Sel ajal nimetati keskkooli lõpueksameid küpsuseksamiteks. Küllap pidi nende sooritamine või mittesooritamine näitama, kas ja millisel määral on lõpetav elluastuja 11 aasta jooksul valmis „küpsetatud“ ees ootavaks iseseisvaks eluks. Üheks eriliseks ja põhiliseks küpsuse näitajaks peeti tollal lõpukirjandit, millega mõõdeti, kas lõpetaja on omandanud oskuse oma või kellegi teise mõtteid kirjalikult väljendada.

Nüüd on kirjandi asemel kaheosaline eesti keele riigieksam, millega, nagu minu suureks imestuseks selgus, mõõdetakse lugemis- ja kirjutamisoskust. Kas tõesti piisab praegu gümnaasiumi lõpetamiseks sellest, et inimene oskab emakeeles lugeda ja kirjutada? Paljukirutud nõukaajal kontrolliti, kui õigesti mäletan, nende oskuste omandamist millalgi algkoolis. Võiks ju ennast lohutada sellega, et ehk peetakse silmas siiski nii-öelda funktsionaalset lugemis- ja kirjutamisoskust.

Paraku on elu mind kokku viinud mitmete viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul kõrghariduse omandanutega, kelle kirjatöid lugedes torkab silma järjekindlalt jonnakas lihtlause kasutamine ja elementaarsete õigekirjareeglite eiramine. Julgen arvata, et taolise kirjaliku eneseväljendusoskusega minu põlvkonna esindajad keskharidust tõendavat tunnistust saanud ei oleks, kõrgharidusest rääkimata.

Loodetavasti ei ole tänapäevane kesk- ja kõrgharidus siiski devalveerunud. Ehk on siin suuresti süüdi nutiajastu, kuid ka arvutiklaviatuuri kasutades on võimalik vigadeta kirjutada. Nii palju peab iga haritud inimene oma emakeelt ja iseennast austama.