Autor:
Toomas Alatalu, poliitvaatlejaEsmaspäev, 29. aprill 2019.
Loe kommentaare |
KommenteeriFakt on see, et suurem osa maailma meediast nimetab äsjavalitud Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskit üheselt koomikuks. Samamoodi oli USA president Ronald Reagan pikalt näitleja, kuniks ta poliitikuks arvati. Tegelikult on poliitikas varemgi olnud koomikuid, kui meenutada kas või Eesti Rojaliste ehk kuningriiklasi, kelle sildi all pääses 1992. aastal riigikogusse koguni mitu endist EKP keskkomitee töötajat. Koomikuid on praegugi, näiteks Itaalia parlamendis istuv Pepe Grillo, keda ametlikult loetakse populistliku partei juhiks.
Populism on osav ja samas halvustav sõna, sest sellega hõlmatakse kõik need, kes üritavad teha teistsugust poliitikat, kui aastakümneid võimul olnud on seda vaid ühte moodi teinud. Populistideks kuulutatavad aga kinnitavad esmalt rahvale, et saab ka teisiti teha ning võimule pääsenult üritavadki midagi muuta.
Rahva teener
Zelenski tagas oma presidendiks valimise pideva teleekraanil olemisega – alustas üliõpilasena KVN-ide juhtimisest (need olid 1960-ndatel populaarsed ka Tartu ülikoolis) ja lõpetas seriaaliga „Rahva teener“ (2015–2019), kus etendas ehtsat (Ukraina) presidenti, kes pääses sellele kohale koolidirektori ametist ja pidi nüüd päevast päeva lahendama inimeste olmelisi küsimusi, ent võitlema ka poliitilise nõmeduse ja korruptsiooniga.
Tegu oli seriaaliga, mis kajastas Ukraina igapäevast elu nutika juudi (Zelenski oma päritolu ei varja) juhtimisel.
Nädal enne presidendivalimiste 2. vooru saadeti Ukraina meediakeskustele koopiaid e-kirjadest, mis nagu pärinesid Kremli ühe suurema poliittehnoloogi Vladislav Surkovi kontorist ja kus oli juttu sellest, et veel 2017. aastal otsustati Venemaale ebasoodsat situatsiooni Ukrainas muuta projekti „Buratino“ abil, mis nägi ette võimulolevale presidendile Porošenkole antipoodi loomist tema poliitika naeruvääristamiseks.
Jällegi mitte uus võte, kui tuletada meelde ka Eesti teleekraanidel olnud „Pehmeid ja karvaseid“. Kuivõrd ja kas oli „Buratino“ seotud „Rahva teenriga“, pole teada, ent presidenti mängima hakanud Zelenskist sai tõesti president.
Eeskätt tänu sellele, et seni Ukraina poliitpõldu kontrollinud oligarhid olid niivõrd isekad, et ei näinud temas ohtu oma peremehetsemisele ja alahindasid ukrainlaste valmisolekut protestida. Mitte ainult tänavatel – millega ukrainlased on kuulsaks saanud –, vaid ka valimisurnide juures.
Protest valimiskastide juures
Kui 30. märtsil toimunud esimeses hääletusvoorus osales 63%, siis kolm nädalat hiljem ja ette teada oleva tulemusega teises voorus 62% valijaist.
Protestiti nii sise- kui välispoliitika, nii Ida kui Lääne vastu. Ida on agressori rollis olev Venemaa, Lääs väga ebalevalt agressori vastu toimetavad Saksamaa ja Prantsusmaa, kelle liidritelt käis enne teist vooru toetust saamas Porošenko. Seega võib tema mittevalimist võtta ka kui hinnangut Euroopa Liidu Ukraina-poliitikale.
Zelenskit ei saa pidada Vene-meelseks tegelaseks, mida kinnitab seegi, et Putin pole teda valimisvõidu puhul õnnitlenud. Seda viimast võis samas välja lugeda peaminister Medvedevi sotsiaalmeedia postitusest.
Samas on Kremli Ukraina-vastane propagandasõda viimasel viiel aastal olnud üles ehitatud väga lihtsalt – agressorist ehk Krimmist, Donbassist ja Novorossijast, mis kõik algas 20. veebruaril 2014, me ei räägi. Me räägime vaid sõdimisest, mis toimus Porošenko ajal ja juhtimisel, kes valiti presidendiks 25. mail 2014.
Nagu ülal viidatud, osutus see sõjategevus edukaks, sest Novorossija on minevik ning ka suur osa Donetski ja Luhanski oblastist on Kiievi kontrolli all. Sestap oligi Venemaa huvitatud kuvandi „Porošenko kui sõdija“ loomisest ja nüüd, kus too kaotas valimised, tema sama kuvandiga ajaloo hämarustesse saatmisest lootusega, et nii õnnestub endal puhtaks saada.
See on kõige tõsisem probleem Porošenko valimiskaotuse puhul – Putin on jätkuvalt võimul, Porošenko enam mitte ja võitjad ju kirjutavad ajalugu!
Putin, Lavrov & Co tambivad tänaseni oma Krõm Nash teooriat riigipöördest Kiievis, mis nagu oleks põhjustanud kõik. Kuupäevaliselt on tõestatav, et tõde on teine, kui Kremli kuulutatu.
Tõde on aga selleski, et Lääs magas toona maha „rohelised mehikesed“ ja nüüd on uus mitte-midagi-tegemise-aeg, õigemini selle võimalus ees. Sest – ei tea ju, mida see koomik võib võimuga teha!?
Hakkame ootama! Hea vähemalt see, et ka USA-s on võimul kõrvalt poliitikasse tulnud mees – Donald Trump, kes kohe võttis telefoni ja kinnitas Zelenskile – töötame koos.
Infotelefon: 455 3133
