Seda sügavam kummardus ja kõrgem kaabukergitus tuleks teha nende ees, kes oma mugavustsoonist välja astudes võtavad ette midagi sellist, mida iseendale ehk ülearu pole vajagi.

Midagi sellist, mis endale on pigem tülinakski või siis tüütuvõitu lisakohustuseks, ent mille tegemisest keelduda juba teab mitmenda palumise peale hästi ehk enam ei söandagi. Seda enam, kui tükki küljest ei näi see ka ära võtvat.

Kui ei teaks ega poleks oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud, et ka kellegi palumise või pealekäimise peale, vahel lausa kohustuse pärast tegemisestki väga ilusaid asju, hetki ja ettevõtmisi sünnib, ega vist ei usukski, vaid arvaks reklaamiks.

Nüüd aga tuleb pigem tõdeda, et sajandeid populaarne nending „Noored on hukas“ siiski ei päde. Vähemalt seni, kuni on noori, kes innustuvad muusika- ja – jah, miks mitte! - väga hea söögi tegemisest, mistahes muustki, mis nende endi südamele ja seeläbi teistelegi rõõmu teeb, ei ole nad hukas, vaid pigem need, kelle päralt on tulevik.