteeriksid rohkem kohti, kus tuleb kõkse?

Kokkuvõttes – päriselus pole täielikku garantiid andvaid kaitseingleid ja ohud pole maailmast kuhugi kadunud. Midagi saame ise teha – kollektiivselt ja igaüks ise. Pealtnägijate sõnul oli Jüri Aarmal rongi ette jäädes telefon kõrva ääres. Aga võib-olla oleks ta ellu jäänud, kui raudteele oleks jäänud see tähelepanu, mis nüüd läks ajukääbikute kokkusoperdatud lõksule?

Täna loetuimad
Vald soovib tagasisidet metsaettevõtte kohta (4)
Metsküla seltsimaja auks peeti tänupidu
Jõulukaunistuste ja ilutulestikuga tuleb piiri pidada (5)
Vald plaanib Stockholmi lennuliinile 150 000 eurot (17)
Oodatakse hinnapakkumisi sotsteenustele (1)
Jõulushopingul pakuti põnevaid hoidiseid (1)
Eesti Energia kiidab päikesepaneele
Ametid manitsevad ettevaatusele marutaudi osas (1)
Mõtisklus vanaema sõnadest
Üksnes tehnoloogiaga keskkonnaprobleeme lahendada ei saa (3)
Müstiline valguse ja varjude mäng
Võrkpallimosaiik
JUHTKIRI - Tähendamissõna tublidusest
Saarlased näitasid kossuplatsil head mängu
Ott Tänakut austati Louvre’i gaalal (1)
Nädala loetavuse top 5
Vald soovib tagasisidet metsaettevõtte kohta (4)
Metsküla seltsimaja auks peeti tänupidu
Jõulukaunistuste ja ilutulestikuga tuleb piiri pidada (5)
Vald plaanib Stockholmi lennuliinile 150 000 eurot (17)
Oodatakse hinnapakkumisi sotsteenustele (1)
Kommentaarid
Thule Kojal on oma kuusk (31)
Vald plaanib Stockholmi lennuliinile 150 000 eurot (17)
Vald vaidlustas monumendi rahata jätmise (36)
Vald soovib tagasisidet metsaettevõtte kohta (4)
Jõulukaunistuste ja ilutulestikuga tuleb piiri pidada (5)
Tanklatöötaja röövlitest: üks vehkis suure noaga! (63)
Üksnes tehnoloogiaga keskkonnaprobleeme lahendada ei saa (3)
Ilmatark: suve soojem osa on läbi (19)
Ott Tänakut austati Louvre’i gaalal (1)
Ametid manitsevad ettevaatusele marutaudi osas (1)
Kasulikud viited
praamid.ee
Hiiu Leht
Saare Maavalitsus
Kuressaare linn
www.saaremaa.ee
e-riik
Ilm Kuressaares
Kuressaare Sõnumid
Ruhnlase blogi
Eesti Ajalehtede Liit
Saada vihje või teade
Tekst:
See on vajalik selleks, et veebirobotid ei saaks selle vormi kaudu meile automaatselt rämpsposti saata.
Sisesta sümbolid, mida pildil näed:
Sinu e-post (ei ole kohustuslik):
Meie Maa usaldab oma lugejaid ja ootab kõigilt vihjeid või teateid huvipakkuvate või murettekitavate sündmuste või teemade kohta. Saada vihje või teade siit ja võib-olla just Sinu info põhjal ilmub peatselt lugu Meie Maas. Vihje või teate saatja võib jääda anonüümseks.
Copyright © Saaremaa Raadio OÜ, 2019. Kõik õigused kaitstud